Kes on kriisi ajast poliitiliselt võitnud? Kõige enam on Michali sõnul nautinud olukorda EKRE, kellele see selgelt meeldib. Kui varasemates Eesti murdelistes kriisides sündisid Michali sõnul poliitilised suurkujud nagu Edgar Savisaar võib Andrus Ansip, siis Ratasega pole seda tema sõnul juhtunud. Eriolukorra lõpu poole nihkumisega koos muutub Michali sõnul aina suuremaks küsimuseks, mis on Eesti majanduse plaan järgmisteks aastateks, selle peaks valitsus juba esitanud olema. Seal sees peaks olema nii suured taristuprojektid kui ka teaduse rahastamine ja andmete kättesaadavaks tegemine teadusele. Reformierakonna linnapeakandidaadiks saav Michal tunnistab, et teiste omavalitsusjuhtide seas on ka Tallinna meer paistnud silma kriisis otsustavusega, kuid usub, et koroonakriis ja selle mõjude lahendamine muutub nüüd kohalike valimiste domineerivaks üleriigiliseks teemaks. Saatejuht on Raimo Poom.


Vaadates erakondade reitinguid, siis kriisi ajal pole mingeid suuremaid muutusi toimunud. Mujal maailmas, Euroopas on kriisist võitnud valitsuste juhid ja nende erakonnad, kuid Eestis on suures plaanis reitingud paigal olnud – kas meil koroonakriis hoopis külmutas poliitika?

Kriis poliitikas ja maailmas teeb riigimehi. Mis tahes kriis toob tavaliselt inimeste koondumise ja ootused selle lahendajatele, ning kui lahendused on mõistlikud ja tulevikku vaatavad, siis inimene saab teatud tunnustuse osaliseks. See on tavaline psühholoogiline efekt, et me kõik toetame neid, kes olukorda lahendavad.

Eestis minu meelest on läinud vähe teisiti, seda näitavad ka reitingu faktid. Toetus valitsusele on minu meelest kõrgem, kui ta on olnud varem. Aga valitsuserakondadest naudib selgelt olukorda ja on omas sõiduvees EKRE. Peaminister oleks võinud selles kriisis kasvada, nagu Savisaar kasvas omal ajal või nagu Ansip jõudis Eesti rahva teadvusse, aga Jüri Ratasega seda ei juhtunud. Osalt on põhjus ehk selles, et kui tekkis kriis, siis inimesed nägid ekraanil valitsust, kel polnud selgelt sõnumit. Kus tuldi ka võtma punkti, sest kardeti, et kriis saab jube kiiresti läbi. Alati oli pressikonverentsidel ka mõni minister, kes asjasse ei puutunud, aga rääkis väga palju.

Kõik see jättis kentsaka mulje ja kokkuvõttes on ühiskond ise avanenud. Valitsus puutub vähem asjasse, kui inimesed püüavad ise otsuseid teha.

See on nüüd tõsi, et EKRE reiting teinud väga häid tulemusi. Kas EKRE ministrid ja lähenemine on oma tuleristsed läbinud?

EKRE on ju tegelikult enda unelmates erakond, kellele selline olukord ju meeldib. Nad kujutavad ennast ette rahva isana, kes avab kassa, otsustab, kes saab ja kes ei saa, millisel viisil elatakse, kui piirid on suletud. Kogu see toimetamine nende natuurile sobib. Nende ettekujutuses oleks üks permanentne eriolukord ilmselt pikalt.

Seda on ka valitsuse tegevuste juures paistnud. EKRE-st näiteks vallandati kriisi ajal üks minister just ametisse sobivuse tõttu. Majandusringkonnad ja eriti IT ringkonnad ütlevad, et Kaimar Karu oli peaaegu see minister, keda nad selles vallas ette kujutasid. Ta oli isegi nõus välismaale minema erinevalt Kert Kingost.

Kui EKRE ministritest vaadata, siis ainukesena on Martin Helme on oma ringkonnas paremat tagasisidet saanud. Seda kontrastina teiste suhtes. Ka tema poliitilised valikud pole alati parempoolsed või konservatiivsed, mida ootaks rahandusministrilt. Aga ta vähemalt oma valdkonnas räägib ta ikkagi spetsialisti juttu, mitte täiesti kuukulguri oma nagu mõned teised. Viimati ütles näiteks põllumajandusminister, et põldudele tulevad edaspidi lapsed, mille peale põllumehed tegid avalduse, et palun meile turiste mitte põldudele saata. See asi on koomiliseks läinud.

Kuidas aga on Reformierakonna reitinguga? See läheb vaikselt alla nagu trükitud ajalehtede tiraaž. Te ei ole ka suutnud kriisist juurde haugata omale toetust?

Opositsiooni poole pealt seda eeldada või sõnastada pole üdini vastutustundlik ja õiglane. Meie eesmärk pole kriisis otsida poliitilisi punkte, vaid hoolitseda selle eest, et Eesti riik tuleks tervikuna sellest edukalt välja.

Rahva toetus Reformierakonnale on endiselt väga suur. Reiting ja suur usaldus näitab lootust, et midagi Eestis ikkagi läheks paremaks, oleks teisiti, kui tänase valitsusega on.

Kui vaadata seda kriisi, siis oleme algusest peale deklareerinud, et hoolimata poliitilistest erimeelsustest toetame valitsust nende lahenduste elluviimisel, mis aitavad kriisi lahendada. Sellega ka osalt teadlikult piiranud enda kriitikat selle valitsuse aadressil. Aga me ei saa ka parata, kui see valitsus avab ukse ja astub kõikide rehade peale, siis saadakse paratamatult omast võttest muhk otsa ette.

Ühel hetkel saab eriolukord läbi. Mis on need olulised küsimused, mis nüüd lauale tõstetakse ja järgmistel kuudel rolli mängivad, mille üle suuremad arutelud tekivad? Või saab riigikogu töö juunis läbi, lähete suvepuhkusele ja näeme septembris taas?

Oleme üritanud Jüri Ratasele juba ka riigikogus mesilastantsu abil vihjata, et ammu oleks aeg esitada valitsuse poolt nägemus majandusplaanist kolmeks-viieks ja seitsmeks aastaks. Kui tahame mis tahes kriisi järel olla edukamad, siis peame vaatama, millised struktuursed muutused majanduses toimuvad, ja püüdma neid positiivselt võimendada Eesti ettevõtluse ja inimeste jaoks.

Ma möönan, et see kriis on globaalne ja teistsugune. Ta ei ole tavapärane majanduskriis. Aga mõneti nõudluse vähenemise puhul on meie ülesanne tagada tööhõivet ja natuke ka vastu tsükliliselt käituda. See tähendab, et kõik suuremad infrastruktuuriobjektid – nende seas minu lemmik ehk Tallinn-Helsingi tunnel – võiksid saada intensiivsema asjaajamise osaliseks. Kõik sellised asjad, kaasa arvatud ühendused võimalused majanduse jaoks peaksid olema olulised.

Teine osa on see, et kui me seda lööki pehmendame, siis kuidas oleme valmis selleks paremini, kui peaksid sarnased riskid või sama viirus saabuma uuesti sügisel või talvel. Et me ei satuks olukorda, kus peaks hakkama seda kõike otsast peale avastama. Mööname, et kõik need seiklused isikukaitsevahenditega polnud hea olukord, me peaksime olema valmis ka järgmiseks tsükliks.

Kas valitsus saab kolme-viie aasta plaaniga hakkama?

Neil ei jää midagi muidu üle, küll nad selle plaaniga välja tulevad.

Kuid loogikat vaadates, siis pole majanduses ka teist võimalust, kui küsida, kuidas me Eesti seniste oskustega, sealhulgas digioskustega, võimega olla mõningases distantsis ja seda mitte tohutuks katastroofiks pidada. Sellisel viisil töö tegemine ei tekita meil liigset stressi ja me saame sellega hakkama. Aga on kindlasti riike, kus see on keeruline sellisest kontaktist hoiduda.

Kõiges selles, kaasa arvatud teadusesse panustamises ja andmete kättesaadavaks tegemisega, on meil ikka pikk maa minna. Kui küsid, kas nad hakkama saavad, siis ma ei usu, et nad täitsa ise hakkama saavad. Aga meie aitame ka igal juhul kaasa – nii hea sõnaga või ka teatud mõju avaldamisega, et see positiivne plaan tekiks.

Kas teaduse rahastamine tuleb laua peale tagasi panna suure mürtsuga?

Mitte ainult teaduse rahastamine, vaid ka andmete kättesaadavus. Viroloog Andres Merits ütles seda ajalehes Vooremaa, et meie andmete jagamine teadusele on keskajast natuke paremal tasemel. See on halb tegelikult. Iga kriisi järel ja kriisis juba valmistutakse järgmiseks ja avanemiseks. Eesti oleks võinud olla väga suur testija, kasutada populatsiooni teadmisi ja jagada neid teadlastega. Teine pool on digi- ja uute tehnoloogiate areng. Inimesed ja ühiskond lausa januneb selle järel, et Eesti oleks tark riik, et meil oleks head valikud ja tajuksime tulevikus tulevat kasu. Paljudesse asjadesse paigutatud raha ei paku tulevikus kaugeltki seda kasu, mida teadusesse ja tehnoloogiasse panustamine pakub.

Ühtlasi oled enam-vähem kindlalt Reformierakonna linnapeakandidaat Tallinnas. Kriisi ajal on praegu ametis olev Keskerakonna linnapea Mihhail Kõlvart paistnud silma suure otsustavusega, võtnud palju selgemaid seisukohti, kui valitsus. Kas sedasi mingit lootust tema vastu saada järgi on jäänud?

Minu eesmärk pole lootuse otsimisel, sest ilmselt Keskerakond ja Reformierakond valijaid eriti ei vaheta. Ei ole ka linnapea või kellegi tööd maha teha, kritiseerin pigem fakte. Kui hinnata, siis nii Tallinn kui Tartu ja teisedki suuremad omavalitsused on selles kriisis olnud ilmselt märksa kiiremad ja konkreetsemad otsustajad. Ja nad on viidanud tihti sellele, et valitsuse sõnumite segasus on viinud inimesed ise ja omavalitsused otsustama.

Tallina puhul on Kõlvart on varjamatult kriitilisemaks muutunud Ratase suhtes. Sel on muidugi oma taust. Kõlvartile ja Tallinna keskerakondlastele Ratase koalitsioon EKRE-ga ei sobi ja kohalikele valimistele minnes tuleb neil oma valijatele seletada, miks nad siis on nõus, et see koalitsioon püsib. Seega on seda distantsi vaja.

Otsustavusest rääkides, siis mul ei ole midagi isiklikult Filipp Kirkorovi vastu, aga kui tema 7500 pealtvaatajaga kontsert oli vaja ära jätta, ei teinud linnapea mingeid otsuseid. Isegi terviseamet vaatas natuke kaugusesse. Ajakirjanduse ja Delfi enda surve tõi selle tulemuse.

Üldiselt on nii, et nii Tallinna kui Tartu juhid on olnud palju konkreetsemad. Kui kriisis otsida konkreetsuse nägu otsida, siis Arkadi Popov päästis selle kriisi sõnumi avalikkuse jaoks.

Millal hakkab Tallinnas konkreetsem kampaania kohalike valimiste vaates pihta? Või hakkas see selle kriisiga, kus Kõlvart võttis valitsuse eristuva positsiooni?

Tänavakampaania alguse hinnangut pole kellelgi täna. See võiks alata ehk järgmisel suvel või sügisel alles. Aga majanduslahenduste pakkumine ja ideedega võistlemine käib riigi tasandil juba praegu ja läheb peale eriolukorra lõppemist edasi. Kas tuleb selline klassikaline omavalitsuste valimiste kampaania? Vastaksin, et eriti kriisi mõjul jääb domineerima hoopis kriisi lahendamine, majandusvalikud ja riigi poliitika. See mõjutab tulemust igal juhul rohkem.

Aga Kõlvarti osas olen öelnud, et mul on isiklikult temaga võimalik palju rohkem rääkida. Linnapeana ta kuulab ära ja täidab lubadused, mis ta on andnud, kaasa arvatud opositsioonile. Erinevalt siin eelmistest valikutest, kes lubasid kõigile, aga midagi ei teinud. Aga samas ei tasu unustada, et Kõlvarti poliitiline valik Eesti keele, hariduse ja vabariigi osas on teistsugune kui paljudel teistel inimestel.