Nõukogude ajal tunti Eestit kartulivabariigina. Nüüd oleme sellest kaugel – tohutul põllumaal vohanud kartulit kasvatatakse siinmail üha vähem. Kui 1980. aastatel oli kartuli kasvupind 72 300 hektarit, siis 2000. aastal 30 900. Viimastel aastatel on kasvumaa jäänud 5000 hektari kanti ja iga aastaga kahanenud. Üks põhjus on võimust võtvad haigused: kartuli lehemädanik, mis areneb niiskemas kliimas, tekitab viljale üha rohkem probleeme. Tulevik tõotab ses osas vaid mustemaks minna. Prognooside järgi muutub Eesti kliima selliseks nagu Suurbritannias, kus on valdav sombune „ei liha ega kala” ilm. Sügise moodi talv, rohkem vihma, sekka suvised ekstreemsed kuumalained.

Soojem ja niiskem kliima tähendab rohkem kahjureid ja haiguseid. Sama häda küüsis vaevlevad rapsikasvatajad. Kui kümmekond aastat tagasi kattis raps 20–30% haritavast maast, siis nüüd tõmbub kasvuala järjest kokku, kuna kahjurid võtavad võimust, selgitab maaülikooli professor Ülo Niinemets.

Maaülikooli teadlased katsetavad aktiivselt põllukultuuridega, mis võiksid muutuvasse kliimasse sobida. Maha on pandud õlikultuure, näiteks seesam, aga ka üks hirsisort, mis vohab Niinemetsa sõnul justkui müürina. Teist aastat kasvatavad nad lähistroopilist bataati. Bataadisaak oli mullu korralik, 15 tonni hektarilt. Võrreldes kartuliga on seda vähem, samal ajal on bataadi hind mitu korda kallim. „See on selline hullu teadlase värk. Põllumehed pigem ei julge seda veel kasvatada. Mõtlesime, et proovime, mine tea,” räägib professor.