Eesti vajab USA karistusseadustikku
Miks pean mina nõus olema sellega, et mingisugused retsidivistid, mõrtsukad ja lihtsalt olematu ajutegevusega olevused (inimeseks ma neid ei nimetaks ja loomaks nimetamisega solvaksin hoopis loomi) elavad minu kui maksumaksja kulul oma eksistentsi lõpuni kusagil soojas ja valges ruumis, saavad kolm ja rohkem korda päevas sooja sööki, tasuta arstiabi ja hambaravi ja muid hüvesid, millest paljulapseline pere ja töötu ainult unistada võiksid? Kas te kujutate ette, mis maksab ühe eluaegse vangi (eeldusel et ta elab oma parasiidielu ca 40 aastat) ülevalpidamine riigile? Mõrtsukatele mõrtsuka palk!
Ebainimlik ei ole surmanuhtluse karistuseks mõistmine, kui mõne inimese amet on teise inimese ettekavatsetud tapmine. Selline mõrtsukas tuleks inimühiskonnast välja visata, ja tagasi saab ainult enda elu ja tervisega riskides. Kas riik peab ikka täielikult vastutama vangi heaolu eest.
Kahjuks on surmanuhtluse kasutuselevõtt kindlalt välistatud, kuna kuulume ju Euroopa Liitu, aga sanktsioonid võiksid ka minu meelest kordades karmimad olla. Minu meelest võidaks senine koodeksipõhine kohtusüsteem ümber muuta kohtulahenditele põhineva kohtusüsteemi vastu ehk siis selliseks nagu ta on USA-s.
Surmanuhtlusega on see häda, et paraku pole kohtusüsteem perfektne ja aeg-ajalt mõistetakse süüdi ka mõni süütu inimene. Samuti läheb surmanuhtlus vastuollu üldeuroopalike humanistlike põhimõtetega. Karistusseadustiku karmistamise vajalikkuse osas olen aga teie kõigiga nõus.
Tapmise eest näeb karistusseadustik ette kuue kuni 15 aastase vangistuse ja mõrva eest kaheksa kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistuse. Võrreldes neid karistusmäärasid teise Euroopa riikidega, võib öelda, et Eestis kehtivad sanktsioonid on Euroopa keskmised.
Kuid iga konkreetse juhtumi eest kohaldatava karistuse suurus jääb ikkagi kohtu otsustada, võttes sealjuures arvesse iga konkreetse kuriteo kõiki erinevaid asjaolusid. Surmanuhtlus karistusliigina kaotati 1998. aastal, kui riigikogu võttis vastu inimõiguste konventsiooni lisaprotokolli.
Surmanuhtluse taastamist pole plaanis justiitsministeeriumil kaaluda, kuna see on vastuolus nii inimõigustega kui kaasaegse karistuspoliitikaga.
Mis puudutab muret seoses vangide vanglas saadavate liigsete hüvede kohta, siis võib märkida, et kinnipeetavad on kohustatud vanglas töötama – töökohustuse nõue tuleneb vangistusseadusest.
Karmi teema lõpetuseks natuke ka lootustandvat statistikat: vägivallakuritegude nagu tapmiste ja mõrvade arv on viimase 15 aastaga kiires tempos vähenenud – praegu hukkub nende kuritegude tagajärjel aastas ligikaudu viis korda vähem inimesi kui 1990ndate keskel. See omakorda vähendab märgatavalt ka pikka vangistust kandvate inimeste ülalpidamise koormust nii vanglasüsteemile kui ühiskonnale tervikuna.
