Reformierakonna ja Keskerakonna volikogud kiitsid täna heaks uue valitsuse ministrite kandidaadid ning koalitsioonileppe. Mõlema erakonna pakutud valitsuse liikmete kandidaatide nimekirjas oli üllatavat. „Erisaate“ liinil olid Delfi ja Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald ja Ärilehe ajakirjanik Siiri Liiva, kes rääksiid, mis neile nimetamiste juures eriti silma jäi. Saatejuht oli Raimo Poom.

Soonvald märkis, et portfellide jagamine on alati valitsuse moodustajatele väljakutse. „Kahtlemata oli mõlemale osapoolele väljakutse moodutada valitsus, mis ei oleks igav, mis poleks ette täis pitstitatud skandaale, mis oleks teovõimeline ja pakuks üllatusi. See on kõikide valitsusjuhtide ja valitsuste eesmärgiks. Tihti õnnestutakse, aga tihti ka mitte. Kaja Kallasel ja Mailis Repsil, kes olid kriitilised eelmise valitsuse mentaalsuse suhtes, oli suur väljakutse ministrikohtade jagamisel.“

Ta märkis, et Keskerakond on taas väga osavalt hakkama saanud. „Nad on oma väga lühikese pingi peitnud uute ministrite taha, eelkõige siis välis- ja siseministri taha, mis on kaval lüke. Teadmata, kas neil on ees ka erakondlik karjäär või mitte, on osavalt astutud. Aasa, Aabi, Kiige ja Oti kõrvale on leitud kaks uut inimest ja see on lollikindel koosseis Keskerakonna poolt.“

Kuid Soonvald oli natuke kahtlev, kas Keskerakonna pakutud ministrite koosseis on moodsale ajale reageerimisel paindlik. „Samas, kui tahame, et [valitsus] oleks euroopalik, kiire, arengule kaasa aitav valitsus, siis peale Kiige väga selliseid ministreid praegu ei näe. Siin ma ei taha teha uutele ministritele siin liiga, kuna ma nende kohta väga palju ei tea,“ lausus ta

Reformierakonna valikute juures tõi peatus ta nii valitsusse saanutel, kui sealt välja jäänutel. „Palju huvitavam on Reformierakonna valik. Neil kahtlemata on kõige valik inimestest Eesti erakondade seas, kes võiksid ministri vastutust kanda. On huvitavaid ja loogilisi valikuid, kuid ka ootamatuid kombinatsioone.“

„Kahtlemata on Reformierakond teinud end märklauaks kõigile läbi selle, et Keit Pentus-Rosimannus on määratud rahandusministriks. Ma ei hinda ta võimet rahandusministrina hakkama saada, kuid tema minevik ja skandaalid jäävad varjutama. Võibolla oleks võinud panna rahandusministriks Andres Suti, kel on laitmatu karjäär, kuid ehk poliitilisel maastikul orienteerib natuke vähem,“ viitas Soonvald.

Ka peatus ta Liina Kersna valimisel haridusministriks. „Ma ei ole aru saanud, mille pealt on ta seda ametit vastu võtmas. Aga see on julge valik ajal, mil riigigümnaasiumite loomine, hariduse rahastamine, COVID-iga võitlemine, vananev õpetajaskond ja seega erakordselt suur väljakutse. Võibolla oleks keegi suurema kogemusega poliitik seal paremini hakkama saanud.“

Ärilehe ajakirjanik Siiri Liivagi tõi välja Keit Pentus-Rosimannuse nimetamise rahandusministriks. „Minu jaoks ka suur üllatus, et Keit Pentus-Rosimannus on rahandusministriks saamas. Eriti olukorras, kus Andres Sutt või Maris Lauri oleksid valdkonna teadmiste poolest oluliselt võimekamad rahanduses. Tõenäoliselt viitab Pentus-Rosimannuse ametikoht tema väga suurele mõjule erakonnas, sest rahandusministri koht on väga suure mõjuvõimuga. Ju siis leiti teda ümbritsenud skandaalide juures siiski, et see pole siis nii suuroht ja mõjuvõim erakonnas kaalub mineviku üles,“ märkis Liiva.

Soonvald märkis siiski, et Keit Pentuse määramisega saab taas arutada selle üle, kui kaua peab poliitik olema nö varumängijate pingil ja millal võiks ta uuesti saada ministriks või linnapeaks. „Siin pole mingit aega paika pandud. Võimalik, et ta ongi olnud piisavalt kaua eemal nagu kogu Reformierakond. Kuid panna kohe rahandusministriks, see on väga suur teadlik iseendast märklaua tegemine. Võimalik, et mõni teine portfell oleks olnud vähemprovokatiivne,“ leidis ta.

Saates arutatakse veel, kas Keskerakonna poolt alles hiljuti valitsusse toodud Anneli Oti määramine kultuuriministriks annab signaali., et partei ei tähtsusta eriti Eesti kultuuri? Samuti seda, kas ministrite valikust on näha teadlikku naiste edutamissoovi valitsusliikmete kohale ja kas see viib valituse empaatiavõime tõstmiseni? Samuti hindavad Soonvald ja Liiva, kuidas suhtuda ametnike edutamisse ministriks nagu juhtus keskerakonna poolt välisministriks pakutud Eva-Maria Liimetsa ja siseministriks esitatud Kristjan Jaaniga.

Lõpuks ennustatakse, kas leppes on nö piimaga kirjutatud kokkuleppeid ka nagu näiteks presidendi paika panemine sügisel ühel nõul.