Sellest, et Eestisse luuakse seksuaalvägivalla ohvrite kliinikud, kirjutas EPL juba 2014. aastal. "Arstide hinnangul on seksuaalvägivalla ohvrite abistamine Eestis äärmiselt puudulik. Viimane vägistamisohvri abistamist ja asitõendite fikseerimist kirjeldav juhend pärineb 2001. aastast ning enamik arste seda enam ei kasuta,” jäi vaid toona tõdeda. Vägistamisohvrid pöördusid arsti poole eeskätt seetõttu, et kartsid enda tervise pärast. Euroopa põhiõiguste ameti uuringust selgus, et 85% seksuaalvägivalla ohvreid ei pöördu kuhugi...

Nii loodigi Tallinna ja Tartu suuremate haiglate juurde paari aasta jooksul keskused, kust saab abi nii väike kui ka täiskasvanud kannatanu.

Just töö eest seksuaalvägivalla ohvrite kliinikuga antaksegi Kai Pardile, Made Laanperele ja Kadri Sikule teenetemärk.

On raske välja mõelda tööd, mis on julmem kui see – tegeleda laste, noorte ja naistega, keda on just vägistatud. Kuidas sellega elada? Kuidas hakkama saada?

Seda enam väärivad tunnustust need, kes seda tööd teevad. Igapäevaselt, raske töö ja vaevaga. On hea, et meil on selleks tunnustatud spetsialistid.

Kai Part kuulub Maailma Terviseorganisatsiooni seksuaalhariduse eksperdigruppi, ta on Tartu Ülikooli õppejõud, naistearst TÜ Kliinikumist. Tema inimeseõpik 8. klassile võitis Euroopa parimate õpikute seas eriauhinna - seda sotsiaalsete ja eetiliste teemade käsitlemise eest.

Ta räägib väsimatult terviklikust seksuaalharidusest, on muuhulgas kohtinguvägivallast rääkiva õpiku ja tööraamatu üks autoritest ja teeb endiselt tööd selle nimel, et vägistamisohvrid saaksid abi. Nii tutvustas Kai Part Päevalehele eelmisel aastal äsjavalminud seksuaalvägivallaohvrite ülevaatustuva, nn rape kit’i – komplekti, mida kasutatakse vägistamisohvrilt tõendite kogumiseks. „Doktor Part kirjeldab, kuidas kõike püütakse teha samm-sammult: kui tohib, palun võta paljaks ülakeha. Siis alakeha. Kui tegu on lapsega, küsib arst: kas sa oskad konnamoodi istuda? Või liblika? Ja proovib siis tasakesi lapse nõusolekul suguelunditelt tõendeid koguda. Ka laps peab saama öelda: arst tohib küll mind sealt üle vaadata. Ja see on ohutu,” kirjtuasime toona.

Juba toona rääkis Kai sellest, kuidas algus on hea, aga unistused suuremad: "Kindlasti vaja, et abi ei osutaks ainult arstid, vaid suurem meeskond, kelle hulgas on ka psühhosotsiaalsele abile spetsialiseerunud inimene. Selline spetsialist tegeleks ohvriga keskusesse saabumisest kuni sealt lahkumiseni, see inimene peaks aitama ohvril otsustada, kas ta võib koju minna, kas tal on lähedane, kes vastu tuleks, või on hoopiski tarvis minna varjupaika. Ta peaks korraldama ka meditsiinilise ja psühholoogilise järelravi,” selgitas Part.

Pealegi on toimiva keskuse tarbeks vaja ka palju raha. „Me saame alustada vähemalt sellest, et korraldame koolitusi haiglate ja seksuaaltervise kliinikute personalile jaanuaris. Seal istuvad koos meedikud, politseinikud, haiglad ja psühholoogid ning teised, kes selles piirkonnas peaksid koos ohvrite abistamisel töötama,” märkis Part.

Temaga on paarisrakendis dr. Made Laanpere, kes on ka Eesti naistearstide seltsi president, naistearst, noortenõsutaja. Ta on seksuaalvägivalla ohvrite abistamise võrgustiku eestvedaja ja teeb väga suurt tööd selleks, et seksuaalvägivalla ohvrid oleks hoitud.

Nii on mõlemad kirjutanud ka arvamusartikleid, et rohkem mõistetaks, mis toimub. Ka seda, et enamik ohvreid annabki osalisi või ebatäpseid ütlusi, mida ei tohi segi ajada teadlike valeütlustega.