Teises keeles õppija vajab pädevat õpetajat
Kui minult küsitakse, miks vajab emakeelest erinevas keeles õppijatega töötav õpetaja eraldi ettevalmistust, soovitan küsijal endalt küsida: „Mida mina õppijana ootaksin õpetajalt, kes õpetab mulle koolis ainet mitte minu emakeeles? Milline peaks see õpetaja olema oma teadmiste, hoiakute ja oskuste poolest?“
Teistsugused ootused tähendavad teistsugust lähenemist
Eeltoodud küsimustele pole küll sugugi lihtne vastata, ent ometi taipame kõik, et näiteks matemaatika õppimine muus keeles nõuab meilt enamat kui ainult aine omandamist, sest peame õppima korraga kaht asja — keelt ja ainet. Nii on ainult loomulik, et õpilaste ootused teises keeles õppimise puhul on teistsugused kui emakeelses tunnis. Kindlasti ootavad nad lisaks ainealastele teadmistele tuge, et saada hakkama teises keeles õppimisega. Samuti ootavad nad huvitavaid ülesandeid, et sihtkeelt oleks võimalik aktiivselt kasutada ja harjutada. Muidugi ootavad teises keeles õppijad, et õpetaja mõistab ja aitab. Seega ei ole õpetaja fookuspunkt tunnis mitte ainult õpilaste teadmistel, vaid ka nende keelelisel arengul. Kui ootused on teised, peab teistsugune olema ka lähenemine.
Selleks, et osata nutikalt lõimida aine- ja keeleõpet, ongi vajalikud teadmised ja oskused teises keeles õpetamiseks. Edukalt mõlemale aspektile tähelepanu pöörava õpetaja õpilased omandavad paremini nii aine kui keele ning on paremini motiveeritud tundidest osa võtma. Asjakohaseid kursusi on korraldanud Euroopa Sotsiaalfondi toel ning Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie inimesed tellimusel näiteks Tartu Ülikooli Narva Kolledž. Nii on toimunud käesoleval aastal kursuse “Õpetajakoolituse üliõpilaste ettevalmistus tööks eesti keelest erineva emakeelega lastega” raames koolitused tegevõpetajatele ja pedagoogika-tudengitele Narvas, Tartus ja Tallinnas.
Olen kindel, et sellistest kursustest on vägagi kasu, sest need õpetavad õpetajat paremini mõistma õppekeelest erineva emakeelega laste õpetamise nüansse. Kuidas aidata õppijal seostada erinevaid õppeaineid, rakendada tundides kriitilise mõtlemise strateegiaid ja eristada õpetatavas aines olulist vähem olulisest. Hindamatu väärtusega on suutelisus säilitada tundides kolmiktähelepanu — võimet edeneda korraga nii aines, keeleõppes kui õpioskuste omandamise osas. Kõik see kokku on kunst, mis ei tule iseenesest, kuid mille viljelemiseks pedagoogid end koolitada saavad.
Kolm vaala — eelteadmised, keskkond ja edutunne
Ikka ja jälle tuleb üle korrata kolme valdkonda, s.o. õpilaste eelteadmisi, õpikeskkonda ja edutunnet puudutav. Kindlasti tuleks arvestada sellega, et nii nagu aines, on õpilaste tase erinev ka keeleõppes — just sellepärast tuleb välja selgitada õpilaste eelteadmised. Teiseks on väga tähtis luua tunnis õpilase jaoks turvaline ja huvitav õpikeskkond ning pidada meeles, et me õpetame õpilasi, mitte ei läbi õpikut. Viimane tähendab, et kindlasti ei tohi unustada eduelamust. Edukas olla meeldib kõigile ja õpilane ei ole selles erandiks. Hea õpetaja oskab seada õppijale võimetekohaseid eesmärke ja kiidab eesmärgi saavutanud õppurit.
Pikaajalise koolitajana võin öelda, et koolitused, mis aitavad aineõpet keeleõppega võimalikult edukalt lõimida, on pedagoogidelt saanud peamiselt positiivset tagasisidet. Kõrgelt hinnatakse saadud teadmisi sellest, kuidas areneb õpilase keeleoskus ja kuidas koostada ise õppematerjale. Praktilistest oskustest leiavad kohest rakendust aktiivõppemeetodid. Lõimitud aine- ja keeleõpe on valdkond, mis väärib tutvumist, kasutamist ja arendamist. Loodan, et üha rohkem pedagooge mõistab nn LAK-õppe vajalikkust ja võimalusi nii enda kui õpilaste jaoks.
