Hea variant on siis, kui inimesed suudavad omavahel asjad selgeks rääkida, last oma probleemidesse ei sega ning ta kuulub ka edaspidi mõlema vanema ellu. Küll on räägitud rongaisadest, rongaemadest, neist vanematest kes ei taha või ei saa oma last rahaliselt toetada ning neist, kes küll toetavad, aga lapse elus osaleda ei taha. Aina enam on ka selliseid isasid, kes tahavad lapse elus osaleda, aga neile seda ei võimaldata.

On hämmastav, kui paljudel juhtudel on saanud laps relvaks või siis kättemaksuvahendiks, mida ülsjuhul siis emad hästi käsitleda mõistavad. Pahatihti unustatakse ära, et tegemist on inimhingega, kellel on ka tunded ja kelle elu see mürgitab ning võib viia pöördumatute tagajärgedeni. Enim paneb aga imestama see, et seda kõike teeb lapse enda ema. Kui ema ei pea oma lapsest piisavalt lugu, et teda mitte enda ego rahuldamiseks ära kasutada, kes siis veel seda tegema peaks?

Usun, et kindlasti on juhuseid, kus on põhjendatud soov, et isa last ei näeks, kuigi juriidiliselt see õige ei ole. Võib ju ka õelda, et mis need mehed halavad, mingu siis kohtusse oma õigusi nõudma. Paljud ka lähevad, aga ka see jätab lapsele jälje, kui ta kistakse vanemate vahelisse kismasse.

Tihti pannakse lapsega kohtumine järgnevasse valemisse: maksad elatist, siis näed, kui ei maksa, siis ei näe. Kuigi õigust niimoodi lapsega suhtlemist sõltuma panna pole korrektne, tehakse seda ikka. Liiga paljudel juhtudel ongi selleks omavaheliseks probleemiks raha ja vara.

Tean üht paari, kellel on 15-aastane poeg ja pärast 17 aastat kooselu mindi lahku. Ema koos lapsega kolis kaugele, aga isa ja lapse läbi saamine oli endiselt hea ning laps oli sageli ka isa juures. Seda vaid esimese aasta jooksul, pärast seda asi muutus. Last hakati vähem lubama ja siis ei tahtnud ta enam ise isaga kohtuda. Emaga rääkides tuli muuseas jutuks, et miks laps enam isa juures ei käi. Mind tõsiselt üllatas ema vastus. Nimelt seetõttu, et isal on uus elukaaslane ja tundub, et ta on õnnelik. See aga ei sobi lapse emale, kuna teda häirib, et mees suudab ka kellegi teisega õnnelik olla. Kuna ta teadis, et laps on isale väga tähtis, siis ta sisendaski lapsele, et isa temast enam ei hooli, kuna tal on teine naine. Kui õrnas eas lapsele midagi sellist pidevalt sisestada, jääb ta muidugi seda uskuma.

Imestama paneb ka see, et ema ei arvesta sellega, et see laps kasvab kord suureks, hakkab asjadest teistmoodi aru saama ja õpib asju analüüsima. Kas mitte selliste kättemaksuplaanidega ei rikuta last kui isiksust, võttes temalt võimaluse kasvada mõlema vanema hoole ja armastuse all? Sigmund Freud on omal ajal öelnud: "Ma ei oska nimetada ühtki teist vajadust, mis lapsepõlves oleks sama tähtis, kui vajadus isa kaitse järgi."

Teisalt on ka juhuseid, kus tahetakse lihtsalt oma võimu näidata. Isal lubatakse lapsega kohtuda. Lepitakse aeg kokku, aga siis ilmneb, et seekord ei saagi, "me oleme hoopis mujal." Ja nii ajast aega, isa teeb plaane, aga need jälle nullitakse. Jätab mulje, et ema nüüd vaatab, kas isa on seda väärt, et oma last näha. Ei teagi, kas asi on selles, et naine ka suhtes oli domineerivam pool või ta tahab ennast domineerivama tunda. Kahju, kui inimene ei suuda ennast muidu teostada, kui last selleks kasutades.

Eks ka vanemate elus on asju, mida nad põhjendatult ei soovi. Labaseks läheb asi siis, kui neid asju hakatakse peale lahkuminekut lapsele ette söötma, et näidata, kui halb ta isa on. Veel inetumaks läheb asi, kui mõlemad vanemad hakkavad vastastikku nii-öelda soppa loopima, aga laps on nende kahe vahel ja saab selle sopaga vastu vahtimist. Üldjuhul soovitakse paljastustega näidata teise inimese eksimusi ja suunata last pooli valima, mis on taaskord absurtselt vale tegevus.

Endast ja teistest lugupidavad inimesed ei kaasa mitte kunagi lapsi omavahelistesse lahkhelidesse, olgu siis nende kooselu alles kestmas või lõppenud. On andestamatu julmus last enda sapisuse ja vihaga mürgitada. Kes seda on senini tehtud, tasuks pilk heita sügavale enesesse ja loobuda üleajavast ülbusest ja egoismist. Kui sa oled lapse siia ilma toonud, siis on ta number üks ja alles siis tulevad sinu enda soovid

Hispaania kirjanik C.R.Zafón on öelnud: "Sõnad, millega lapse südant mürgitatakse, olgu pahatahtlikkusest või rumalusest, sööbivad tema mällu ja hakkavad varem või hiljem tema hinge kõrvetama."