Rahvas on poliitikutest ja poliitikast tüdinenud ning nende esindajates pettunud, sest enam ei tea, et kui ma kellegi pool või vastu hääletan, millise "riik riigis" poolt või vastu ma tegelikult oma hääle ja vajadusel ka elu annan.

Riigivõimu kõrgeim kandja (rahvas) on võõrdunud (loe: võõrutatud) otsustamisest, juhtimisest ja kas tõesti ka 100%-lisest pressivabadusest? Loodan, et selles osas väga eksin ja olen asjadest valesti aru saanud ning seosed 1939. aastaga on minu luulud, mis tuleb „kõvakettalt“ kõrvaldada.

Ometi tekib vahel tõenäoliselt põhjendamatu tunne (ehk siis hirm), et kui lähen Tallinnasse, siis olen ühes riigis, kui lähen Narvasse, olen teises riigis ja kui lähen Abja-Paluojasse, olen kolmandas riigis. Samalaadne emotsioon kipub kummitama ka siis, kui vaadata-kuulata, mis toimub Eesti Energia ettevõtmistes Eestis, USA-s ja Jordaanias – kas Eesti Energia oma puutumatu juhtkonnaga on omakorda riik riigis, kellele ükski hammas peale ei hakka, kelle ettepanekud on täitmiseks isegi siis, kui peaminister vahele sekkub ning mõistusele kutsub?

Mõne protsendi võrra elektrienergia hinna indekseid langetati tänu peaministri vahele segamisele, kuid Eesti Energia superrong haagib aga vaguneid juurde ja võtab tuure üles. Tekib tunne, et ta teeb sellega kogu Eesti riigile varsti tuule alla. Eestlane nii naljalt tänavale ei lähe ei pilte ega lippe põletama ega ka karjuma ja nõudma, et igal tasandil tõde toodaks oma alastuses rahva ette.

Energeetikabisness ja õigusriik tunduvad teineteisest üha kaugenevat, sest energeetikariik tahab elada oma riigis, oma seaduste järgi. Tarbija maksab kõik koefitsiendid kinni, samuti ka sellega seonduvad majanduslikud ja poliitilised riskid.

Akadeemik Jaak Aaviksoo on nii oma pikkuselt kui ka teadmistelt ülejäänud eestlastest peajagu üle. Tema akadeemilistes teadmistes ning selle oskuslikus seostamises poliitfilosoofia ja diplomaatiaga, pole vähimatki kahtlust. Ta on igati sümpaatne eesti mees. Aga mind teevad murelikuks (või näen ma tonti?) härra Aaviksoo väljaütlemised viimases ajakirja Diplomaatia numbris, kus ta väidab (ilmselt toetudes ka Darwinile), et oluline pole ainult tõde teenida, vaid ellu jääda.

Ma ei tea, kas seda võiks seostada sotsiaaldarvinismiga? Minister tähendab tõlkes „teenija“ – rahva teenrid peaksid minu arvates teenima mitte raha, vaid rahvast ja mitte ainuüksi tõekspidamisi, vaid (valusat, teravat) tõde. Me ei saa lubada luksust, olla pooltõdede teenistuses. Riigi ja rahva esindajad peavad olema tões teenistuses, olgugi, et tõde on valus, terav, ebapopulaarne, paljastav ja isegi murettekitav.

Poolikult informeeritud inimene on petetud inimene, aga me ju kõik elame õigusriigis, eriti, kui lugeda hoolega Eesti Vabariigi põhiseadust. Eelpool nimetatud ajakirjas vihjab härra Aaviksoo veel sellele, et rahvusriigi (mitte riik riigis) informatsioonilise enesemääramise õigus tähendab ka seda, et tal on õigus saladustele ja valedele, midagi maha vaikida. Kas sellest tuleks nii aru saada, et eemärk pühitseb abinõu? Akadeemik lisab seejuures, et kedagi ei saa sundida meid tõde rääkima.

Millega tuleks siis tõde asendada, nii et hundid oleksid söönud ja lambad terved, et omariikluse habrast psühholoogilist kaitsekihti tugevdada ja rahvusidentiteeti juurutada maast madalast? Sama artikli kohta väidab professor Margit Sutrop, et Aaviksoo räägib oma artiklis psühholoogilisest kaitsest hüpoteetiliselt. Ka Immanuel Kant esitas valgustusajastul nii kategoorilise kui ka hüpoteetilise imperatiivi teooria – lepitades seejuures omavahel võitlevaid pooli – ratsionaliste ja empiriste. Kas nüüd vahetame rahva ja rahvusena kategoorilise imperatiivi (Rousseau ja Dostojevski määratluses ka südametunnistus ja Jumala hääl inimeses) hüpoteetilise imperatiivi vastu? Kas see mitte ei juuruta relativistlikku õigusriigi kuvandit Eestis? Taas loodan, et eksin.

See, mis leidis mõni aeg tagasi aset Tartu linna haridusosakonnas, on pehmelt öeldes šokeeriv. Loomulikult ei saa seda juhtumit siinkohal pikemalt kommenteerida, sest uurijad tegelevad asjaga. Aga millega siiski õigustada valetamist, vassimist, varastamist – üksikisiku pragmaatilistel kaalutlustel ja kasusaamise eesmärgil? Aga vastavalt Kanti maksiimile: „Toimi nii, et sinu toimimise põhimõtted võiksid olla ühtlasi üldise seadusandluse aluseks“, siis kas üksikisiku eeskuju pole nakkav lihtrahvale ja kas me lõpuks tahame, et kedagi ei saa enam uskuda ega usaldada, kuna kõik on suhteline ning diplomaatilise tõlgendamise küsimus?

Ma väga loodan, et Andrus Veerpalu juhtum asetab meie meistersportlase veel kõrgemale pjedestaalile, kui seda on olnud olümpiavõitude pjedestaalid. Ma ei taha ega ka saa uskuda, et nii sümpaatne inimene, pereisa, abikaasa ning paljude lemmiksportlane (minu kaasa arvatud) võiks petta iseennast ja oma riiki. Hoiame Andrusele pöialt ning toetame teda lõpuni. Tema pingutused on eeskujuks kogu meie rahvale. Loodame, et õiglus ja õigus ei satu selles juhtumis vastuollu.  Andrus Veerpalu pole riik riigis, vaid tema on oluline osa Eesti riigi vaimsuse ja identiteedi kandjast.