“Pandi nad Jämaja kirikus paari ja paaris nad olid kuni surmani,” ütleb Laine Tarvis (80) Kuressaare külje all Kellamäel asuvas kodus oma vanemate saatust meenutades.

Laine Tarvise räägib oma saatusest, mis on nagu paljudel sõrulastel: sõda pillutas nad mööda ilma laiali.

Meremehest isa Villemi ja ema Luisega elati Torgu vallas Sääre külas Lepiku talus. Seal Luise kodutalus peeti ka noorpaari pulmad. Ema-isa pulmapilte vaadates ütleb Laine, et pildid on saadud kõik sugulaste käest. Neile endile sõjakeerises fotodel mälestusi alles ei jäänud.

Sõda viis tollal Aaslaiu perekonnanime kandnud Lainelt ja tema perelt kodu mitmel korral. Esimest korda tuli kodust loobuda juba enne suure sõja algust. “Meie pidime oma maad müüma Eesti riigile. Nii osavalt keeras Vene valitsus Eesti oma sõrme ümber,” räägib Laine. Läänepiiril asuvat Sõrvet oli venelastel sõjalisel otstarbel hirmsasti vaja.
Laine vanaisa Jüri Munt. Foto on tehtud möödunud sajandi algul.

Nende pere sai uue elupaiga kuskil Läänemaal. Kui sakslased Eestisse tulid, läks isa Sõrve vaatama ja leidis, et seal saab elada küll. Majad olid alles ja kahe aastaga polnud venelased jõudnud neid ka ära lõhkuda.

Lõplik lahkumine

Isa ise võeti Saksa sõjaväkke, kust aga plehku pani. Kodus ta passida ei saanud ning nii tehtigi otsus Rootsi põgeneda – mootorpaadiga mõnesaja kilomeetri kaugusele Gotlandi saarele. “Kõik arvasid, et mis see pere ikka kaasa läheb, meil ju kõik uued majad, sõda saab ruttu mööda ja isa tuleb tagasi,” mõtiskleb Laine.
Luise noorpõlvepilt. Laine perele ei jäänud majapõlengu tõttu alles ühtegi pilti. Fotod saadi tuttavatelt, kellele need varem olid kingitud.

Teoks see tagasitulek ei saanud ning Villemi ja Luise jaoks oli see lõplik lahkumine. Villemist jäid maha naine ja kolm last, neljas oli just kasvama hakanud Luise rinna all.

Toona seitsmene tüdrukutirts Laine isa minekut ei mäleta. Küll mäletab ta sõda ja hirmu.

Esimene mälestus on see, kui nende maja venelaste lennukilt tabamuse sai.
Laine vanemad Villem ja Luise Aaslaid pandi paari 1937. aasta aprillis Jämaja kirikus ja paari jäid nad vaatamata 47-le lahus oldud aastale surmani. Nüüd puhkavad mõlemad sama kiriku surnuaias.

“See oli selline pärastlõunane aeg, mina olin kellegagi koos toas. Venelased tulistasid leekkuulidega,” räägib Laine millestki, mida tegelikult ilma ise kogemata hoomata ei suuda. “Maja sai tabamuse. Ma mäletan, kuidas aknaklaasid läksid katki ja mina mõtlesin, et issand, maailma lõpp tuleb.”

Maja põles maani maha ja pere kolis keldrisse.

Teisest korrast on tal meeles, et oli kartulivõtu aeg ja lennukid tulid madallennul. Õnneks seekord ei tulistatud. Laine sõnul oli Sõrve maapind nii ära tikitud, nagu metssead oleks tõngumas käinud.
Villemi ja Luise pulmad peeti Torgu vallas Sääre külas Lepiku talus 1937. aasta aprillis.

Seda mäletab Laine hästi, kuidas novembris 1944 astusid uksest sisse kaks saksa soldatit koos tõlgiga ja käskisid asjad pakkida. Sunniviisiliselt võtsid taganevad sakslased tuhanded sõrulased endaga kaasa.

Seitsmendat kuud rase Luise, tema kasuisa Johann (77) ning lapsed Laine (7), Aime (5) ja Jüri (2) pandi Mõntu sadamast laevale ning saadeti Saksamaale Rügeni saarele. Õde jäi Laine sõnul sõidu ajal küll haigeks, kuid kohale nad jõudsid. Vend Kalle nägi seal õhurünnakute ajal ilmavalgust 6. jaanuaril. 1945. aasta kevadel vallutasid Nõukogude väed Rügeni.
Laine ema Luise Aaslaid oma sünnipäeval.

“Need, kes jäid liitlaste tsooni, läksidki vabasse maailma. See oli meie õnnetus, et jäime Nõukogude tsooni, muidu oleksime võinud veel isaga kokku saada,” räägib Laine, kuidas saatus neile ei naeratanud.

Isal Austraalias külas

Ei jäänud muud üle, kui tuli hakata tagasi tulema. Seekord ema ja neli last, sest vanaisa jäi Saksamaa mulda. Teekond läbi purustatud Euroopa kestis kuid. Kõik nälgisid, Laine mäletab meeletut silmapõletikku, kärnas pead ja täisid. Sügiseks jõuti siiski Saaremaale.

Sõrve rohkem asja ei olnud. Seal polnud enam midagi. Laine arvates oligi hea, et ei saanud Sõrve tagasi. Naine, kelle mees oli olnud Saksa sõjaväes ja läände pagenud, oleks suure tõenäosusega saanud priiküüdi ka ida poole.
Laine koos õde Aimega isal Austraalias külas. Isa elas toona Thirlmere'i külas eestlaste vanadekodus, kus külaliste puhuks alati Eesti lipp vardasse tõmmati. Fotol on ka Austraalia eestlane Johannes Nõmme.

Laine ema leidis perega peavarju Kesk-Saaremaal Kallemäel. Lapsed said ulualuse sugulaste ja tuttavate pool, kuni ema leidis alalise elukoha. Laine ütleb, et ta ei kuulnud ema eriti millegi üle kurtmas. “Ta oli tubli ja tugev naine,” kinnitab Laine. Kui tulid kolhoosid, läks elu raskeks.

Ajal mil Laine oli juba ülikoolis, jõudsid temani kuuldused, et isa on Austraalias ja otsib oma peret. Saadi kontakti ja isal õnnestus vahel ka pakke saata. “Ma tean veel, et ülikooli lõpukleidi riide sain isa käest,” räägib Laine, kes paarkümmend aastat hiljem ka ise lõpuks isa ära nägi. Meremehest isal käisid külas kõik lapsed. Ka Kalle, keda isa ei olnudki varem näinud.
Laine isal Austraalias külas koos vend Jüriga.

“Ei oskagi seda kirjeldada, ega mingit närvivapustust olnud. Isa võttis kõike mõistusega,” meenutab Laine taaskohtumist isaga. Tütre sõnul isa teadis, miks need asjad niimoodi läinud on. “Kui hakkad seda väga üle elama, siis annad otsad,” on Laine kindel.

Kes seda enam mõõta oskab, kui suur see armastus nende vahel oli, aga sellised inimesed nad olid, et kumbki ei abiellunud uuesti.
Laine Tarvis

Eks need käigud ja tulekud olid ka kurvad. Isa oli kutsunud peretki Austraaliasse elama, aga polnud neist minejaid. Siis kui vabadus tulema hakkas, Villemist enam nii palju liikujat ei olnud, et ta oleks Eestisse tulnud.

Ei näinud, ei rääkinud

Ema Luise ei julgenudki Aust­raaliasse mehele külla minna. “Ta kartis, et tema tervis ütleb üles sellest suurest üleelamisest. Tal oli süda kehv,” selgitab Laine ema otsuseid ja lisab, et ega nad õe ja vendadega sundinud ka.
Laine ema Luise koos lastelastega (fotol on Laine tütar ja poeg, Aime kaks poega ning Kalle kaks tütart).

Nii juhtuski, et Luise ja Villem ei kohtunud teineteisega pärast 1944. aastat enam kordagi, ainult kirju vahetasid.

“Alles Jämaja surnuaial said nad taas kokku,” ütleb Laine.
Laine õde Aime kodutalu keldri ees, kus pere pärast maja mahapõlemist elas.
“Kes seda enam mõõta oskab, kui suur see armastus nende vahel oli, aga sellised inimesed nad olid, et kumbki ei abiellunud uuesti,” arutleb Laine.
Laine (keskel) ja teised Sääre küla elanike järeltulijad sõrulaste kokkutulekul.
Laine Tarvis on Saaremaal teada-tuntud inimene. Ta on olnud Riigikogu liige, Kuressaare linnavolikogu esimees, Saare abimaavanem. Ajab praegugi südamega kodanikuühiskonna asju.
Isa Villemi urni haudalaskmine juunis 1991. Urni sängitavad Villemi pojad Jüri ja Kalle. Isa on maetud Jämaja kalmistule Sõrves oma Luise kõrvale.

Laine ütleb, et ei saa elukäigu üle kurta. “Olgu see elu nii kehv kui on, inimene saab ise päris palju oma elu muutmiseks ära teha. Peaasi et sõda ei oleks,” ütleb sõjakoledusi näinud naine.

Hoolitsus merehädalise eest

Laine Tarvis ütleb, et sugulaste andmeil olevat Aino Kallase novell “Võõras veri” teiste hulgas ka nende suguvõsa lugu.

Sõrve säärde oli ikka sattunud merehätta jäänud ja päästetud meremehi. Laevad olid tormidega puruks sõidetud ning nii need meremehed kaldale toodi ja peredesse elama pandi. Tavaliselt lõhuti laevu ikka sügistormide aegu ning ületalve elanuna läksid meremehed kevadel minema.

Toodud siis ühte peresse tumedat verd noormees, kelle eest pandi hoolitsema peretütar. Noormehe lahkudes tõi ta üheksa kuu pärast poja ilmale. Nii sai peretütrest esiema tõmmut verd soole, kel igatsus kaugete vete ja juhtumiste järele. Sellest soost olevat ka üks Laine emapoolne esivanem.

Laine meremehest emapoolne vanaisa Jüri olevat aga maetud New Yorki, kuskile Brooklyni kanti. Laine on New Yorgis käinud, kuid vanaisa hauale ei jõudnud. Nii ta ei teagi, kas see haud on seal või pole.