Võiks arvata, et see pole eriti tähtis püha võrreldes näiteks jõuludega. Kuid ilmselgelt kogub Valentinipäevgi varsti üha suuremaid tuure. Kas jälle tuleb teha üks käik poodi uue püha ootuses?

Mitte, et ma sõprade meelespidamist kuidagi halvaks peaks – kaugel sellest! Olin aga üllatunud küll, kui eelmisel pühapäeval käisin toidupoes ning juba olid südamekujulised küünlad, tassid, hiire-, kassi-, koera- ja teab-veel-mille kujukesed lettidel ostjaid ootamas. Kõigile mingile küljele südameke(sed) või „I Love You“ maalitud. Muidugi on tore, kui sind meeles peetakse, aga kas seda peab just nii tegema?

Ma usun, igaühel on ette näidata kas südamega tass või pehme südameke, mis seistes tolmu kogub. Milleks? Veidi hiljem pole isegi ilmselt meeles, mille eest või kelle poolt see saadud on. Sümboolika järgi vast tekib ühendus sõbrapäevaga, aga ilmselt on see ka kõik. Isegi kui on selgelt meeles, et 14. veebruaril 2005. aastal sain, näed, selle käest, siis see ei tühista fakti, et kink on tihti tarbetu.

Leian, et pigem võiksime kõik leida rohkem aega sõpradega kokku saamiseks - miks mitte teha näiteks ühine õhtusöök või kui kellelgi on tahtmist midagi väga osta, siis pigem juba šokolaad või miskit muud söödavat – vähemalt kõlbab nahka pista ning ilmselt kink mitu aastat kuskil kapis ei konuta. Väga proosaline küll, aga tahaksin üles kutsuda kõiki sõbrapäeval tegema midagi meeldejäävamat, kui poes hullunult ringi jooksmine!