Kõigest järgemööda. Sõrm hakkas paistetama juba eelmisel õhtul. Kell neli hommikul ärkasin tugeva pulseeriva valu peale üles. Vaatasin küüne ümbrust, see oli punane. Määrisin sõrme joodiga, võtsin valuvaigistit ja heitsin uuesti magama. Kell kümme hommikul, kui pidin tööle minema, jõudsin arusaamisele, et sõrm ei taha enam liikuda — pulseeriv valu esimeses sõrmelülis oli niivõrd ägenenud, et ainuüksi tegutsemisele mõtlemine oli juba  raskendatud. Apteegist ostsin joodi sisaldava salvi, mis apteekri sõnade kohaselt oli mõeldud just põletiku raviks ning pidi olema väga efektiivne.

Põletik elas aga oma elu ja läks järjest hullemaks. Küüne ümbrus paistetas järjest rohkem üles ning ka läbi joodisalvi oli näha kollast mäda. Otsustasin, et on aeg arsti poole pöörduda. Kell oli umbes kolm, kui perearstikeskusesse helistasin. 

Toru võtnud õde küsis mu nime, kontrollis, et olen nende patsient ja uuris, milles on probleem. Rääkisin oma kannatustest ning ütlesin ka, mis salvi kasutan. “See on väga hea salv,” kinnitas pereõde. 

Ütlesin, et valu on tugev, valuvaigistid enam ei aita ja küsisin, kas arst saab mu sõrme üle vaadata? Vastus oli, et ühtegi arsti enam keskuses ei ole, minu perearst on üleüldse konverentsil ning ma võin arsti juurde pääseda esmaspäeval. Kui aga olukord muutub täiesti väljakannatamatuks, võin pöörduda erakorralise meditsiini osakonna poole. 

Seejärel ütles õde lause, mille mõte oli täiesti selge: “Põhimõtteliselt, kui te näete mädanikku, võite selle ise avada desinfitseeritud noaga.” Niisiis, võin end ise opereerida, saades telefoni teel juhiseid!

Pean tunnistama, et seda ma ei julgenud teha, väljavaade veremürgitust saada ei tundunud just eriti ahvatlev. Pöördusin erakorralise meditsiini osakonna poole, kus mulle enne mädakolde avamist öeldi, et… selline probleem ei kuulu kiirabi valdkonda, vaid sellega peaks tegelema perearst. 

Muide, enne kui kogu see mäda mu küüne alt eemaldati, tehti mulle kohalik tuimestus. Kuidas seda ise oleks olnud noaga avada, ma endiselt ei teagi.