Enamasti käib jutt kassist ja koerast, harvem jänesest, tuvist, kajakast. Lisaks eelpoolmainitutele on aga veel loomad, kelle puhul tapmine tundub keskmisele eestlasele täiesti vastuvõetav ja normaalne. Mõtlen meie vaid kahte madu- nastikut ja rästikut.

Iga artikkel, mis roomajate kohta internetis avaldatakse, saab hulgaliselt kommentaare, kus räägitakse, kuidas neid surmatakse ja kuidas seda alati tehtud on. Taoline suhtumine tekitab vähemalt minus küsimuse: kui sama juttu räägitaks kassi või koera kohta, kas siis oleks ametivõimud sama pimedad?

Seadustest näpuga järge vedades saab teada, et III kaitsekategooria liikide puhul, kuhu kuuluvad ka meie mõlemad maod, on tapmine õigustatud vaid juhul kui loom ohustab otseselt inimese elu või tervist. Olles kohanud päris mitmeid roomajaid, tean ma üsna kindlalt, et otsene oht on inimesele möödas sellel hetkel, kui inimene madu märkab. Meie rästik ei ole verejanuline tapamasin nagu neid ulmefilmides kohata võib. Tema ainus soov on elada oma elu ja hoiduda ohtude sh. inimese eest.

Vanade eestlaste jaoks oli rästik küll ohtlik loom, kuid teda austati. Aastate jooksul on austus aga kadunud ja järel on vaid mõttetu tapahimu ning hirm tundmatu ja võõra ees. Hirm on paisunud nii suureks, et ka ohutu nastik näeb liigagi tihti labidat. Siiani pole aga keegi veel taolise teo eest karistust kandnud. Mina nimetaks seda liigirassismiks. Seadustest kinnipidamine on oluline vaid osade loomaliikide puhul? Tundub, et madu ei väärigi oma kohta looduses?

Igal suvel räägitakse, et sel aastal on rästikuid eriti palju liikvel ja sel aastal on nad eriti mürgised. Faktid aga ütlevad, et surmajuhtumeid pole Eestis mao hammustuse tagajärjel juba väga ammu olnud.

Madude arvukus pole samuti hüppeliselt tõusnud vaid inimene on kolinud nende põlistele talvitusaladele. Muraste, Tabasalu, Suurupi, Harku on olnud aastasadu ideaalseks elupaigaks nii rästikule kui nastikule. Täna on seal aga ohtralt maju ja nii näevadki majaomanikud, kelle aias on veesilm või kivihunnik, päris kindlasti ka roomajaid. Saaremaa suurenenud maduderohkuse taga on suuresti aga linnainimeste suvilate ostmine sinna kanti. Põlised saarlased on maoga harjunud ja oskavad nende eest hoiduda. Rumal uusasukas satub aga paanikasse nähes kiviaia vahelt välja piiluvad peakest.

Hoopis murettekitav on olukord aga Läänemaal, kus vaid mõni aasta tagasi oli tõesti väga palju roomajaid. Täna on sealsed kraaviservad omale hõivanud aga võõrliigina sissetoodud mink ja madude arvukus on kõvasti vähenenud.

Kohates madu jääge hetkeks seisma ja vaadake teda. Loodus on andnud talle haruldase kaitsevärvuse, mis sobib suurepäraselt just tema elukohaga. Ta suudab liikuda peaaegu hääletult ja on väga graatsiline. Tajudes inimese lähedust, läheb ta kiirelt oma teed. Ta ei ole millegagi ära teeninud surma Sinu käe läbi!