Siinkohal ei taha ma nuriseda lapsevanemate üle, kes lastele liiga palju mänguaju ostavad või kes oma lapsepõlves saamata jäänud unistused (just asjade rohkusest ja uhketest firmamärkidest, mis näitavat jõukust) realiseerivad. Fakt on see, et kõigega korraga mängida ei jõua ja nii jääb enamus asju niikuinii seisma. Igaüks kasvatab oma lapsi ise ja teeb seda just nii, kuidas arvab lapsele parim olevat – hellitamine on lapsevanemal veres.

Kuna elame 21. sajandil, siis on televiisor, arvuti, x-box ja telefonid lapse igapäevaelu lahutamatud osad. Televiisorit vaadatakse hommikupudru kõrvale, teleka- ja arvutimänge mängitakse koolitükkide vahepeale ja telefon on niikuinii kogu aeg kahe meetri raadiuses. Selle vastu ei saa võidelda - ja pole ka mõtet. Tehnika ei ole halb, kui seda oskuspäraselt kasutada.

Kuid tahaksin siinkohal lapsevanematele südamele panna, et nad jälgiksid hoolikamalt, millega nende lapsed tegelevad. Kellega ja milliseid mänge mängivad, mida telekast vaatavad jne. Reaalsus, et kohati ohutuna näiv väliskeskkond, võib last ikka tõsiselt mõjutada, jõudis meie noore pereni pool aastat tagasi.

Oleme mehega vanemateks kahele poisile – vanuses 10 ja 12. Mõlemad on armsad ja nii füüsiliselt kui ka vaimselt terved lapsed, kellest pakatab elurõõmu. Lapsed on alati hästi läbi saanud, väikesed maadlemised ja müramised kuuluvad asja juurde. Neil on palju omavanuseid sõpru, paar sõpra on ka paar aastat vanemad. Koolis õppimisega probleeme ei ole, saavad hakkama õppetükkidega ja on klassikaaslastega heades suhetes. Või vähemalt nii oli see veel poolteist aastat tagasi.

Oleme abikaasaga mõlemad ühte meelt, et lastel ei peaks olema liiga palju mänguasju. Ja palju tähendab siinkohal toatäit igasugust "made in China" kila–kola, mis peagi katki läheb, mis unustatakse ja kapinurka tolmu koguma jääb. Las olla pigem vähem, pigem asjad, millest lapsed tõsiselt hoolivad. Ja loovusele tuleb see samuti kasuks. Samas ei arva me, et last peaks hoidma arvutist ja televiisorist eemal, nagu on arvanud mõned radikaalsemad lapsevanemad. Tuleb lihtsalt valida, mida mängida.

Seetõttu oleme ostnud lastele nende soovil ka telekamängu ja sinna juurde ka mänge. Samuti võivad nad kasutada isa lauaarvutit. Aga selleks, et virtuaalne meelelahutus tervet nende päeva ei neelaks, oleme pannud ajalimiidi 45 minutit päevas. Koos ostetud mängud on alati jäänud sobivasse vanusepiiri, oleme ostnud pigem seiklusmänge ja selliseid, kus saaks praktiseerida strateegilist mõtlemist. Ei ole ostnud vägivaldseid mänge, sest need on alati jäänud ülespoole meie laste vanusepiiri ja me pole ka õigeks pidanud vägivalla propageerimist.

Igatahes kui veel poolteist aastat tagasi mängisid poisid vabal ajal pallimänge, seiklusmänge ja käisid naabrite ojale silda ehitamas ja maadeavastusretkel, siis tulenes nende tegevus tihit suuresti sellest, mida nad olid telekas näinud (mõni film või multikas maadeavastamisest nt), või mõni raamat. Mingi aeg hakkas aga kõik muutuma – nad muutusid üksteise suhtes agressiivsemaks, tihti tuli ette tülisid ja üksteise klobimist. Mõlemad ärritusid palju kiiremini kui varem, mida vahest ikka ette tuli. Sai valatud suuri krokodillipisaraid. Millegipärast arvasime, et poisid, eks nad ikka natukene kaklevad ja üksteist klobivad.

Olime abikaasaga tõenäoliselt väga naiivsed, võib-olla natukene liiga hõivatud töö ja koduste toimetamistega, et arvasime lapsi piiridest mitte üle astuvat. Reaalsus jõudis kohale, kui lapsevanemate koosolekul öeldi, et poisid vahetundide ajal kaklevad ja nooremal sai ninagi veriseks löödud. Me olime justkui puuga pähe saanud, alles siis läksid silmad justkui pärani. Midagi oli väga valesti.

Tuli välja, et poisid olid oma vanemalt sõbralt laenanud mitmeid kaklusmänge, kus üksteise peal jõudu katsuti nii, et mängutegelasel pool nägu verine oli ja võib öelda ka, et pool aju põrandale oli klobitud. Ja poisid ei ilmutanud sellise võika pildi peale ühtegi närvi, mängisid tuimalt edasi. Laps ei mänginud konkreetset mängu selle mõttega, et kellelegi nö meelega haiget teha, et teisele valusid tekitada. Ta lihtsalt mängis mängu nii, nagu mäng seda ette nägi ja võitmiseks pidi teise tapma.

Laps sai küll aru, et mis on reaalsus ja mis mitte, kuid ta ei mõistnud ega näinud seda, et ta kandis virtuaalse tegevuse üle reaalsusesse ja tekitas sellega kaaslastele füüsilist ja reaalset valu. Lapsed ei mõista tihti seda, et üks asi on haavata või tappa kedagi mängus, teine asi reaalsuses. Kui mängutegelane ärkab varsti jälle ellu, tal kasvab pea tagasi või verejooks peatub, siis reaalsuses võivad valusamad kaklused lõppeda püsivate kehavigastustega.

Tagastasime poiste poolt laenatud videomängud, keelasime edaspidise vanemate seljataga mängude koju toomise, ja hakkasime tähelepanelikumalt kontrollima laste tegemisi. Pühendasime rohkem aega sellele, et pakkuda neile reaalseid tegevusi ja mänge, millest tulevikus kasu on.

Ei saa öelda, et vägivallast võõrutamine kerge oli – paar korda tabasime nad ikka keelatud mänge mängimast, madistasid ikka omavahel, tuli ette suuri tülisid. Kuid me ei kaotanud meelekindlust ja asi hakkas vaikselt paranema. Me ei arvanud, et nad peaks hakkama nüüd liblikatest ja lilledest maju ehitama, seda ei. Aga vägivalda oli vähem, nende liigutused olid vähem agressiivsed.

Võtame seda perioodi kui õppetundi noortele vanematele, et keskkonnal on lapse arengule väga suur mõju ja roll mängida. Kuid sobivat keskkonda annab suures osas ise kujundada, negatiivsed tegevused positiivsetega asendada. Vanematel on siinkohal pearoll mängida, ei tohi arvata, et saadan lapse lasteaeda või kooli, küll seal kasvab ja kujuneb. Kui lapsevanem ise on kodus agressiivne, või mängib ise ööd läbi sõjamänge, siis miks peaks laps teisiti kasvama. Ta arvabki, et see on normaalne, et inimesi pekstakse, et mees naist lööb, et mees ükskõik millist teist inimest lööb, et autoga võib jalakäijaid alla ajada ja selle eest saab siis ka vastavalt punkte jne.

Ma võin ainult ette kujutada selle õpetaja või kasvataja päevast tööd, kui tal on klassis või rühmas mitte üks ega kaks sellist last, vaid rohkem. Ja neid paratamatult on rohkem, sest juurdepääs vägivallale on niivõrd lihtne.

Ma arvan ka, et see võib olla üks peamisi põhjuseid, miks koolides on probleemsete õpilaste arv kasvuteel, miks koolidel ja õpetajatel on tihti justkui sotsiaaltöötaja roll täita. See, et lapsevanemad (siinkohal siis näiteks mina ja minu abikaasa) on olnud liiga hõivatud ja käinud ringi silmaklappidega, ei tähenda, et haridustöötaja peaks tegema topelttööd – last harima ja siis ka veel kasvatama.

Lisaks ei pea kaasõpilased taluma terrorit, mis oleks justkui filmist välja lõigatud. See on lapsevanema tegemata töö ja selle pärast on mul ka endal väga häbi. Vähemalt on reaalsus kohale jõudnud, küll seda raskemat teed, ja me üritame asju jälle korda saada.