Mitte miski ei asenda raamatuid

Taaskord on statistikaamet valmis saanud uue huvitava uuringuga mis näitab, et kolmveerand Eesti elanikest luges 2010. aastal raamatuid. Huvitav on aga see, et sellele tulemusele on jõutud uuringuga, milles osales vaid 7000 inimest. Kas sellise arvu uuringus osalejate põhjal on üldse võimalik näidata tõeseid lugejate arve ja protsente?

Ma ei mäletagi täpselt, kui vanalt algas minu lugemissoov, kuid see oli üpris varajases eas. Lapsena meeldis mulle kuulata erinevaid muinasjutte, mida mulle ette loeti. Jutte kaugetest maadest, printsessidest, printsidest ja erinevatest loomadest. Mäletan, et palusin tihti, nagu lapsed ikka, et mulle räägitataks veel üks muinasjutt ja siis veel üks...

Peagi õppisin ise lugema. Sellest ajast alates olin nagu raamatute külge aheldatud, suutmata neid poole loo pealt käest panna. Kui mul kästi magama minna ja tuli kustutada, leidsin ma uue lahenduse. Peitsin enda padja alla taskulambi ja õhtuti tõmbasin teki üle pea ning muudkui lugesin edasi. Vanemad aga ei saanud pikka aega aru, kuhu kaovad taskulambid ja miks taskulambid ei tööta, kuigi alles sai uued patareid sisse ostetud.

Kooli ja tagasi kõndisin samuti mõni raamat käes. Sulgesin raamatu vaid hetkeks, mil tuli sõiduteed ületada. Neelasin raamatuid meeletu kiirusega ja lugesin neid igal võimalik vabal hetkel. Kooliaja lõpuks olin lugenud peaaegu kõiki kooli raamatukogus olevaid raamatuid. Aastatega pole aga minu lugemishuvi kuhugi kadunud - hoopis vastupidi. Kuigi loen vähem kui lapsepõlves, suudan siiski aasta jooksul läbi lugeda märkimisväärse koguse teoseid.

Usun, et kui lapsele juba lapsena tekitada huvi raamatute vastu, siis see huvi püsib kogu elu. Samuti aitab raamatute lugemine kaasa kujutlusvõime arenemisele.

Tänapäeval eelistavad aga paljud inimesed raamatute põhjal loodud filme raamatu enda lugemisele, teadmata, et tihti on raamatu läbi jutustatav lugu tunduvalt parem ja huvitavam, kui selle järgi tehtud film. Heaks näiteks on raamatud nagu "Marley ja mina", "Jane Eyre" või kasvõi teosed Harry Potterist. Põhjenduseks tuuakse, et film kestab vaid 1,5 - 2 tundi, samas kui raamatu enda lugemine võib aega kuluda rohkem kui nädal. Kuid uskuge mind, see nädal on seda väärt.

Isiklikult usun, et eestlased loevad vaatamata statistikale palju rohkem. Seda näitab ka see, et tihti tuleb mõne raamatu raamatukogust laenutamiseks olla pikka aega järjekorras.

Kes aga ei tea, mida lugeda, neile soovitaks Sinisukk kirjastuse poolt välja antud valgete kaantega tõsieluliste lugude seerias ilmunud raamatuid (näiteks "Kaotatud au" või "Tüdruk keldris"). Samuti võiks Eesti kirjastused avaldada rohkem välismaal avaldatud teoseid. Ehk tõuseks ka noorte huvi kirjanduse vastu, lugedes enda lemmikiidolite poolt kirjutatud raamatuid. Ameerikas on näiteks väga populaarne Miley Cyruse kirjutatud raamat enda elust. Olen ka ise seda lugenud ja ausalt öeldes oli see kirjutatud nii huvitavalt, et seda oli raske käest panna.

Umbes seitse aastat tagasi Soomes käies avastasin üllatusega, et raamatukogus laenutatakse nii-öelda raamatuid, mis on loetud helikandjale. Alles hiljem sain teada, et tegu on audioraamatutega. Ja tundub, et ka Eestis on audioraamatute müük saanud hoo sisse.

Minnes Eesti Rahva Raamatu internetilehele, on võimalik seal tutvuda 268 audioraamatu tutvustusega,,mis on Rahva Raamatu kauplustes müügil. Päris palju, kas pole? Paistab, et raamatud asenduvad sammhaaval audioraamatutega.

Kuid üks on kindel,, tehtagu kui palju filme ja audioraamatuid tahes on siiski asju, mida saab edasi anda ainult paberist raamatuga. See on tunne, mis tekib pärast raamatu läbisaamist ja imetlushetk vaadates raamatutes olevad kauneid pilte.