Kui hakkasin töö ja ülikooli nimel pikki päevi ning magamata öid veetma, olin tegelikult rahul, sest sain öelda, et mul pole aega, et telekat vaadata või seekord ei tule peole, sest tahaks kasvõi kord nädalas vähemalt 7 tundi öösel magada. See tegi mind justkui tähtsamaks inimeseks.

Ükskord sattusin kokku kursaõega, kes valmistus ette eksamil spikerdamiseks. Niisama naljatades küsisin, et mida ta teeb, et tal õppimiseks aega pole. „Ah, lihtsalt nii kiire on kogu aeg,“ vastas ta. Teadsin, et ta ei käi tööl ja peret tal samuti pole, nii et tema kiirustamine väljendus hoopis tihedas seltskonnaelus. Pole minu asi kritiseerida, et õppimine peaks olema prioriteet, ma isegi ei tahtnud seda talle öelda, sest sain aru, et prioriteet on hoopis kiire elutempo. Mitte ainult tema, vaid väga paljude töö-, pere- ja lõbuinimeste puhul.

Tõepoolest, kui küsida kolleegidelt, kuidas neil läheb, on tihti vastuseks, et nii kiire on. Kui aus olla, siis olin ka ise sellest vastusest sõltuvuses. Seda öelda oli hea tunne. Kui mul on kiire, siis järelikult olen tähtis tegija, mul on aega ainult valitud inimestele ja asjadele. Tegelikult ei vasta see tõele. Ka kiire elutempoga inimesed raiskavad oma aega üsna valimatult. Väga vähesed planeerivad konkreetselt oma päeva nii, et seal oleks peamiselt konstruktiivsed tegevused. Nii mõnigi kord tuleb välja, et kiirustaja on pool päeva veetnud MSN-is oma sõbranna probleeme lahti arutades ja pärastlõunal avastanud, et nii palju on vaja teha. Mitte et sõbrannad tähtsad poleks, aga kas mitme tegevuse kõrvalt üldse saab mõnda muret põhjalikult lahendada? Pigem tuleb probleem homme tagasi ja vajab jälle tegelemist, et ikka kiirustades edasi elada.

Samuti käib kiire elutempoga kaasas pidev stress, mida ei väsita ka rõhutamast. Väga vähesed inimesed ütlevad särades, et neil on nii kiire. Ikka on selle juures väike ohe või grimassike. Siiski on stressis moodne olla, sellega saab tähelepanu, sellest saab paljude inimestega rääkida, sest ka neil on pinged ja see oleks justkui edukuse näitaja. Kui mul olid elus keerulised ajad, leidsin endale sõbra, kes oli samuti jamade keskel. Rääkisime mõnikord hiliste öötundideni, aga kui mõlema probleemid lõppesid, polnud meil enam midagi erilist ühist. Kusjuures enda puhul võin väita, et rääkimine ei parandanud suurt midagi – aeg parandas haavad. Kui aeg sai läbi, läksime mõlemad oma teed. Aga nii lihtne oli suhelda, kui sai ainult oma stressi kurta, kuid rõõmude jagamisega jäime hätta, sest tegelikult ei nautinud me samu asju.

Inimesed justkui janunevad draama ja negatiive põnevuse järele. Võib-olla sellepärast, et positiivseid lootusi kardetakse. Kui need purunevad, on pettumus suur ja valu hinges. Halvad lood on juba eos halvad ja pole midagi, kui need veel hullemalt lõppevad. Mul on tuttav, kes on oma alal väga edukas, tal on pidevalt särasilmselt uued ideed, mida võiks teha, kuidas edasi areneda. Paljud nendest ideedest jäävad teostamata, kuid paljud saavad ka tehtud. Ta ei lase ennast väikestest tagasilöökidest kurvastada. Loomulikult, kui sul on ainult üks plaan, juhtub suur katastroof, kui see ei teostu. Parem koguda endale mitmeid ideid ja lasta elul näidata, mis on parim valik.

Igapäevaelu vaadates jääb mulje, et paljude inimeste jaoks ongi kiirustamine ja stress see üks plaan, millest peab kinni hoidma, et läbikukkumist vältida. Märkamatuks jääb neile ainult see, et nad liiguvad heal juhul edasi vaid teosammul. Paljud asjad, mis me teeme või mille pärast muretseme, pole isegi mitte vajalikud, vaid ainult toidavad meie pingeid ja tormamist. Moodsalt tulise elutempoga stressajad jõuaksid oluliselt rohkem ära teha, kui julgeksid veidi rahuneda.