Raul Kuutma lugu: sõnades Soomes, südames Eestis

Soomepoiss Raul Kuutma elu on kõige rohkem mõjutanud sõja-aastad. Sõnades andis ta vande Soomele, südames mõtles alati Eestile.

„Ema võttis veel laupäeval vastu küünitäie heinu ja juba pühapäeval sünnitas minu,” toob 2. augustil 1924 sündinud Raul Kuutma näite noore Eesti Vabariigi elust. Ta ei kurda, kuigi on olnud hetki, mille meenutamine võtab silma märjaks. Kaunid ajad on tema elus vaheldunud väga keerulistega.

Rauli nooruspõlve mõjutas peret tabanud tüüfus, mida levitasid vangilaagritest vabastatud Vene Loodearmee sõdurid. Hirmsast tõvest pääsesid ainult isa Anton, merel olnud vanem vend Juljus, kodust eemal karjasena töötanud vanim õde Hilda ja vanaema, kes ülejäänud pere eest hoolitses. „Maakonnaarst määras ema Helena ja mind minejate hulka. Palavik püsis kaua 40 kraadi, ravimeid polnud. Aga vastu pidasime kõik,” ütleb ta.

Peres oli kaheksa last: viis õde ja kolm venda. Raul mäletab, et ei näinud oma ema peaaegu kunagi magamas. „Suure pere ema pidi kogu aeg töötama. Kui mina õhtul uinusin, siis ta ketras või kudus. Kui ärkasin, kudus ta jälle ja oli juba ka lehmad talitada jõudnud. Tol ajal tehti kõik riided ise. Kasvatati lina, lõigati lammastelt vill. Villa käidi töötlemas villavabrikus, millest saadi heie ja sellest kedrati lõng. Ja linakiududest kooti riie ja sellest riidest tehti kõik rõivad – alates ihupesust ja voodiriietest ülikondadeni.”

Kuni kooli minekuni 1933. aastal nautis Raul lapsepõlve. „Emale tuli küll vahel abiks olla, aga üldiselt oli see selline mõnus lapse elu,” tõdeb ta.

Esimesed kuus aastat möödusid Sagadi mõisa härrastemajas asunud uhkes kuueklassilises algkoolis. Edasi viis koolitee 15-aastase Rauli Rakvere gümnaasiumisse. Õppimisest rohkem huvitas Rauli noorkotkaste tegevus, milles ta innukalt kaasa lõi. „Tegime loteriisid ja pidusid, korjasime raha telgi ostmiseks, et osaleda malevkonna ja maleva laagrites,” meenutab ta.

Raul oli gümnaasiumipoiss, kui algas väga keeruline aeg. „Punaarmeesse arvatud vend Kaarel oli Porhovi lähedal sakslaste poole üle jooksnud ja naasis vangilaagrist enne jõule. Varsti hakati Saksa armees moodustama Eesti üksuseid, kuhu Kaarel meelitas ka vend Juljuse. Nn politseipataljonidesse läks vabatahtlikult palju eesti mehi, sest nii loodeti venelastele vastu saada.”

1942. aastal hakkas Raul Tallinnas elektrotehnikat õppima. Sõtta minekuks oli ta veel liiga noor, kuid mobiliseeriti juba aasta hiljem 19-aastasena Saksa sõjaväkke. „Minu mõte oli, et kui minna, siis ikka leegionisse,” märgib ta. Üllatuseks oli isa palunud talle ajapikendust ja Raul jäi esialgu lahingutest kõrvale. 1943. aasta sügisel läks ta Soome, et seal Nõukogude Liidu vastu astuda. „Nii tundus kõige õigem võidelda võimatut võitlust Eesti vabaduse eest.”

Soome võitlema minna soovijad kogunesid Rauli õe koju, Eru metsavahimajja, kus praegu asub Edgar Savisaare kuulus Hundisilma talu. 16. oktoobril sõitiski paat Soome, pardal 15 meest ja üks naine.

Soomes sai Raulist raskekuulipildur. Ta andis koos kaaslastega vande Soome eest võidelda, kuid südames tegi seda Eesti pärast.

Enne kui 1944. aasta suve algul Nõukogude armee vastu lahingusse mindi, elas Raul Jalkalas üle relvalao plahvatuse. „Jäin ahju tulevalvuriks ja järsku kuulsin kisa. Läksin õue ja nägin, et ladu põleb. Ajasin poisid üles ja jooksin vaatama, mis toimub. Lähedal asuvatest barakkidest olid paljud mehed välja tulnud, aga meie omast mitte kedagi. Mõtlesin, et lähen kutsun neid uuesti. Jooksin tagasi lao poole ja jõudsin 50 meetri peale, kui toimus plahvatus. Plahvatuse tagajärjel lendasin pikali ja kaotasin teadvuse. Elu kaotas 28 meest, vigastada sai 70. Kuidas ja miks see ladu süttis, ei tea siiani keegi.”

"Seoses Soome ja Nõukogude Liidu vaherahuläbirääkimiste ja Lõuna- Eestisse tungivate Punavägedega oli meie kord oma ülesannet täita ja Eestisse naasta ja siin viimaseid lahinguid pidada. Pupastvere lahingus hävitasime punaarmee sillapea põhjapool Emajõge, rinne peatus kolmeks nädalaks, mis andis paljudele võimaluse põgeneda Saksamaale või Rootsi," meenutab Raul 1944. aasta augustit.

„Asi lõppes lüüasaamisega, kuid olime oma töö teinud, rindelõigu ülem jagas meile pärast Pupastvere lahingut 44 Raudristi ja kiitis taevani. Läti piiril lõpetas pataljoniülem meie võitlustee, kõigil oli vaba valik. Saime seigeldes Pärnumaa suurtes soodes elanikelt vanad riided, et peita oma vormi ja nii tulime mööda metsi ja soid kodu poole. See tunne, mis mind valdas, oli ainulaadne: tulla tervena koju, näha oma kalleid omakseid ja tunda, et elu jätkub, et see hirmus sõda on möödas, oli imeline,” iseloomustab Raul hetke, kui ta pärast sõda koju jõudmas oli.

Vaata videost Rauli meenutusi sõjast koju naasmisest:

Paljud soomepoisid varjasid, et nad olid Soome sõjaväes olnud, sest represseerimise oht oli suur. Enda kohta valetas Kuutma, et pääses seetõttu sõjaväkke võtmisest, et põdes sõja ajal tuberkuloosi.

„Mis mul üle jäi. Sõjas langenud vanema venna Juljuse kohta kirjutasin, et ta suri 1943. aastal tuberkuloosi. Kaarli kohta ütlesin, et ta oli teadmata kadunud, nagu sellal oligi,” meenutab Raul. Ja lisab, et Kaarel naasis alles 1962. aastal Norilskist, kuhu oli 15 aastaks sütt kaevama määratud.

Õe ja õemehe tugi

Raul jätkas pärast sõda õpinguid tehnikumis ja läks edasi õppima Tallinna polütehnilisse instituuti, mille lõpetas 1951. aastal elektriinsenerina. Õpingute ajal ja tööaja alguses, kokku ligi kümme aastat, elas ta oma õe Leida ja tema mehe Eduardi juures.

„Nad olid haruldaselt tublid inimesed. Ilma nendeta poleks ma suutnud läbi tulla. Olen eluaeg tänulik olnud, et nad mind ja Kaarlit aitasid, ning olen vajaduse korral ka õde aidanud,” sõnab Raul. Pereema Helena ja isa Anton elasid samuti sõjaaja üle ja lahkusid siit ilmast kõrges eas, vastavalt 86- ja 81-aastasena.

Mina põhimõtteliselt parteisse ei astunud. Seal oleksid vanad asjad üles tõstetud.

„Mul tuli pärast sõda kaunis tubli karjäär. Mina põhimõtteliselt parteisse ei astunud. Seal oleksid vanad asjad üles tõstetud,” tunnistab Raul. Ta töötas aastaid Tallinna tselluloosikombinaadi peaenergeetikuna ja 1963. aastast Kehra tselluloosikombinaadi peainsenerina. Aastail 1972–1988 pidas ta Eesti Kolhoosiehituse tööstusvalitsuse juhataja ametit.

Rauli kabinetis väärikalt välja pandud medalid, aumärgid ja -rahad, vimplid ja kõik muu, mis on sõjaga seotud, näitab, kui olulist mõju avaldas sõda tema edasisele elule. Raul jäi pensionile Eesti iseseisvuse taastamise ajal. Sel ajal sai juba avalikult soomepoiste minevikku meenutada. Kuutma oli Soome sõjaveteranide Eesti ühenduse rajaja, keda on tunnustanud nii Eesti president Lennart Meri kui ka Soome president Mauno Koivisto.

„Soomepoiste esindamine ja töö nende heaks on olnud kogu elu kroon, isamaale antud aeg ja energia,” ütleb Raul.

Raul ja ta vend taastasid saja-aastaseks saanud kodumaja

1877. aastal andis mõisnik Rauli vanaisale, kes lõpetas töö Sagadi mõisa laevakaptenina, elukoha äsja valminud mõisatööliste majas Lauli küla servas kadakasel künkal. Majas oli kolm korterit, igaühes tuba, eestuba, sahver ja koda. Sinna said peale Rauli vanaisa pere elamise veel hobuse- ja härjakarjane.

Majaga, kus kasvasid üles nii tema isa kui ka ta ise, seostuvad Raulil ilusad mälestused. „Mulle meenuvad kevaded. Meie kodu lähedalt jooksis läbi oja ja kui kevadel hakkas lumi sulama – meie elasime just paeklindi all ja seal oli palju allikaid –, tuli ojja nii palju vett, et sinna tekkis suurvesi,” meenutab Raul. Poole kilomeetri ulatuses vee alla jäänud luhad, musträstaste saabumine ja laulmine lauda katusel on talle lapsepõlvest mälestustesse jäänud ega kao sealt kunagi. „Ja see päike oli nii mõnus,” lisab Raul.

Mitmele põlvkonnale armsaks saanud maja taastas Raul koos vennaga 1977. aastal, kui hoone sai sajandivanuseks. Taastatud maakodu hinnati üle-eestilisel võistlusel teise koha vääriliseks.