Annely ja Jaanika pere lugu: Eesti pere elutee Käsmu-Pariisi-Tallinna liinil

Prantsuse ja Kariibi sidemetega Eesti pere eelistab Tallinna metropol Pariisile, sest Eestis on mõnusam elada.

Ema Jaanika Monroc ja tütar Annely Monroc istuvad Mustamäel tavalise paneelmaja korteri diivanil ja kissitavad päikesepaistes silmi. On üks suve väheseid sooje päevi. Üürikorter ei ole suur ja akendest avaneb vaade tavalisele Mustamäe hoovile.

Te elasite Pariisis ja kolisite siia tagasi?

„Jaa,” naeratavad nad vastuseks. Pariis on liiga suur, aga Tallinn mõnusalt väike, ütleb Annely. Kesklinna sõidab siin jalgrattaga poole tunniga ja pariislase jaoks pole pool tundi mitte midagi. Jaanika on samuti rahul, kuid süda kisub teda Pariisist veel kaugemale: Vihasoole vanasse talumajja.

Pariisi kogemust ei kahetse ta sugugi, lihtsalt ring sai täis.

Heledapäine ja lakkamatult naeratav Jaanika on pärit Rakverest, kus ta kasvas ja esimesed aastad koolis käis. Haridustee viis Jaanika Tallinna majanduskooli, aga esimese töökoha sai ta hoopis lasteaeda. Sellest kasvas elupõline kutsumus. Tuli ka armastus, abielu ja kaks poega.

Esimesteks vabariigi aastateks juba rööbastesse loksunud elu tegi aga hoopis uutmoodi pöörde. Jaanika kohtas Käsmus Kariibi mere Martinique’i saarelt pärit, kuid juba Prantsusmaal kasvanud Serge’i ja süttis armastus. 1994. aastal sündis Annely ja kahe kuu pärast kolis pere Prantsusmaale Pariisi, kus Serge töötas telekommunikatsiooni alal.

Mis tunne oli äsja Nõukogude Liidust pääsenud ja verivaesest väikeriigist tulnud noorel naisel maanduda koos kolme lapsega Pariisis, oskamata prantsuse keelt?

Jaanika näib küsimust imeks panevat: mis seal siis ikka nii väga hämmastuda? Eks igal pool saab hakkama, pealegi võttis kohanemine aega ja energiat, nii et polnud aegagi hämmastuda. Keel hakkas prantsuskeelses keskkonnas elades iseenesest külge.

Magus töö

Jaanikal vedas ka tööga – selle leidis ta sõna otseses mõttes magusas kohas. Temast sai müüja vanalinnas St Louis’ saarel asuvas Berthilloni luksusjäätiste poes, mille järjekord lookleb suvel ümber terve kvartali. „Meil olid seal nii toredad töötajad ja poe omanik oli ka vahva!” kiidab Jaanika.

Muidugi tekkisid ka sõbrad. Kuna Jaanika uus kodukoht, Maisons-Alforti eeslinn on rahvuste poolest kirju, oli uute sõprade seas nii jaapanlasi, itaallasi, alžeerlasi kui ka teiste rahvuste esindajaid.

Igal aastal käidi vähemalt kaks korda Eestis: korra suvel ja teist korda talvel, jõulude ajal või veebruaris.

Hoolimata uuest ja sündmustihedast elust Euroopa suurlinnas otsustas Jaanika hoida sidemed Eestiga võimalikult tihedad. Ka omapärases Kariibi-Prantsuse-Eesti kodus oli eesti keel sama suure au sees kui prantsuse keel. „Emaga rääkisin eesti keeles, isaga prantsuse keeles,” meenutab Annely. Igal aastal käidi vähemalt kaks korda Eestis: korra suvel ja teist korda talvel, jõulude ajal või veebruaris.

Tagasi kodumaale

Elul on kombeks võtta uusi pöördeid just siis, kui tundub, et kõik on paika loksunud. Kolmteist aastat pärast Prantsusmaale kolimist otsustas Jaanika uuesti Eestisse kolida. Abielu Serge’iga oli lõppenud ja ta tundis, et abikaasata ei ole tal põhjust Pariisi jääda. Ma ei ole suurlinnainimene, nendib Jaanika.

2007. aasta suvel kolitigi tagasi. Ja nagu perekonnale juba omane – ei mingit kõhklemist ega kahtlemist, ikka hooga! „Mina tulin enne üksi Eestisse ja läksin kohe kaheks nädalaks võrkpallilaagrisse,” meenutab Annely.

Kas hirmus ei olnud minna 13-aastasena üksinda teise riiki ja kohe spordilaagrisse?

Annely naerab. Kui raskusi ka oli, ei mäleta ta neid. Küll aga meenub Prantsuse rikkaliku köögiga harjunud tüdrukule, et tal oli raske süüa kaks nädalat järjest kartuleid. Lõunaks oli kartul, õhtusöögiks oli kartul ja nii kogu aeg, meenutab ta.

Laagris kohtas ta kohe oma uusi koolikaaslasi Gustav Adolfi gümnaasiumist, mis oli talle kooliks valitud, et side prantsuse keele ja kultuuriga ei kaoks. Laagrist said paika esimesed suhted uute koolikaaslastega ja kodunemine algas.

Prantsuse rikkaliku köögiga harjunud tüdrukul oli raske süüa kaks nädalat järjest kartuleid.

Kordagi ei ole katkenud ka side isa ja Prantsusmaaga. Ülikooliski valis Annely romanistika eriala ja peale selle hakkas õppima õpetajaks, kellena ta nüüd alustas esimest tööaastat. Ka ema Jaanika jõudis Eestisse naastes kunagise lemmikala juurde tagasi ja on jälle lasteaiaõpetaja. Selle kõrvalt jõuab ta palju muudki: Prantsusmaal õpitud shiatsu massaažist on saanud pooleldi teine töö, ühtaegu teeb ta koostööd Prantsuse instituudiga. Mullu tunnustas Prantsuse Vabariik Jaanikat Eestis prantsuse keele ja kultuuri edendamise eest Akadeemilise Palmioksa ordeniga.

Vanaemale külla

Annely paari viimase aasta sündmuste sekka kuulub ka esimene käik isa kodumaale. Ta käis vaatamas oma Martinique’i sugulasi ja näitab fotosid, millel naeratavad sädelevate tumedate silmadega naised ja mehed. „See siin on vanaema, aga see on onu,” tutvustab Annely päikeselistel piltidel olijaid. Tema ise päikest eriti ei armastagi ja Martinique’il oli tal palav. Sugulastel võib seal küll külas käia, aga elada ta seal ei tahaks, ütleb Annely veendunult. Eesti suvi oma 25 plusskraadini küündiva ilmaga on täiesti paras.

Annely päritolu on nii mitmekülgne: Pariis, Eesti, Martinique. Kelleks ta end ise peab? Seguks kõigist, ütleb Annely. Ei pea ühte valima, lisab ta, võibki olla kõigi kolme segu. Ta on lihtsalt tema ise.

Teda iseloomustab Kariibi mere saartelt pärit kullakaspruun nahk, säbrus juuksed ja sedalaadi ilu, mida maailm imetleb Rihanna puhul. Peale selle on temas ka prantslanna soojust, suhtlemisvabadust ja sarmi ning eestlase maalähedust, kindlameelsust ja asjalikkust.

Oma tuleviku tahab Annely siduda Eestiga. Paarikümne aasta pärast kujutleb ta end siin elamas, loodetavasti ikka õnnelikult oma praeguse eestlasest elukaaslasega. Ta usub, et elab siis kas korteris või isegi oma majas ning on endiselt õpetaja, õpetab prantsuse keelt. Pariisis ja Martinique’il käib ta külas, aga tema kodu on siin.

Mitte igaühele ei meeldi, et üks noor naine on Pariisi, Kariibi mere saarte või mistahes muu koha asemel valinud oma koduks Eesti.

Annely kuldpruun nahavärv on vahel olnud meie väärikatele patriootidele pinnuks silmas. Kord hakkasid temaga ühissõidukis norima kaks 30–40-aastast eesti meest, kes kasutasid oma vähest inglise keele oskust selleks, et talle ette heita: temal käes olev nutitelefon on kindlasti ostetud nende, tublide eesti meeste maksuraha eest! Ilmselt pidasid nad Annelyt kardetud ja vihatud pagulaseks.

Annelyl tõusid pisarad kurku, kuid sõnelusse ta ei laskunud, vaid jätkas oma teed. Neil tublidel Eesti patriootidel jäigi teadmata, et ta on oma telefoni ostnud omaenda palga eest ja võib-olla on tema maksupanus Eesti riigile suuremgi kui neil meestel endil.

Sellegipoolest on Eestis ilus. Ja eesti keel on ilus. Küsin Annelylt ja Jaanikalt: kumb on ilusam, kas prantsuse või eesti keel? „Prantsuse vist!” vastab üks naerdes. „Ei, ikka eesti vist!” arvab teine.

Kas saaks kuulda mõnda laulu, mis oleks eesti keeles tuntud, aga mida lauldakse ka prantsuse keeles? Lihtsalt et võrrelda keelte kõla.

Ema ja tütar vaatavad teineteisele otsa, muigavad ja alustavad tuntud viisil: „Dans sa maison un grand cerf, regardait par la fenêtre. Un lapin venir à lui et frapper ainsi…”

Prantsuse keelest aru saamata kõlavad sõnad äraütlemata sensuaalselt ja aju keeldub tunnistamast, et ette kantakse tuntud lastelaulu „Põdra maja”.

Kas tõesti teavad prantslased meie lastelaulukest? Jaanika raputab pead: laul põdra majast on tegelikult prantsuse päritolu, mille hoopis eestlased on üle võtnud. Säh sulle siis puhast eesti kultuuri.

Prantsusmaal ei maksa tütart Pipi Pikksukaks riietada

Kui Annely Pariisis koolis käis, oli seal kord stiilipidu, kus kõik lapsed pidid olema kellekski kostümeeritud. Jaanika arvas, et Annelyle sobiks hästi Pipi Pikksukk, ja ka kostüümi oli lihtne kokku seada. Järgmisel päeval läkski Annely kooli niisugusena, nagu me Pipi Pikksukka teame: kaks kanget patsi, trippide küljes eri värvi lontis sukad ja seljas lühike kleit. Hiljem kuulis Jaanika, kuidas õpetaja olevat imestanud: miks ometi on madame Monroc oma tütre prostituudiks riietanud? Rootsi kirjaniku Astrid Lindgreni raamatu tegelane Pipi pole Pariisis nii tuntud, kui arvata võiks, ja minikleit koos sukatrippidega tekitas õpetajal hoopis teistsuguse seose.