Kaotame ajakirjandusest sõna "eliitkool"!
Pole mõtet ju lõhkuda aastakümneid (ja -sadu) edukalt töötanud süsteemi: koolid on oma näo, ajaloo, erinevate süvaõpete ja traditsioonidega. Nende roll haritud inimeste kasvatajana oli ilmselge enne sõda ja nende julgus ning missioonitunne aitasid kasvatada vaba vaimuga ilmakodanikke ka Nõukogude ajal.
Ma pole teinud uurimustööd ning kolme kooli põhjal teaduslikke järeldusi ei tee, aga isiklik veendumus on tekkinud ometi. Mina ja mu kaks last oleme igaüks õppinud kogu kooliea kolmes erinevas Tallinna kesklinna koolis. Ja oleme neist kaasa saanud toredad lähedased sõbrad kogu eluks, julguse olla isikupärane ning omada sihte eluks ja silmi inimeste jaoks enda ümber. Samuti oleme saanud tugeva hariduse ning mälestusi erinevatest õpetajatest.
Jah, lapsed on erinevad oma huvidelt ja akadeemilistelt võimetelt, sotsiaalsuse, vastupidavuse ning innukuse kohalt. Ja iga vanema kohustus on enne kooli selles selgusele jõuda – just selleks, et aidata oma laps just talle sobivale teeotsale elus.
Programmis ette nähtud arv tunde nädalas tuleb ju nagunii koolipingis istuda, põhiküsimus ongi selle aja targas kasutamises.
On kaks kuritegelikku äärmust. Esimene neist on panna oma laps kooli, kus teadaolevalt on ühtlaselt tugev tase, mis sunnib last iga päev pingutama oma võimete piiril ning neist kõrgemale – see jätab jälje vaimsele ja füüsilisele tervisele ning kooliea nautimisest ei tule juttugi. Teise puhul ei vaevu vanem mõtlema ning paneb oma väga võimeka lapse kooli, mis võib olla kodule lähedal, aga mille atmosfäär ei soosi õppetegevust ning kus personal on kaotanud autoriteedi ja kontrolli toimuva üle ning huvi ja usu midagi muuta. Ja nii ei saagi me kunagi teada, kuidas see noor inimene oleks arenenud ning võinud edendada (võib-olla ka mitte ainult) Eesti elu.
Päris hiljuti oli siinsamas üleskutse – energia peaks minema nende koolide järgiaitamisele, kes seda vajavad. Ilmselgelt on ka selliseid koole, on siis põhjuseks alajuhtimine, võimu kuritarvitamine, viletsad juhivõimed, ebakompetentsus või visiooni puudumine. Ja see on juba ilmselt miljoni-euro-küsimus, kuidas nende aitamine praktiliselt peaks välja nägema.
Olen alati olnud arvamusel, et killuke tervet talupojamõistust on antud kõigile eestlastele. Igaühe valikuks saab olla eraldada ennast mõttetutest emotsioonidest ning mõelda, kuidas anda oma panus – lapsevanema, vanavanema, õpetaja ja kodanikuna.
Palun - unustame ära sõna „eliitkool“! Minu keel lihtsalt ei paindu seda ütlema.
