Homoabielud tuleb panna rahvahääletusele!
Toimuva tähelepanelikumal jälgijal tekib kohe rida küsimusi. Kõigepealt: miks tegeldakse seaduseelnõu ettevalmistamisega palju intensiivsemalt ja suurema järjekindlusega kui meie riigi ja rahva püsimajäämise kindlustamisega?
Teiseks: kas nii tehakse seepärast, et meile avaldatakse survet ja kas see on väljastpoolt tulev või meie oma rahva isemõtlemisest paisunud homoentusiasmi puhang? See viimane variant on ebatõenäoline, sest kõik homode kooselu seadustamise teemalised rahvaküsitlused on andnud tulemuse, milles 75–80% küsitlustes osalenuist on selle vastu. Ka kommentaarides on üldine seisukoht, et meil on tuhandekordselt suuremaid muresid, millest jagusaamine ei edene või liigub visalt.
Sisuliselt on homoabielude seadustamine võrdusmärgi tõmbamine hetero- ja homoseksuaalsuse vahele ning see on ka põhjus, miks homod teema ümber nii kirglikult kära tekitavad. Sest mingit õiguslikku reguleerimist vabaabielus olijad ei vaja. Seda kinnitab fakt, et vastassoolised paarid ei ole selle küsimuse vastu mingit huvi ilmutanud.
Siit ka kolmas küsimus: kas otsustajate kasutada on erapooletu, kõrgtasemel ning põhjalik teaduslik uurimus mis kinnitab veenvalt, et hetero- ja homoseksuaalsuse võrdsustamine ei kahjusta mingilgi määral traditsioonilist perekonda, ei suurenda homoseksuaalsuse levikut ega demokriisi? Neljandaks: kas otsustajad teavad, kui paljud homod annaksid ametliku kinnituse, et nad seadustavad oma kooselu kohe, kui selleks võimalus tekib?
Neile küsimustele vastati sõna-sõnalt: „Justiitsministeeriumis ei ole väljatöötamisel samasooliste suhteid reguleerivat seadust ning selle algatamiseks ei ole ka survet avaldatud.” Seega saame teada vaid ehk seda, et jutuksolev aktiivsus pärineb ministeeriumist. Siiski tuleb justiitsministeeriumi tunnustada koostöövalmiduse eest. Sest samalaadsetele küsimustele pole riigikogust tulnud vastust ühegi seal esindatud parlamendifraktsiooni esimehelt ega tema esindajalt.
Ja mis neil üle jääb, kui olla lihtsalt hästi tasa. Sest mingit arvestatavat teaduslikku uurimust pole, abielluvate homode isegi umbkaudset arvu ei teata ja homoseksuaalsusega seonduvaist terviseriskides (eeskätt meeste puhul) hakkavad meditsiinitöötajad alles aimu saama.
Kogu see salatsemine ja susserdamine jätab siiski mulje, et surve väljastpoolt on siiski olemas ja üllatav, kui mõni poliitik avameelselt seletaks, et meie küll oleme nn homoabielude vastu aga Brüssel surub peale. Kus on paljukiidetud lääne demokraatia, EL-i liikmesriikidele lubatud suveräänsus, arvamus- ja sõnavabadus? Kui meil oleks demokraatlik riik, juhtpoliitikud oleksid vabad ja ausad oma rahva vastu, siis antaks otsustamise õigus rahvale, kui kõrgema võimu kandjale.
Ebademokraatlik oleks ka asja otsustamine kohtus. Sest seal on see sageli vaid ühest isikust mõjutatud ning erapooliku otsuse tegemise võimalused suured. Nii kaua, kui puudub usaldväärne eelinfo ja maailma kõige autoriteetsemates riikides: USA-s (homode kooselu seadustamine vaid mõnes osariigis ei muuda kogu riigi staatust), Venemaal, Hiinas, Indias ja Iisraelis pole homoabielud seadustatud, on kibelemine homode mugavusteema ümber põhjendamatu.
Kui aga riigikogu annab justiitsministeeriumile rohelise tule ja homokooselud seadustatakse vastu üldsuse tahet, siis võime teha järelduse: lääne demokraatia on valikuline ning poliitikud ei teeni rahvast, vaid hoopis kedagi teist. Ega ometi neid (sotsiaaldemokraatlikke) jõude, kes on ajanud kogu Euroopa demograafilisse ja finantsmajanduslikku pankrotti?
Kui praegused erakonnad ei arvesta rahva tahtega, peame leidma uue poliitilise jõu, kes seda teeb. Sestap oleks kodanikualgatuse korras nõudmine, viia läbi referendum, praegu vältimatu.
