Rootsi ilmateenistuse laupäevane kaart kinnitab, et sel korral on mürgiseid vetikaid enam Eesti põhjarannikul (märgitud oranži värviga) ja avamerel. Meie läänerannikul ja vahetult saarte ümber on nende kontsentratsioon madalam, vahendab Eesti ilmateenistus.

Satelliidi Sentinel-3 OLCI laupäevane foto annab samuti ülevaate vetikate levikust Läänemeres.

Vetikate õitsemine Läänemerel 18.07.2020
Satelliit Sentinel-3 OLCI

Vetikate vohamise tõttu lehvib punane lipp G4S-i valvatavatest ametlikest ujumiskohtadest nii Pirita, Pikakari, Kakumäe kui Stroomi rannas. Ujumine pole soovitatav ka Pärnu rannas.

Ametlikest mereäärsetest randadest lehvib roheline lipp vaid Paralepa rannas. Järvedes, kus veekvaliteeti mõõdetakse, on kõikjal ujumine lubatud.

Täna vahetub õhumass jahedama vastu ning vetikate vohamine pidurdub. Kuna kohe uut sooja pole peale tulemas, siis peaks aja jooksul ka suplusolud paranema, märgitakse ilmateenistuse sotsiaalmeedia lehel.

Mida kujutavad endast sinivetikad?

Sinivetikad ehk tsüanobakterid on iidsed organismid, kes suudavad elada peaaegu kõigis keskkondades — veekogudes, niisketel pinnastel, puukoortel, ekstreemsetes tingimustes (polaaraladel, troopikas, soolases vees, kõrbetes), sümbiondina palmidel, samblikes, käsnades jm. Sinivetikate hõimkond sisaldab umbes 150 perekonda ja 2000 liiki. Eestis on praeguseks määratud ligi 400 liiki sinivetikaid.

Sinivetikad erinevad oluliselt ülejäänud vetikatest. Nagu nimigi tsüanobakterid viitab, on nad rohkem sarnasemad bakteritele kui vetikatele. Nende raku ehitus sarnaneb bakteritele, kuid eluviis, välimus ja ökoloogiline roll vetikatele. Sinivetikad on üherakulised, koloonialise või niitja struktuuriga organismid. Enamik neist on paljale silmale nähtamatud, kuid hulganisti koos võivad moodustada ka nähtavaid kogumikke — sinivetikate kolooniad, mis koosnevad sadadest väga tillukestest rakkudest.

“Soovitame inimestel randa minnes jälgida vee seisukorda. Kui märkate, et vesi on muutunud tänu silmaga nähtavatele helvestele kollakas-roheliseks ja kogu kaldaäär on kaetud tiheda rohelise massiga, millel on kopituse lõhn, siis võib tegu olla sinivetikatega. Kui vee värvi muutvad helbed on nii väikesed, et vette pistetud oksal püsima ei jää, on sinivetika tõenäosus veel suurem,” selgitab terviseamet.

Inimene võib sinivetikate toksiinidest mürgistuse saada peamiselt sinivetikarikast vett juues. Sellise vee neelamisel on täiskasvanutel harva tõsist mürgistust esinenud, eelkõige on ohustatud väikesed lapsed, vanemad inimesed ning kodu- ja karjaloomad. Koertel piisab mürgistuse saamiseks karva lakkumisest pärast sinivetikaid sisaldavas vees ujumist.

Sinivetikamürgistuse sümptomid võivad sarnaneda tavalise gripi omadega, esineda võib naha ja silmade punetus, halb enesetunne ja kõhulahtisus, palavik, nohu ja köha, lihasevalud, huulte kipitamine ja pragunemine ning tasakaaluhäired.