Lapsepuhkuselt tagasi tulles käituti minuga tööl kui idioodiga
Ausalt öeldes ei tahtnud ma kuidagi tööle tagasi minna. Kõige suurem põhjus oli ilmselt selles, et ma teadsin, et ega mind sinna väga tagasi ei oodata. Püüdsin enne lapsepuhkuse lõppu uut töökohta leida, kuid see ei õnnestunud. Nii tuligi kõrvad lontis vanasse töökohta tagasi minna.
Ülemus pidas mulle kohe loengu, kuidas vahepeal on nii palju muutunud ja et mul läheb kindlasti kaua aega enne, kui järje peale saan. Ma arvan, et ta unustas, et ma ei pea kõiki vahepealseid muutusi läbi tegema, vaid hüppan ree peale ikka selles punktis, kus teisedki nüüd on. Mul oli tõesti tunne, et tema arvates oli mul ajumaht ka lapse saamisega vähenenud. Ta ise oli kahe lapse isa, kuid tema ideaalmaailmas olid naised ka laste kõrvalt supertöötajad ja laps tuli lihtsalt kuidagi ära organiseerida - laps tuli sokutada lapsehoidja või ükskõik kelle kätte, peaasi, et ta tööle pühendumist ei segaks.
Mina tundsin hoopis, kui palju ma selle kolme kodus oldud aastaga olen küpsemaks saanud ja kui palju õppinud (näiteks mitut asja korraga tegema, pikalt ette planeerima). Minu ainus puudus oli nüüd see, et ma tahtsin tõesti õhtul täpselt kell viis koju minna, sest laps ootas lasteaias.
Esimese päeva ainus rõõmus hetk oli see, et sõbranna, kes teadis, kui väga ma ei taha tööle minna, saatis mulle töö juurde lohutuseks lillekimbu.
Ülejäänud päev polnud sugugi päikeseline. Ma ei saanud aru, kus on minu töölaud (tegelikult keegi ei teadnudki) või mis tööülesandeid ma üldse täitma hakkan. Lõpuks pandi mind istuma sinna, kus varem istus sekretär. Mina olin enne lapsepuhkust müügijuht. Nüüd tuli mul müüki teha ja muu hulgas võtta vastu kõik uksest tulevad inimesed. Ka üldtelefon oli minu laual.
Kui olin kolm nädalat tööl olnud, jäi laps haigeks. Olin nädal aega kodus ja ülemus tegi sellest tohutu skandaali. Peale seda ei pidanud ta mind enam millekski (enne lapsepuhkusele minekut ülemus uskus minusse ja hindas mu tööd). Töötaja, kes lapse haiguse tõttu kodus oli, ei olnud midagi väärt. Olen kohusetundlik ja rabasin iga päev, mis jaksasin, aga hakkasin muidugi ka uut tööd otsima.
Õnneks leidsin mõne kuu pärast hea töökoha ja olen seal juba pikka aega väga rahul. Eelmises töökohas tundsin, nagu oleksin lapse tõttu puudega inimene ja et pean iga päev tõestama, et ma kaamel pole.
Ma tõesti ei oska öelda, kuidas ma oma õiguste eest rohkem oleksin pidanud seisma. Kui sind ikka ei taheta, tehakse su elu niikuinii kibedaks ja pikka pidu ei ole. Seadused on üks asi (muidugi on nad abiks), aga reaalsus võib hoopis teine olla.
Kui sul on väike laps ja ta on haige ning sul pole kedagi, kes teda hoiaks, siis ei pruugi ka kolleegid rõõmustada ja sul pole kellelegi toetuda. Arvan, et see ongi suurim mure väikelaste vanematel.
