Jalgrattur: arvestage kõigi liiklejatega!
Kuna olen ka ise tihe jalgratta kasutaja ja eelistan seda ühistranspordile ning lühema vahemaa läbimiseks ka autole, siis tahaksin välja tuua mõned tähelepanekud just jalgratturi seisukohast.
Olen väga hästi kursis sellega, et jalgrattur on paljude teiste kaasliiklejatele jaoks kõige ebameeldivam kaaslane, lausa õudusunenägu, sõidu- või kõnniteed jagama. Mulle endale on tuldud isegi ütlema, et kui kõrini ühel kaaskodanikul meist, jalgratturitest, ikka on. Ja mul on endal ka kõrini jalgratturitest, kes tekitavad ohtlike olukordi ning kaasliiklejatega üldse ei arvesta. Kuid samuti on mul kõrini ka nahaalsetest ja egoistlikest autojuhtidest, kes jalgratast millekski ei pea, samuti jalakäijatest, kes jalgrattateel kõnnivad või ootamatult sõiduteed otsustavad ületada, selleks sobimatust kohast.
Pikemaajalise tervisespordi harrastajana alustan ka mina oma kevadet tradistioonilise jalgrattasõiduga väiksematel Eesti maanteedel. Elu on veel niivõrd kallis, et rattaga Tartu – Tallinn maanteele trüginud ei ole, mõnele teisele tihedama liiklusega teele aga küll. Ideaalis sõidaksin muidugi spetsiaalsel rattateel, kuid need teed on tihti liiga lühikesed või tihedalt jalakäijaid ja rulluisutajaid täis. Nii et seal manööverdamine oleks veelgi ohtlikum. Samuti on pinnasekate paljudel väiksematel teedel niivõrd halvas olukorras (eriti kevadel), et teeäär ei olegi muud kui üks suur auk ja vajuv pinnas ning selline keerutamine aukude vahel häiriks autojuhte märksa enam kui stabiilselt sirgjoones sõitev rattur.
Maanteel sõites kannan alati kiivrit, sõidu ajal kõrvaklappidest muusikat ei kuula ja sõidan paremal pool teeperves. Sõpradega koos sõites sõidame üksteise järel, äkilisi manöövreid ei tee ja tee peal juttu ei aja. Nii et enda arvates olen teinud kõik selleks, et autojuhte võimalikult vähe segada ja liiklusohtlikke olukordi vältida. Ja nõrgema osapoolena, nagu jalgrattur seda liikluses kahtlemata on, siis ei kujutaksi teisiti ette. Samas paljud autojuhid tekitavad väga ohtliku olukorra, möödudes jalgratturist niivõrd lähedalt, et kui auto kerega riivamise oht küll puudub siis tunne, et peegliga oleks kindlasti ribidesse saanud on väga reaalne.
Kõige jubedamad on aga need möödasõidud, kui autojuht otsustab hakata ratturist mööduma siis, kui vastassuunas tuleb vastu teine sõiduk. Nii et reaalselt on ühel hetkel maanteele (tihtipeale väga kitsale) ritta pressitud kaks autot ( või bussi/veoautot) ja jalgrattur. Sinna vahele veel minimaalne möödasõiduvahe, mis oli juba varasemalt väga minimaalne. Sellistel hetkedel mõtlen küll, et homnepäev jätan ratta nurka.
Jalgratturi seisukohast oleks kõige parem, kui samas suunas liikuv auto möödub vastassuuna vööndi kaudu (juhul kui see on vastutulevat liiklust silmas pidades võimalik), või aeglustab natukene, et vastassuunast tulev sõiduk mööda lasta ning siis ratturist mööduda. Meil kõigil on küll kogu aeg jube kiire ja peab kogu aeg kiirustama, aga ka jalgrattur tahab elusalt koju jõuda.
Lisaks maanteedel sõitmisele, eelkõige trenni eesmärgil, kasutan ratast ka igapäevaseks linnas liiklemiseks. Lõuna-Eesti pealinna liiklus ei ole küll nii tihe kui Tallinnas, kui ometi ei tihka kõikjal rattaga autoteele ronida. Ja kui puudub ka sihtkohta viiv rattatee, siis kasutangi sõitmiseks kõnniteed. Olgu öeldud, et jalakäijate olemasolul liigun aeglaselt ning laste läheduses oleku korral tulen rattalt üldse maha, et vältida õnnetusi. Samuti ületan ülekäigurajad ratast käe kõrval lükates, kui pole just spetsiaalset ülekäigurada jalgratturile.
Sellest hoolimata on minu tegevus praegust liikluseeskirja aluseks võttes ebaseaduslik – kõnniteel ei tohi rattaga sõita. Sain eelmine suvi isegi hoiatuse politseilt selle pärast. Minuga samal ajal peatas politsei kinni ka ühe mehe, kes sõitis samuti rattaga kõnniteel, selle vahega, et tal oli laps spetsiaalses pakiraamile kinnitatud rattatoolis. Ka tema sai politseilt hoiatuse, mille peale ta ütles, et ma lähen nüüd sinna tänava otsa, käin poes ära ja tulen seda sama kõnniteed pidi tagasi. Kas te teete siis mulle juba trahvi või saan teise hoiatuse? Isiklikult olen pigem nõus maksma trahvi (mida politsei tõenäoliselt väga tihti ei tee), kui sõidan kõikjal sõiduteel.
Samas on linnas ka loomulikult piirkondi, kus arvesse võttes rahulikumat liiklust ja pikalt sirgjoones kulgevat teed on mugavam sõita justnimelt sõiduteel. Samas kui püüaks kõikjal sõita sõiduteel siis tekiks tihtipeale tunne nagu kilul karbis – autojuhid pressivad su kõnnitee betoonserva ja autokere vahele, vaata siis kuidas tõmbetuules tudisedes püsti jääd. Ja oleks mu sõidukiirus siis nii meeletult aeglane – vastupidi.
Ja eelmiselt nädalal, justkui tort kirsil otsustas üks nahaalne jalakäija, lihtsalt nalja pärast, imiteerida jalgratturile jala ette panemist. Ehk siis jalgrattur veeres rahulikul kiirusel mööda sõiduteed, kui jalakäija (ajudeta?) kõnnitee serva tuli ja jala justkui ette pani, selle alles viimasel minutil napilt esiratta eest ära tõmmates. Viga oleks selles intsidendis saanud ainult rattur, lõpetades tõenäoliselt tagant tuleva auto rataste all.
Ülalmainitud intsidentidest ja liikluskultuurist hoolimata on rattaga sõitmine minu jaoks suve ja kevade üks mõnusamaid tegevusi, millest ma mitte mingil juhul loobuda ei tahaks. Ning kui eelnev on enamjaos negatiivses võtmes, siis loomulikult on ka väga palju kaasliiklejatega arvestavaid autojuhte ja jalakäijaid.
Samuti on väga positiivne jõustuv seadusemuudatus, et alla 16aastased peavad kandma rattaga sõites kiivrit, ning et jalgrattaga sõitmine kõnniteel saab olema seaduslik (et reaalne olukord saaks ka seadusesse kirja). Samuti on tore näha, et järjest uusi kergliiklusteid ehitatakse ja et need nii sooja vastuvõtu osaliseks on saanud. Oleks veel liiklejad ka üksteisega arvestavad ja macho'likkust vähem, oleks õnnetusjuhtumite arv väiksem ja tervis parem.
