Delfi eurosaadikuteks pürgijate tööintervjuu laua taha saabus Brüsselist Reformierakonna esinumber, Euroopa Komisjoni asepresident Andrus Ansip. Kui teised kandidaadid tiirutavad juba tükk aega üle Eesti, siis Reformierakonna esinumbrit on näha vaid tükati, kuhu ta kadunud on?

„Ei ma nüüd kadunud ole kui tina tuhka ja ei ma pole ka Eestist kuskile kadunud,“ leidis Ansip. Aga tunnistas, et tal on tõesti vähem aega tegeleda kampaaniaga, kui konkurentidel.

„Jah, erinevalt Euroopa parlamendi liikmeist, kes ei pea enam plenaaristungeil osalema ja saavad valimiskampaaniale pühenduda, erinevalt ka riigikogu liikmetest, kes on vabamad oma aja kasutuses, Euroopa Komisjoni asepresident peab tegema ka oma tööd volinikuna,“ lausus ta ja loetles, kuidas on vaja osaleda maailma juhtivate riikide G7, G20 kohtumistel.

Kaljurand ees

Aga eks sel on oma mõju – Ansip nentis, et tõenäoliselt jääb ta sotside esinumbrile Marina Kaljurannale isiklikus häältesaagis alla. „Küsitluste järgi saab Marina Kaljurand rohkem hääli,“ nentis ta, kuid väitis, et ei ole pettunud. „Marina Kaljurand on poliitikas suhteliselt värske jõud ja see kütkestab poliitikas alati rohkem, kui need, kes on kaua aega poliitikas olnud.“

Aga Kaljurand polnud Ansipi peamine mure. Selleks oli mõistagi Keskerakond ja selle peaministris esimees Jüri Ratas, kes võimuiha nimel EKRE-ga koalitsiooni tegi, arvestamata selle mõjuga Eestile. „Domineeriv on olnud istuva peaministri soov säilitada oma tool ja seetõttu ollakse valmis koostööd tegema ükskõik kellega ja ükskõik, milline see mõju siis Eesti arengutele ka pole.“

Prügikastist suhu

Reformierakonna esinumber teatas, et kõige ohtlikum on juba alanud Eesti mainelangus. „Vaatame, millest on maailma mõjukamad ajalehed rääkinud viimastel aegadel, millisest on rääkinud maailma mõjukamate telekanalite uudised, siis kui nad kõnelevad Eestist. Kõige kohasem on see Politico pealkiri, et Eestist võib saada kõige näide, kuidas riigi maine visatakse prügikasti. Vot sellistest ühel riigil kasu olla ei saa,“ kritiseeris ta.

Mis sellest mainest, seda ju suhu pista ei saa, tähtis on ju see, kuidas inimesed Eestis elavad, pärisid intervjueerijad. Ansip sai selle peale pahaseks.

„Selle maine pistame lõppkokkuvõttes ka suhu!“

Ansip meenutas kahtesid enda peetud Euroopa Liidu eelarveläbirääkimisi, mis tõid Eestisse kõige suurema summa toetusraha inimese kohta. „See tulenes suuresti riigi heast mainest ja sellest, et Eesti on olnud koostööaldis. Kui keegi arvab, et riigi julgeolek on tagatuid ka siis, kui Eesti mainet pole enam olemas, kui öeldakse, et kui must, siis näita ust ja ometi kõik kipuvad meid kaitsma., siis see on väga sügav eksitus.“

Tallinna asemel Riiga

Ansip väitis, et on juba praegu kuulnud otsustest, kus Eesti asemel eeslitatakse Lätit ja kohe varsti kandub selline meeleolu üle ka investeeringutele.

„Riigi maine on Eesti riigile ülioluline. Näeme juba praegu muudatusi. Olen rääkinud saatkondade inimestega, kui on küsimus sellest, kas lähetada Eestisse mõni näitus või kontsert või hoopis Lätisse, siis otsustatakse, et pigem Riiga.“

„Jutt pole veel investeeringutest, aga see kandub paratamatult üle ka investeeringutele. Riigi maine on midagi sellist, mille nimel kõik valitsused ja inimesed peaksid töötama iga päev. Praegu see maine mureneb.“

Valitsus ja ALDE

Kui Ansip nii teravalt Keskerakonna EKRE kallistamist kritiseerib, siis kuidas ta näeb Reformierakonna ja Keski jätkuvat koostööd Euroopa liberaalseid parteisid ühendavas ALDE fraktsioonis europarlamendis. Kas ei tuleks Keskerakond sealt minema pühkida?
Huvitaval kombel ei tahtnud Ansip selles küsimuses karmi seisukohta võtta. „See on ALDE fraktsiooni otsustada, kas Keskerakond sinna jätkuvalt sobib või ei sobi,“ leidis ta ja põhjendas, et europarlamendi fraktsioonid koosnevad tihti vastupidistel seisukohtadel olevate erakondade esindajatest.

„See ei ole absoluutselt võrreldav,“ vastas ta konkreetsele küsimusele, miks kritiseerib Reformierakond Keskerakonda Eestis, aga jätkab koostööd Euroopas.

Ansipil tuli anda ka vastuseid parempopulismi tõusu kohta üle-Euroopa – on ta ju ise olnud Euroopa Komisjoni liige, mille vahikorra ajal see trend on tõusnud.

Puuduv kvoodiveto

Rändekriisi ajal oli ju Jean-Claude Junckeri komisjoni idee välja käia kohustuslikud pagulatse jagamise kvoodid riikidele. Need tekitasid tohutult pahameelt Euroopa vastu, kuigi liikmesriigid muutsid need lõpuks vabatahtlikuks?

„Ega komisjoni liikmetel pole vetoõigust,“ teatas Ansip ja väitis, et ei saanud ka neid maha hääletada. „Ega see päris nii ka käi.“

Ta seletas, et üheltpoolt on solidaarsus Euroopas on vajalik. „Kui seda poleks, siis eelkõige kaotaksid kõige väiksemad EL-i liikmed ja ma usun, et sellega nõustuvad kõik.“

Aga samas tunnistas, et kohustuslike kvootide väljapakkumisel ei saadud Brüsselis aru, et Euroopa on muutunud. „Kui need kvoodid välja pakuti, siis neisse uskujatel oli eelkõige silmis ja meeles Balkani kriis. Balkani kriisi ajal polnud suurt vahet, kuhu Kosovo põgenik satub Hollandisse või Belgiasse. EL oli tunduvalt väiksem ja sõjapõgenikud sattusid enam-vähem samasuguse arengutasemega riiki. Praeguseks on EL laienenud ja kui sõjapõgenikul on võimalik valida, kas ta satub Bulgaariasse või Saksamaale, siis loomulikult eelistab ta Saksamaad.“

Andrus Ansipit intervjueerisid LP ja Kroonika peatoimetaja Ingrid Veidenberg, Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora ja Delfi ning Eesti Päevalehe ajakirjanik Raimo Poom.
Viie aastaga prantsuse keele oskajate sekka
Kui Andrus Ansipist sai viis aastat tagasi Euroopa Komisjoni volinik ei kuulunud tema arsenali sekka prantsuse keele oskus. Delfi tööintervjuul tuleb eurosaadikuks saada soovijatel tegeleda olukorraga, kus neile on saabunud Komisjoni presidendi kiirets vastust nõudev välkkiri, mis juhtumisi on aga prantsuse keeles.


Tuli välja, et viis aastat hiljem ei valmistanud Ansipile mingit raskust prantsuskeelse kirja mõistmine. Stereotüüp, et vanemas eas enam keeled inimesele külge ei jää, sai järjekordese hoobi.