Sirje sündis 1961. aasta 18. juunil Kilingi-Nõmmes Tali külas, kus möödus ka suur osa tema lapsepõlvest, enne, kui pere otsustas müüa maha peaaegu kogu oma majapidamisega kaasas käinud vara ja luua uue kodu hoopis Sindisse. “Mul oli väga vahva lapsepõlv,” tunnistab ta täna. “Kui sa oled väike laps, siis sa ju ei mõtle kunagi selliseid sügavaid mõtteid, et kas maal elada on parem kui linnas.”

Vaata videost Sirje toredaid meenutusi lapsepõlvest!

Oma lapsepõlvest meenutab Sirje hea sõna ja sädemega silmas naabripoisse Viktorit ja Aaret, kellega sai igasuguseid koerustükke tehtud, aga kellest üks on paraku tänaseks päevaks juba siit ilmast lahkunud ja ega teisegagi enam ammu sidet pole peetud. Elu lihtsalt läheb omasoodu.

“Meie mängud olid väga ebatütarlapselikud,” meenutab ta kerge piinlikkustundega. “Mängisime väga palju sõda. Meil oli kodus vana kombain, mis oli tankiks, ja vilja kogumise punker oli vangla, sest sõjas ju ikka võetakse vange.” Sirje, kes oli lastekambast kõige pisem, oli muidugi enamasti siis see, kes vangi pisteti. “Eks meil olid muidu sellised tavalised laste mängud. Peitusmängud näiteks, mille käigus kaevasime heina sisse käigud ja kui vanaema tuli meid otsima, olime seal peidus. Ega keegi ei mõelnud ju sel hetkel, mis oleks juhtunud, kui see oleks kokku varisenud. Vanaemalt jooksime lihtsalt eest ära.”

Pulmad 8. august 1981

Mängusasju tol ajal lastel väga palju ei olnud ja selle asemel võeti kasutusele mida vähegi saada oli. Näiteks vedasid naabripoisid koos Sirje kuus aastat vanema õega väikest tüdrukut kastiga siia-sinna. “Klopsisime ise laudadest ka auto kokku ja panime vankri rattad alla,” meenutab Sirje. “Nendega siis lükati mind mööda hoovi ringi. Eks pallid olid ka olemas ja kiikusime hästi palju ning mis põhiline, kogu aeg liikusime. Keegi ei vingunud, et mul pole sülearvutit või nutitelefoni. Kuulge, meil oli televiisor!”

Sirje on täna ka tulihingeline autorallisportlane, aga tehnikahuvi tekkis muidugi aastaid tagasi nooruspõlves. “Meil olid kodus mootorrattad ja kui isa-ema ostsid linna maja, hakkasid nad käima seda remontimas,” räägib ta. “Nii, kui nad pool kuus hommikul bussi peale läksid, olime meie üleval, naabripoisid lükkasid 125se käima ja sõitsime seni, kuni bensiin otsas. Alles täiskasvanuna rääkisime selle loo emale ära.”

Vanemad õpetasid tööd tegema

“Aga ega me ei saanud siis terved päevad naabripoistega mängida. Ema ja isa, kes olid ju kogu aeg kolhoositööl, tulid õhtul koju ja siis mindi heinamaale. Me muidugi tahtsime kaasas olla ja magasime siis seal heinte peal. Öösel mindi koju ja vahel ema ärkas laua tagant, kuhu ta oli kahvel püsti käes magama jäänud. Selline see elu kord oli…”

Kuna Sirje vanemad olid lihtsad tööinimesed, õpetasid nad ka oma tütred tööd tegema. “Mul on selgelt meeles üks kartulivõtuaeg, kui käisime naabripoistega üht vana maja uudistamas,” meenutab ta. “Kella meil ju polnud ja orienteerusime päikese järgi. Samal ajal oli isa koju tulnud ja traktoriga kartulit võtma hakanud. Kui koju saabusime, teadsime kohe, et nüüd läheb jamaks, sest me ei jõudnud õigeks ajaks tagasi.”

Toit on A ja O

Ka toidust ei saa Sirjega rääkides üle ega ümber ja nii nagu vanasti kasvatasid nad perega kõik asjad ise, siis ka täna leiab Sirje sahvrist koduseid moose oma aias kasvatatud marjadest, marineeritud seeni enda metsast korjatud seentest ja ka kartul jõuab potti keema otse koduaia põllult. “Kui küsitakse, et miks ma endale kartuleid kasvatan, siis olen ikka nalja pärast alati öelnud, et kui ema küsib, kas kartul on maas, siis ma ei suuda talle öelda, et ei ole,” naerab Sirje. “See on kuidagi nii loomulik minu jaoks olnud ja ega see pole ka mingi eriline vaev, kui seda tõesti tahad.”

“Lastena elasime põhiliselt Kirde saia, Tartu limonaadi ja vorsti peal,” meenutab Sirje. “Vorsti saime nii, et viisime piimapudelid ära, saime selle eest raha ja siis ütlesime tavaliselt poemüüjale, et kogu raha eest vorsti. Vahel juhtus, et saime kõigest sentimeetrise liistaka, aga olime ikka õnnelikud.”

Itsitamist Sirje lapsepõlvekodu toidulauas ei lubatud ja lastele ei tulnud mõttessegi, kas süüa või mitte. “Ajad olid totaalselt erinevad, aga ka nüüd oma laste puhul ei kujuta ma ette, et peaksin kellelegi mingit eritoitu valmistama. Meil oli üks toit ja me kõik sõime seda. Eks vahel saime toidu pärast karistada ka. Näiteks oli meil sahver, kus oli eriline soolatud liha tünn ja me pidime ju tingimata lihakäntsakast tüki hammustama. See oli nagu elu ja surma küsimus. Lõpuks jäime muidugi vanaemale vahele ja saime tehtu eest vitsa.”

Valus kaotus

1978. aasta talvel, kui Sirjel oli Sindi keskkooli 10. klass alles poole peal, tabas teda koju tulles karm uudis. “Isa viis mind hommikul kooli. Mäletan, et mul olid veel suusad kaasas ja kui tavaliselt läksin ma hommikul suusatades kooli, siis sel päeval viis mind isa. Kui koju tulin, tuli naabrinaine mulle bussile vastu ja ütles, et midagi kohutavat on juhtunud ja käskis ruttu koju minna,” meenutab ta. Sirje kaotas sel päeval ootamatult oma kalli isa ja jäi emaga kahekesi, sest vanem õde oli tolleks hetkeks juba abielus. “Ma ei mäleta hästi, kuidas ma sellega toime tulin. Mäletan, et alguses ma kartsin üksinda magada ja pugesin ema selja taha, kus isa enne magas. Oli väga raske, aga me saime hakkama.”

18. juuni 1961 Kilingi-Nõmme haiglas

Seetõttu ei olnud Sirje kunagi ka väga problemaatiline laps. “Ma ei tahtnud emale haige teha, niikuinii oli raske,” tunnistab ta.

Ülikooli minek oli kindel valik

“Minu jaoks oli kogu aeg selge, et lähen ülikooli. Tol hetkel ei osanud ma kindlasti veel näha, et minust saab toiduainete tehnoloogi, sest tegelikult pakkus mulle huvi hoopis ajalugu, aga ma olen kogu aeg olnud kaalutlev ja pragmaatiline,” väidab Sirje. “Kuna ajaloo erialale oli väga suur konkurss, aga ma tahtsin kindlasti ülikooli sisse saada, siis valisin keemia, sest aine meeldis ja lisaks oli Sindi keskkooli keemia õpetaja väga ilus ja tal olid väga ilusad riided.”

Peagi tutvus Sirje Vana-Kuuste üliõpilasmalevas lokkis peaga Vello Potisepaga. Kuigi nad sündisid mõlemad Kilingi-Nõmme haiglas, viis saatus nad kokku alles 19 aastat hiljem.

Sindi keskkooli lõpupidu 1979. aastal. Isa oli surma saanud aasta tagasi.

Armuvalu tõigi Sirje Tartu ülikoolist Tallinnasse, sest noored armunud tundsid, et ei suuda kolm aastat erinevates linnades elada. “Täna julgen kindlalt öelda, et tegelikult praeguse ameti jaoks ja eluks üleüldse oli TPI parem valik,” tõdeb ta.

Pulmapeo, mis kestis ikka mitu päeva, pidasid Sirje ja Vello maha aasta pärast tutvumist 8. augustil 1981. “Meil olid ikka täiesti traditsioonilised pulmad — registreerimine Pärnus ja sealt sõitsime suure pulmarongiga Tali rahvamajja,” meenutab ta. “Kolm päeva enne pulma olid ämmad ja nende parimad sõbrannad kohal kartuleid koorimas, leiba lahti lõikamas. Polnud nii, et tellid ja catering tuleb kohale.” Ka põhjus, miks pulm peeti just augustikuus, sõltus sellest, millal köögi- ja puuviljasaak valmib. “See oli väga tugev argument,” kinnitab Sirje.

Vana-Kuuste EÜE '80

Kodukohta tagasi

Pärast ülikooli lõpetamist kolis Sirje koos abikaasaga Kuusallu. Tütar Piret oli juba sündinud (sündis aastal 1984 — toim.) ja mees Vello lõpetas TPI cum laude, mis tähendas seda, et ta sai esimesena valida, kuhu teda tööle suunatakse. “Meil oli üks tingimus, et me valime korteriga koha ehk kus me saame oma elamise. Valida oli Taebla ja Kuusalu vahel ning valisime viimase, sest mõtlesime, et Tallinnas on mul veel võimalik Pireti kõrvalt kooli proovida lõpetada, aga Taeblast ei saa ma eladeski Tallinnasse.”

Peagi pakuti Kuusalu kandis ka suvilakrunte, millest muidugi ka noor pere osa soovis saada. “Mõtle, saimegi ja veel nii suure — 1847 ruutu! Ja esimene asi, mis me siis sinna tegime, oli kartulimaa.”

Kuigi Sirje on aastaid juba Tali külast eemal elanud ja viimased aastad hoopistükis Tallinna lähedal Kuusalus, siis oma lapsepõlvekodust räägib ta jätkuvalt põlevate silmadega. Kahetsusväärselt läks see maja aga traktori torust tulnud sädemest põlema ja Sirje kodukoht põles maani maha. “Eelmisel kevadel võtsin end kätte ja ütlesin õele, et lähme vaatama. Mul oli kõik meeles: suur hoov ja maja, lillepeenrad, laudad ja kaev,” räägib ta. “Ma ei tea, kas see on kuidagi aastatega seotud, aga eks inimene tahabki korraks minna tagasi sinna, kust kõik alguse sai.”