Kuuenda esinumbrina astus Delfi eurosaadikute tööintervjuu laua taha küsitluste järgi valimiste suurfavoriit – Marina Kaljurand.

Endine diplomaat, välisminister, presidendi kandidaat on sotside ridades siiski värske tegelane, partei liikmeks on Kaljurand alles aastake. Intervjueerijatele ei andnud rahu küsimus, kas Kaljurand läks sotsidesse ikkagi peamiselt selle pärast, et talle pakuti seal eurovalimiste esinumbri kohta, teistes erakondades oli see plats juba kinni?

„Ei, see ei olnud nii,“ pareeris Kaljurand. „Helistasin Jevgeni Ossinovskile ise aasta tagasi aprillis, kui nägin, et sotside toetus oli väga nõrk. Selleks ajaks olin ma järgi mõelnud, millise erakonnaga tahan liituda.“

Ja siis selles telefonikõnes Ossinovskile oli esinumbri koht kohe jutuks?

„Ei olnud kohe jutuks.“

Aga siis teises kõnes?

„Jah, sellest me rääkisime. Ossinovski küsis, mismoodi ma panustaks erakonda, kui mulle tehakse ettepaneku kandideerida riigikogusse, kas võtan selle vastu? Ütlesin jah, Kui mulle tehakse ettepanek kandideerida Euroopa parlamenti, kas võtan selle vastu? Ütlesin jah. Aga edasi, milline piirkond, milline number, see kõik tuli palju hiljem,“ väitis Kaljurand.

Loksus mugavustsoonis

Samas ei olnud sugugi sotsid need, kes Keljuranna poliitikasse meelitasid. Hoopis Reformierakonna peaminister Taavi Rõivas kutsus ta välisministriks. Kas tagantjärgi vaadates oleks praegune eurokandidaat ilma selle kutseta ikka välisministeeriumis?

„Suure tõenäosusega jah. Eks see oli minu mugavustsoon. Olin olnud juba kuues riigis suursaadik, tean, et olen hea diplomaat, olin olnud asekantsler. Suure tõenäosusega oleksin niimoodi pensionieani ära loksunud,“ arvas Kaljurand oma hüppe kohta. „Olen väga tänulik, et selline pööre tuli ja astusin oma mugavustsoonist välja.“

Samas ütles Kaljurand, et teda südametunnistus küll ei piina, et sai Reformierakond tegi ta ministriks, kuid nüüd on hoopis sotside liige.

Pole süümepiinu

„Absoluutselt ei piina. Kui meenutate, siis see oli ju Reformierakonna, sotside ja Isamaa valitsus. Ükski minister ei saa valitsuses esindada erakonda ega peaministrit. Ta esindab kogu valitsust ja seeläbi ka kogu rahvast. Jah, mul olid mõned mõtted, millise erakonnaga liituda, aga see oli kerge otsus, sotsideega seob mind kõige rohkem.“
Tööintervjuud vaadates saab veel teada..
-Miks peab Marina Kaljurand Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Junckerit kehvaks diplomaadiks?


-Kas sotside välispoliitika taustaga kandidaat on valmis europarlamendis tarbijaõiguste või põllumajanduskomisjonis töötama?


-Millises osas keeldub Kaljurand täitmast sotside Tallinna parteikontori korraldusi?


-Kas ta võiks eurovalimistel saada rohkem hääli, kui oli kunagi sotsiaaldemokraadid suurele võidule viinud Toomas Hendrik Ilves?

Marina Kaljurand rõhutab kampaaniamaterjalides oma teeneid Eesti riigi ees – näiteks osalemist USA president Barack Obama visiidi korraldamises või siis Eston Kohveri vabastamises Venemaalt. Tööintervjuu komisjon küsis kriitiliselt: kas kandidaat ei ehi end võõraste sulgedega?

Obama ja Kohveri suled

Obama visiidi peamised korraldajad olid toonase riigipea Toomas Hendrik Ilvese kantselei ja USA saatkond Tallinnas. Eston Kohveri vabastamise läbirääkimisi pidas sel ajal siseministriks olnud Hanno Pevkur.

„Ma pole kuskil öelnud, et need on minu ainuteened, et olen need korraldanud. Aga kordan veelkord nende visiitide korraldamisse ja Eston Kohveri koju toomisesse on sama suur, kui paljudel teistel riigiametnikel,“ väitis Kaljurand vastu.

Sotside esikandidaat seletas, miks teda polnud Kohveri vabastamise pressikonverentsil, kuigi teened olevat selles suured.

„Sellepärast, et diplomaadid reeglina ei tule lavale, kui ei pea seda tegema. Diplomaadid töötavad lava taga. Ja kui meenutate, mis päeval Eston Kohver vabanes, siis ta vabanes päev enne seda, kui pidin ÜRO-s kohtuma Venemaa välisminister Sergei Lavroviga, kes ilmselgelt püüdis selle küsimuse lahendada enne seda, kui ta saab kokku Eesti välisministriga.“

„Eston Kohver poleks vabanenud, kui meid poleks aidanud teised, see oli liitlaste, partnerite surve. Ma ei olnud number üks viiul selle asja lahendamisel, aga andsin oma panuse.“

Pakub ennast ise

Euroopa sotsid seisavad naiste-meeste võrdõiguslikkuse eest, aga Kaljurand saatis paljudesse Eesti postkastidesse kaardi, kus rõhutab, et naiselik vaist teeb temast parima Euroopas – kentsakas jutt sotsilt või kuidas?

Kaljurand jäi vankumatult enesekindlaks: „Euroopa parlamenti viib mind see, et ma olen parim. Kui loete seal selle läbi, siis on seal ka teisi iseloomustusil, mis mind iseloomustavad. Oma elu jooksul olen ma selle ära õppinud nagu Raja Teele, kui tean, et olen hea, siis ma ütlen, et olen hea ja pakun ennast.“

„Mis puudutab naiselikku vaistu, siis jah, ma usun küll, et kõigis rahvusvahelistes organisatsioonides, ka Euroopa Liidus, peab olema rohkem naisi.“