2016. aasta suurpere tiitli pälvinud Aanide peres on üheksa liiget: lapsed Sten-Anders (17), Janeli (12), Sander (10), Johanna (8), Jolandra-Lisanna (6), Johandra (4) ja Janete-Aleksandra (2), ema Janne (40) ja isa Peeter (41). Isa nendib naljaga, et aeg-ajalt lähevad laste nimed sassi küll: „Mõnikord mõtlen, et võiks lastele järjest numbrid panna.”

Tõtt-öelda on lapsi nii palju, et kui läheme kõik koos jõuludejärgsel päeval Elvasse spordivõistlusele, annavad Aanid võistlejatest kokku enamiku. Võistluse kuupäevgi sätiti nõnda, et see Janne ja Peetri perele sobiks. „Elvas sõudeergomeetril võistlemas käia on kujunenud meie väikseks pühadejärgseks traditsiooniks ja seekord võistleb üheksast pereliikmest kaheksa, pesamuna lööb kaasa ehk järgmisel aastal,” ütleb Peeter. Sport ja tervislik eluviis ongi see deviis, mille järgi Aanid elavad.

„Meie elu on natukene nagu filmis „Üksinda kodus”. Kui majast välja hakkame minema, tuleb ikka üle lugeda, ega keegi maha ei jää,” räägib suurpere isa.

Peale suurpere tiitli on Aanid pälvinud Tartumaa sportliku perekonna aunimetuse ja Eesti olümpiakomitee tunnustuse. Agar sportimine sai alguse Peetrist või koguni tema juurtest. „Vanaisa tegeles maadlusega, isa kergejõustiku, poksi, kaheksavõistlusega. Kui isa tõstis 15-aastaselt sada kilo rinnalt, siis mina vedasin sama raskeid kive – muid vahendeid polnud,” meenutab Peeter, kuidas ta jõusaali puudumisel tegi koolipoisina endale ise keerulised rajad, vedas kive ja tõstis asbesttoru. Tänapäeval tõendab noore mehe tahet endale koju ehitatud jõusaal ja selle lääneseina kattev karikaterida. „Nende puhastamine võtab terve päeva,” lõõbib Peetriga ligi 15 aastat abielus olnud Janne.

Vasakult esimene on pere vanim laps Sten-Anders (17). Tema ees istub Janeli (12), kel on süles Johandra (4). Ema Janne süles istub Janete-Aleksandra (2). Isa Peetril on süles Jolandra-Lisanna (6) ja isa ees istub Sander (10). Ema taga kükitab Johanna (8).

„Mina tegelesin noorena võistlustantsuga ja käisin jõusaalis, viimased 17 aastat on minu sport olnud minu lapsed,” naerab Janne. Üheskoos jalutamas, rattaga sõitmas, jõusaalis või kepikõndi tegemas on Janne ja Peeter käinud ka laste kõrvalt.

Ehkki tänapäeval on spordivõistlused Aanidele liimiks, siis kooliajal oli sport Janne ja Peetri suhtele takistus.

Sport lahutas ja liitis

Ehkki tänapäeval on spordivõistlused Aanidele liimiks, siis kooliajal oli sport Janne ja Peetri suhtele takistus. „Õppisime Elvas samas koolis. Juba kaheksandas klassis oli Peeter minu koolipõlvearmastus, kuid siis olid tunded ühepoolsed. Peeter tegi palju sporti ja tal ei olnud muudeks asjadeks aega või polnud mina sobiv kandidaat,” selgitab Janne, kuidas armastus sai alguse kõvasti enne seda, kui nad kokku hakkasid elama. „Teadsin seda tegelikult,” muheleb Peeter. Ent mis on määratud tulema, see ka tuleb. „Mõni aasta pärast kooli lõppu kohtusime taas ja siis juba selleks, et kokku jääda. Südames tärkas taaskohtumise rõõm ja üsna pea elasimegi koos,” jääb Peeter tagasihoidlikuks. Aastal 2003 Janne ja Peeter abiellusid ja selleks ajaks kasvas peres juba üks armas poisipõnn.

Ja siis sai ühest lapsest seitse. Muidugi mitte nii märkamatult nagu nipsuga. „Kõik meie lapsed on olnud planeeritud ja väga oodatud. Alguses mõtlesime, et kolm-neli last oleks vahva,” sõnab Janne. „Mulle meeldib, kui on palju lapsi ja majas suur sagimine. Unistan sellest, kui tulevikus oleksid lapselapsedki ja saaksime siin kõik põlvkonniti koos olla,” jagab Peeter oma ootusi.

„Aga praegu on natukene nagu filmis „Üksinda kodus”. Kui majast välja hakkame minema, tuleb ikka üle lugeda, ega keegi maha ei jää,” lisab Peeter. Kusjuures niimoodi ongi, pärast intervjuud sätime spordivõistlusele ja Peeter hõikab üle hoovi, kas ikka kõik said kenasti autosse. Siis teeb ukse lahti ja vaatab: kaks tüdrukut mängivad ikka jääl. „Jajah, loomulikult said ju kõik autosse,” kostab isa mulle irooniliselt.

Presidendi vastuvõtt oli kahtlemata üks tähtsündmusi, see kaasnes ju 2016. aasta suurpere tiitliga, meenutab Janne. Seitsme lapse ema säras aastapäevapeol eesti disaineri Mammu Couture’i kleidis.

Aanidele on mikrobuss hädavajalik. Esiteks seepärast, et väiksemasse sõidukisse nad ei mahukski. Teiseks tuleb palju liikuda. „Korraldame perega rammumeeste võistlussarja. Seal on suuremad lapsed abiks, Janne on sekretär ja minu parem käsi,” ütleb kunagine rammumees, nüüdne võistluste eestvedaja Peeter.

Kaheaastane Janete-Aleksandra piilub nurga tagant kavala näoga, mida külalised teevad.

„See on elustiil, kunagi tiirles kogu elu Peetri võistluste ümber. Koos tegime jõusaalis trenni, koos rändasime Peetriga võistlustele kaasa. Vahest ikka võtan Peetril hoogu maha, sest soovin temaga ka vanaduspõlves käsikäes läbi elu jalutada nagu siiani,” tunnistab Janne, kuidas ta hoiab silma ikka peal, et mees ennast lõhki ei rebiks. „Ma ei taha pensionipõlves öelda, et küll oleks teinud ja võitnud, aga kunagi ei proovinud. Tahan, et tuleks piir kätte, et ei jääks hingele kripeldama. Sportlasekarjäär kestab vähe. See on elu üks etapp ja minul hakkas see lõpuks tervisele. Lõpetasin ära, sest ei taha lastele mälestust, et issi oli kunagi kõva mees küll, aga nüüd on invaliid,” meenutab Peeter. „Võtsin teise eesmärgi. Ei julge end ribadeks tõmmata, tahan end juba laste ja pere pärast hoida. Nii ongi mul nüüd oma võistlussari, mida eest vedada. Oma pere, oma kodu, mida ehitada... Nii palju asju on veel teha.”

Madratsitel nagu silgud reas

2007. aastal algas kogu pere suurprojekt – metsa sisse oma maja ehitamine. Seni elasid Aanid Elvas kolmetoalises korteris, mis oli esimene neile kuuluv kodu, aga Peeter ja Janne on alati ka oma maja soovinud.

"Koosolemise aeg on meid Peetriga väga kokku kasvatanud. Oleme mõlemad hästi kodused ning naudime teineteise ja perega koosolemist, kooskäimist. Kui Peeter kodust eemal viibib, on kohe nagu midagi puudu," räägib pereema Janne.

Suurem osa majast on kõik Peetri kätetöö. „Maja on meie visioon. Oleme sellest iga millimeetri ise läbi mõelnud ja ehitanud,” lausub Peeter ja kirjeldab, kuidas toad on päikese järgi paigutatud ning maja kujundatud ja sisustatud antiikses stiilis. Majja koliti sisse juba ehituse ajal: „Duširuum ja tualett olid olemas, aga kõik muu oli pooleli ja nii ajutine. Aga ööbisime siin ja tundsime, et see ongi meie päris kodu. Tahtsime siia jääda, nii me ennast siin sisse seadsime ja korteris enam ei ööbinudki. Madratsid maas ja nagu silgud reas. Kuid kõik olid siin õnnelikud ja täitus ka üks minu unistusi: soovisin vähemalt üht last oodata maal oma majas. Nõnda läkski ja siin on kasvanud meie kaks pisemat last,” meenutab Janne, kuidas oma kodu puges südamesse. „Eks üht-teist ole veel praegugi pooleli, aga aeglasel ehitamisel on ka oma eelis: – saab ümber mõelda ja ehitada nii, et on praktilisem,” jagab Peeter mõtteid.

Peetrile meeldivad suurprojektid. Liistude panek võib oodata, aga kui tuba on vaja valmis ehitada või õues terrassi kallal nokitseda, on Peeter kohe käpp.

Janne lisab naerdes: „Peetrile meeldivad suurprojektid. Liistude panek võib oodata, aga kui tuba on vaja valmis ehitada või õues terrassi kallal nokitseda, on Peeter kohe käpp. Veel parem, kui saaks kõrvalhooneid ehitama hakata.”

Aanide neli peretütart: Jolandra-Lisanna (6), Janete-Aleksandra (2), Johanna (8) ja Johandra (4)

Agaralt ja spordi vaimus elab terve pere. „Vahest ehk vaadatakse küll, et mis spordipere – rahvaspordivõistlustel ei käi ja lapsed ei käi ju trenniski,” selgitab Janne. „Aga meile on oluline elustiil: tähtis pole pidevalt rahvaspordiüritustel osaleda või vähemalt kolm korda nädalas trennis käia, vaid et lapsed iga päev liiguksid, viibiksid palju värskes õhus ja et nad ise seda sooviksid, mitte et keegi seda neile peale sunniks. Kodune jõusaal annab lastele võimaluse ennast liigutada just siis, kui nad seda soovivad, mitte siis, kui on trenniaeg. Aga eks igaüks teab ise kõige paremini, kui sportlikult ta elada soovib,” rõhutab pereema.

Kuidas olla õnnelik

Peeter ja Janne ei soovi teisi elama õpetada. „Igaüks elab täpselt nii, nagu oskab ja õigeks peab. Igal perel on oma mured ja rõõmud, suurpered pole selles mõttes erand. Oleme täiesti tavaline perekond oma rõõmude ja muredega, on raskemaid ja ilusamaid aegu nagu elus ikka. Ja see on täiesti normaalne, sest elus peabki vahel olema raskem, et oskaksime hinnata seda aega, kui kõik on hästi,” räägib Janne. „Koosolemise aeg on meid väga kokku kasvatanud. Oleme mõlemad hästi kodused ning naudime teineteise ja perega koos olemist. Kui Peeter kodust eemal viibib, on kohe nagu midagi puudu. Eks armastust pea ka ise elus hoidma ja toitma – armumine ja liblikad kõhus mööduvad, tuleb argipäev ja rutiin, aga kui suuta seda sooja tunnet teineteise vastu säilitada ja kasvatada, siis see on juba midagi palju võimsamat,” räägib Janne.

Pere noorimad Johandra (4) ja Janete-Aleksandra (2) vaikselt aega veetmas

„Solvuda ei tohi. Janne on küll pisut temperamentsem, aga kui mõni tüli peaks kerkima hakkama, ei lähe ma sellega kaasa. Keeran asja kuidagi naljaks ja ongi teema lõpp. Iga kord see muidugi ei õnnestu. Ja Janne tahab ka ju puhata, siis teemegi sageli lastega koos kõik ise ära, kui emmet kodus pole. Koristame ja teeme süüa, et emmel oleks mõnus koju tulla,” ütleb Peeter.

Janne on küll pisut temperamentsem, aga kui mõni tüli peaks kerkima hakkama, ei lähe ma sellega kaasa. Keeran asja kuidagi naljaks ja ongi teema lõpp.

Lõpetame oma kohtumise Elvas, kus kõik Aanid sõudeergomeetril puhivad. Neil on lausa eraldi võistlus, kus viis last rivistatakse ekraanile üles omavahel võistlema. Osavõtu tähtsust tunnistab kaasaelamine viimasele, keda terve saal ergutab finišisse jõudma. Eks ole teine alles nelja-aastane ka, aga tähtis on ju osavõtt!

2003. aasta. Janne ja Peetri abiellumise ajal kasvas peres juba tore poisipõnn Sten-Anders.