Põhikooli õpilased on üks raskemaid vanusegruppe — nad pole nii taltsad kui algklasside õpilased ja neil puudub gümnaasiumis õppivate peaaegu täiskasvanute mõistus. Muidugi esineb rohkelt arusaamatusi igas klassis ja vahel näib ka täisealisel igasugune mõistlikkus puuduvat, kuid kui meenutan enda kooliaastaid, siis oli just põhikool see raskeim aeg ja seda nii õpetajale kui õpilastele endile.

Põhikoolis andis meile ajalugu naine, kelle tütar õppis minuga samas klassis. Ei saa öelda, et ma isegi sellest õpetajast vaimustuses oleksin olnud — ta näis minu jaoks justkui pisut kibestunud, kuid seda ei saagi vist ühelegi õpetajale pahaks panna? Tema hindamismeetodid olid küllaltki karmid — naljalt täispunkte ei saanud ja järelvastajaid oli vaat et rohkemgi kui kontrolltöö sooritajaid. Mu klassis oli teatud kamp poisse, kel näis puuduvat igasugune kodune kasvatus — kui ma õigesti mäletan, siis oli neid kolm. Kui nad juhtusid kontrolltöö kahe saama, siis läks alati sõimuks lahti. “Mida *****, k*radi ****, mis mõttes ta mulle sellise hinde pani,” kostis niipea kui kõne all olev õpetaja silmist kadunud oli. Mäletan, et see sõim oli nii tihe ja mitte ainult kontrolltööde, vaid ka muude probleemide puhul — liiga palju koduseid töid, ootamatuid tunnikontrolle ja nii edasi…

Loomulikult kiruti iga õpetaja kallal, kes vähegi julges õpilastelt õppimist nõuda ja sageli läksid sellega kaasa ka teised õpilased. Kehtis õpilaste seas tüüpiline muster: kui saad häid hindeid, siis on õpetaja tore, kui halbu, siis on õpetaja nõme ja liiga nõudlik. Aja jooksul läks olukord päris hulluks. Ühel vahetunnil läks klassivend pärast järjekordse töö kättesaamist õpetaja tütre juurde ja ütles: “Kuule tead, ütle oma emale, et ta mingi muu töö otsiks, sest õpetada ta küll ei oska!” Oli ka teisi kommentaare stiilis: “Kuidas sa sellise emaga elada saad!?” Oli näha, et see mõjus klassiõele tõeliselt raskelt. Loomulikult ei saanud ta “kaebama” minna, sest me kõik teame, mida kaebajatega tehakse. “Pugeja! Argpüks! Emmekas!”

Nii oli igal nädalal. Poisid olid õpetaja tütre sihiks võtnud ja keegi ei osanud sinna midagi parata. Kui klassiõde sai häid hindeid, siis kommenteerisid teised, et ta sai viie vaid seetõttu, et ta ema ei raatsi oma tütrekesele madalamat hinnet panna. Mäletan, kui kahju mul klassiõest oli ja mu sõbrannadel samamoodi — saime ise tüdrukuga üpris hästi läbi, ent kambaga klassivendadele vastu hakata ei tihanud. Nüüd järele mõeldes oli see loomulikult rumal, kuid varateismelisena mõtlesin ma teisiti. Viimane asi, mida noor tüdruk tahab on viltuvaatamine klassivendade poolt. Laginal ma nende “kildude” üle ei naernud, kuid kui nad kellegi elu põrguks tegid, siis ei kommenteerinud ka kuidagi.

Aja jooksul hakkas olukord muutuma. Poisid rahunesid maha ja klassiõde sai jälle rahulikult hingata. Kõik said omavahel “sõpradeks”, kuid ma olen üpris kindel, et endisel klassiõel on need mälestused endiselt alles. Ma ei taha mõeldagi, kui raske võib olla lapsel, kes kuuleb teiste käest pidevalt, kui nõme ta ema ikka on ja kuidas teda ei tohiks üldse olemasi olla. Ma siiralt loodan, et on mõistvamaid õpilasi, kui olid mu klassivennad põhikoolis ning et iga õpetaja laps ei pea koolis kiusamise all kannatama, kui mõni klassikaaslane otsustab, et talle see õpetaja ei meeldi.