“Kui palju on asju, mida ma ei vaja.” (Sokrates)
Harva mõtleme, et kunstnik on vaid ilusate asjade looja ning vorm ja värv räägivad meile ainult vormist ja värvist, nagu Oscar Wilde on öelnud. Seetõttu tungime pealispinna alla, tahame leida vastuseid, mis näivad lihtsad ja ilmselged just meile, mis põhjendaks meie elu, olemust, eksistentsi.
„Ebavajalikud esemed on ainsad, mis me vajame,” kirjutas Wilde. Me saame neid puudutada, tarvitada, tõsta oma kohale, elada rahus nende keskel. Kuna niipea, kui kukume, on inimesed meil kallal, kõik maaslamajad tallatakse kohe jalge alla. Appi võetakse ka piinapink ning pöidlakruvid, teisisõnu ajakirjandus – inimloomus ei tunne süümepiinu. Pidevalt kiirustades pole meil enam aega ka mõelda ega tunda, alati kihutame kiirrongiga vastupidises suunas, iialgi ei olda rahul seal, kus ollakse.
Dorian Gray tahtis vaid igavesti noor olla. Tema soov oli see, mis ta lõpuks hävitas – ilu ja noorus. Ilma nende kaheta oleks ta elu võinud olla plekitu. Ta ilu oli talle vaid mask ning noorus mõnitav pilge. Mida noorus endast parimal juhul kujutab? Rohelist, ebaküpset ning tühiste tujude aega. Portree oli teda õpetanud ilu armastama, hiljem aga jälestama iseeenda hinge.
Üldjuhul inimesed arvavad teadvat, mida nad tahavad ja miks. Ning see protsess, kuidas oma tahtmine saavutatakse näib tulemuse kõrval tühine. Mõni, Salingeri tegelane Holden, tahab saada täistkasvanu iseseisvust, kuid keeldub minemast võltsi ning pettuvust valmistavasse maailma, mis sellega kaasneb. Teine, Woolfi proua Dalloway, tahab aga anda oma panuse, korraldades õhtul peo ja tuues ise lilled kohalikust poest. Igal juhul on meil olemas mingi plaan, mida järgida, mille pärast elada.
„Igasugune eksisteeriv asi tekib põhjuseta, kestab oma nõrkusest ning sureb kohtumise läbi,” kirjutas Jean-Paul Sartre „Iivelduses.” Niisiis olenemata kõigest ja kõigist eksisteerime me sellepärast, et meil on õigus eksisteerida. Meie mõte on eelkõige meie ise. Me oleme olemas, sest me mõtleme ningi keegi ei saa takiustada meid mõtlemast. Igasugused hirmud ja vihkamised on need, millega paneme end eksisteerima, millega end eksistentsi surume. Kõik oleme tulnud siia ilma juhuslikult, nagu näiteks mõni kivi või taim. Elu tõukab meid väikeste rõõmude suunas, loksutab edasi-tagasi.
Metsikus võitluses olemasolu eest, me vajame midagi kestvat. Mida ei saa kaotada, kui korra pilgu eemale pöörad või pahandada mõne tühise kommentaariga. Seetõttu inimesed enda harimisega nii suurt vaeva näevadki, et oleks, kuhu tagasi pöörduda, kui elu on saatnud järjekordse valusa hoobi või millest kinni hoida, kui kõik muu ümberringi laguneb. Teadmine tuleb läbi kannatuste, mistõttu teeme kõik, et varuda piisavalt tugev aluskiht, millele kord kukkuda ning millelt oleks kerge taas püsti tõusta.
Õppust võtame raamatutest – keda tasub kuulata, mida vältida, kas olla või mitte olla. Aeg-ajalt esitame endale selle igati õigustatud ning ajatu küsimuse, mille pani kirja 16.sajandil Shakespeare. Me oleme, sest meil on õigus, me kehtestame end, sest me tahame olla keegi. Inimestele meeldivad süsteemid, seatud ning muutumata reeglid – vesi keeb 100* juures, täisnurkses kolmnurgas on hüpotenuus kaatetitest pikem, plii sulamistemperatuur on 330* – mida ei saa ümber lükata ning millele alati toetuda. Meeldivad numbrid, sest neil on võim, üks on alati kergem kui kaks, seetõttu harva mõtleme, kuidas mõni tähtis otsus mõjutab lisaks meile endile, veel kedagi teist.
Olenemata, et maailmas on lisaks meile veel üle 6,5 miljardi isiku, läbinist itunneme vaid ühte – teame tema tunge ja soove, hirme ning rõõme. Jääme alati otsima kusagilt väljapääsu, millelegi selgitust, midagi enamat.
Inimloomus pole kunagi rahul sellega, mis tal olemas on, mistõttu otsimegi teistelt tuge, rändame ringi, teeme ränka tööd. Kuid päeva lõpuks pole oluline palju on meil esemeid, tuttavaid või raha, kui kord lõpuks rahva sekka astume, jõuame arusaamale, et üksi ollakse ka inimeste juures. Eelnevat on Exupery põhjendanud: „Iialgi ei või teada, kus nad parajasti on. Tuul ajab neid kord siia, kord sinna. Kuna neil pole juuri, mis neid kinni hoiaks, teeb see nende elu väga raskeks.”
