Kindlasti vajaks sõna “väärtushinnangud” lahti selgitamist, kuna on tänapäeval ühiskonnas noori, kes ei tea selle sõna tähendust, rääkimata mõistetest — kõlbeline kasvatus, käitumisnormid ja reeglid. Koolis küll seda käsitletakse, kuid paraku vähe.

Väärtushinnangute ja üleüldse üldinimlikeväärtuste teemadel tuleks rääkida noortega juba varasemates kooliastmetes ning tunduvalt rohkem. Hetkel tundub küll, et noortel on mõtteis vaid see,  kuidas kiiremini teenida raha ja seks. Kadumas on pereväärtused, vaimsed väärtused…

Mis asi siis see väärtushinnang on? See peegeldab arusaamu heast ja halvast. Väärtused on need asjad, mille poole püüeldakse, peetakse oluliseks ja tähtsaks. Ei eitagi, loomulikult on ka materiaalsed asjad tähtsad, kuid kas mitte ei väärtustata neid üle? Vaimsed väärtushinnangud jäävad varju….

Palju algab kodust….mida väärtustatakse seal. On ka minu tutvusringkonnas (ja see pole just väike) toredaid inimesi, kes kahjuks väärtustavad vaid kallist autot, firmamärgiga riideid sest muu lihtsalt ei sobi, alandab kandjat….. Vaimseid väärtuseid peetakse ebaoluliseks, kuna hea elu aluseks on “raha”. Ja nad on õnnelikud ja rahul. Lapsed saavad kõike mida nende süda ihkab — raha on, pole probleemi. Kahjuks olen täheldanud, et kõike arvestatakse ümber rahasse. Ka sõpru. “Mina teda küll oma sünnipäevale ei kutsu, ta on vaene, ” lausus peretütar koosviibimisel.

Olen kuulnud paarilt healt tuttavalt (psühholoogid), et  pöördutakse abi saamiseks just selliste muredega, kus lapsel puudub kohusetunne ja vastutus, puudub tihti koolist ning ei taha õppida. Seoses sellega kaasnevad käitumisprobleemid ja suhtlemisprobleemid õpetajatega, täiskasvanutega.

Analüüsigem siis veidi….. kui lapsele on väikesest peale kõike võimaldatud, peres pole olnud reegleid, mida jälgida, kohustusi — mille eest ka laps peab vastutama — ega siis tekki vastutustunnet ega kohusetunnet.

Laps viskas oma mänguasja jonnihoos maha, nii et see purunes. Ei ole midagi — ostame uue. Saab vähe vanemaks, lõhub või kaotab juba mitmes kord oma mobiili — ei ole hullu, ikka juhtub — ostame uue…. Lõpuks võtab luba küsimata ema ja isa asju — no mis siis ikka hirmsat siin on…. ikkagi oma. Ema ja isa võivad ju uued osta….

Kui juba alguses ei reageerita, jääbki lapsel mulje, et kõik on lubatud.

On vanemaid, kes määravad küll karistuse, kuid järgmisel päeval on see unustatud. See on hirmsaim viga, mida teha. Kasvatuses on oluline koht järjepidevusel.

Meenub üks kentsakas lugu…. õpilane soovis paremat hinnet ja pakkus õpetajale ümbrikus raha öeldes: “Osta selle eest endale siis midagi ilusat….”

Mjah…. siin siis on nüüd need väärtushinnangud. Kõike on võimalik raha eest osta.

Kahjuks ei….intelligentsi, vaimseid teadmisi, arukust, südametunnistust, ausust ja austust teiste inimeste vastu — seda ei saa raha eest osta. See peab tulema kasvatusega, mis algab vanematest, mida käsitletakse koolis. 

Kui väärtushinnangud paigas, suudab laps ise õigeid otsuseid vastu võtta. Kindlasti on palju ka neid otsuseid, mis valed — ja see on normaalne, kuna vigadest õpitakse ja kui neid enam ei korrata — ongi õppetund käes. Iga otsusega kaasneb tagajärg. Kui tagajärg on halb, negatiivne — järelikult sellele tuginevad arusaamad on valed….. Kui tagajärg on hea, positiivne — on ka need tegevused, arusaamad ja toimetamised õiged. Käitumine ja suhtlemine aga põhineb väärtushinnangutel.

Palju mõjutab meie ühiskonna noori meedia ja internet, loomulikult sõbrad ja keskkond, kus noor elab. Siin on teatud mõttes ka lapsevanemal “käed seotud”. Ega sõpru valida saa, ning olles tööl — ei jälgi ju pidevalt kus laps “surfab”. Taas väidan, et kui varasest noorusest väärtushinnangud paigas — ei ole need probleemid nii kohutavad. Loomulikult lapse poolt rikkumisi esineb ja eks ta ju kompa “piire” ja kõik keelatud on põneb…. Aga siin määrabki rolli see, kuivõrd kõrged on pere väärtushinnangud olnud ning kui on aukartus ja austus vanemate ees, siis ka kuulatakse ja aksepteeritakse nõuandeid.

See ei ole 100%  — ikka on erandeid, kus lapsevanemad on tõesti olnud väga hea ning teadlik vanem, kuid laps on “problemaatiline” (käitumisprobleemid, sõltuvusprobleemid, suhtlemisprobleemid jne) tundmatuseni muutunud. Siin kohal soovitus — emmed ja issid, teineteise süüdistamine ei vii kuhugi. Tuleb leida probleemi põhjused, kasvõi siis juba erialaspetsialistidega konsulteerides. See ei ole häbiasi. Kui noor jõuab täiskasvanu ikka, võib juhtuda et teda lihtsalt enam aidata ei saa…… Siis on tema maailma “naba” ning ta ei mõista, et teie soovite talle vaid head, mõeldes tema tulevikule…. Põhiline —  huvi tunda ja näitada armastust ning hoolivust, kuid mitte lasta endaga manipuleerida.

Paraku teavad meie lapsed ja noored väga hästi oma õigusi, kuid kohustusi täita ei taheta.

Noored on nutikad….Ükski laps ei sünni siia ilma “halvana“ — olen täiesti kindel selles. Nii palju on lihtsalt maailmas mõjutajaid…. Mis on õige, mis vale…. oi kui raske on seda mõista, oi kui raske on seda selgitada…. Ikka ju küsitakse, AGA MIKS? AGA MIKS MA EI TOHI, AGA MIKS MA EI VÕI…. On tuttav?

Pisikene lõpusoovitus lapsevanematele enda kogemustest. See on toiminud.

Kui keelad — selgita, miks (millised võivad olla tagajärjed). Kui laps aitab, teeb midagi hästi — kiida, tunnusta. Küsi avatuid küsimusi, ära lase lapsel sulguda endasse (Nt Kuidas sul koolis läks — tüüp vastus, hästi. Küsin pigem: Mida sa koolis täna tegid, mis tunnid olid……..).

Anna mõista, et igale halvale käitumisele või tegemata ettenähtud kohustusele järgneb karistus. Karistus määra ajaliselt ja pea sellest kinni!!! Karistuse määramisel lähtu sellest, mis tõesti lapsele mõjuks.

Väärtusta ka ise oma pere ja ole ise eeskuju. Ära tee seda, mida sa ei taha, et sinu laps tulevikus teeb….. Lihtne, eks ole?

Kulla noored, kes juhtuvad seda lugema — loomulikult on palju ka neid, kelle väärtushinnangud paigas ja nende elu pakub rõõmu, väljakutseid, armastust, rahu, austust, karjääri, õnne jne, jne, jne…. Saaks kuidagi aidata neid, kelle “paadikene uppuma kipub…. elumere lainetel”

Jõudu meile!