Eestlasest hinduks
Miks on kasvavaks moeks arvamus, et meie praegune kultuuri- ja religiooniruum ei seleta maailma õigesti ning religioonid kuskil kaugel on oluliselt paremad ja ilusamad?
Jõuluajal külastates erinevaid raamatupoode ja ka supermarketite raamaturiiulite vahel kõndides on mul silma jäänud, et kuidagi jube palju on tekkinud riiulitele erinevaid idamaiseid vanasõnu ja õpetusi sisaldavaid raamatuid, mis lubavad lugejale seletada lahti, mis on õnne, elu, armastuse jne. saladused. Lisaks on jäänud kõrva see, kuidas aina rohkem ja rohkem inimesi külastab Indiat, kas alles tärkavas huvis hinduismi, meditatsiooni ja kõige spirituaalse vastu või siis juba selle eesmärgiga, et minna sinna omamoodi palvereisile mõnda pühasse India linna. Ning tagasi tulles räägitakse jutte kuidas paljud hindud on mõistuselt nii kõrgel tasemel ning kuidas sealne elu on oluliselt spirituaalsem ja higeliselt rikastavam, kui meie siinne valgustamata olesklemine.
Kuid mul tekib alati küsimus, et millest on tulnud selline India ja eksootiliste kultuuride armastus? Kui ma loen ja kuulen kuidas üldiselt India on riik, kus linnades valitseb tihtipeale räpasus, ülerahvastatus ning vaesus. Riik, kus tihtipeale elavad tänavatel läbisegi loomad ja inimesed. Riik, kus on selline nähtus nagu kastisüsteem, kus osad inimesed on juba sündides oluliselt paremal positsioonil ja tähtsamad, kui teised. Ning madalamas kastis olevad inimesed peavad sellega lihtsalt leppima. Kas selline elu- ja kultuurikorraldus on siis õigem, kui meie oma? Nende aspektide põhjal tekibki küsimus, et miks on tekkinud selline India kultuuriruumi ülistamine ning meie kultuuriruumi vaimuvaeseks tembeldamine? Miks tahavad inimesed võtta omaks India kultuuri ja kombeid ning visata ära meie enda omad? Kes viitsiks uurida ja lugeda, siis see avastaks millises huvitavas paigas on Eesti ning millise huvitava kultuuri keskel me elame. Omaette küsimus on see, et kas me suudame sellle üles otsida.
Ma usun, et üks põhjus, miks palju eestlasi pöördub India poole on meie religioon või siis antud juhul religioonitus. Äkki Eesti inimene lihtsalt kardab surma ja ateisti vaatenurgast ka sellega kaasnevat igavest inimeste lõppu nii väga, et ta on üritab otsida endale sellest pääseteed. Ning selleks pääseteeks on aina rohkem Eestis populaarsust koguv hinduism, mille poole pööratakse aina rohkem päid ning loodetakse sealt poolt enese leidmist ja igavest rahu iseendas. Ning tekib ka küsimus, et miks just India? Miks ei ole poeriiulid täis raamatuid juutide vanasõnadest ja õpetustest või moslemite elukorraldusest ja kultuurist? Vastus võib peituda sellest, et hinduism on meie jaoks veel suhteliselt rikkumata religioon, mille kohta pole ka meedias kuulda midagi halba.Erinevalt teistest usunditest me ei kuule, et hinduistid oleksid rahaahned, ahistaksid lapsi või kaaperdaksid lennukeid. Hinduism on endast jätnud mulje, kui perfektne usk perfektses ühiskonnas.
Kuid ärge saage minust valesti aru. Minu artikli mõte ei ole sugugi selles, et halvustada idamaiseid religioone ja kultuure ning hoida au see meie enda kultuuri, kuid ma arvan, et kui me oleme sündinud ja kasvanud Eestis, mis ei sarnane mitte kuidagi näiteks Indiaga, siis jääb meie kultuuris üles kasvanud inimese üleminek idamaisele kultuurile minu jaoks arusaamatuks ja natuke kaugeks. See on sama, kui panna inimesele metallist süda. See võib küll funktsioneerida sama hästi kui päris süda, kuid see ei ole ikkagi see päris õige asi. Sest kui uurida Eesti vanu usundeid, mis olid siin enne vallutuskäike ja pealesunnitud kristlust, siis võib avastada enda jaoks, et pole see Eesti nii religioonitu midagi.
