Meedikute Katre ja Ülo Zireli perekonnas on kaks tütart, 26-aastane Laura, kes on lastekirurgia arst-resident, ja 18-aastane Getter, kes elab veel vanematekodus.

Emaks olemise juures ei oska Zirel välja tuua ühtegi raskust. “Lapsed on olnud väga mõistlikud, olen saanud neid usaldada ja nemad on usaldanud mind,” kirjeldab ta. Aga kuidas oli puberteedi ajal? “Neil pole veel puberteet tulnud,” kostab Zirel naljatledes. “Nad on alati olnud humoorikad, avatud ja targad noored. Eks see algab sellest pihta, kuidas nendega koos oled, sest ma olen ju alati tahtnud nendega aega veeta ja nende jaoks olemas olla.”

Zireli sõnul saab pere- ja tööelu hoida tasakaalus, kui oskuslikult aega planeerida. “Kui perekonnaelu on turvaline paik ja tagala, kus teineteisega arvestatakse, siis saab kõigega hakkama,” kinnitab ta. “Ma pole pidanud millestki loobuma sellepärast, et mul on perekond või lapsed. Olen saanud end teostada ja tööl käia ning samal ajal perest rõõmu tunda.”

Nende perekond veedab väga palju aega koos. Traditsioonid on saanud alguse juba Katre vanematest ja lapsepõlvest. Näiteks sõidetakse suviti Saaremaale ja Hiiumaale suure seltskonnaga puhkama, alati on koos tähistatud jõule ja jaanipäeva. Tähtsal kohal on ka emadepäev.

Katre toob välja, et lastel on olnud suurepärane isa: tütred on hästi isa lapsed. “Me ei ole oma lapsi kasvatanud, vaid lapsed on kasvanud meiega koos,” märgib ta. “Kindlasti oleme seadnud piire, lapsed teavad väga varajasest lapsepõlvest, mis on hea, mis on halb, aga teadlikult kasvatamisega me pole tegelenud. Lapsed on olnud meile nagu sõbrad, kes on meiega alati koos olnud ja igal pool kaasas käinud. Kui oled ise lapsele eeskujuks, pole vaja käsiraamatut. Oleme varunud nende jaoks aega ja kannatust. Usun, et meie endi võimuses on teha oma laste elu selliseks, et ilusaid hetki oleks võimalikult palju ja valusaid võimalikult vähe.”

Perekonna jaoks on COVID-19 pandeemia ajal kõige raskem olnud Katre emast eemal olemine. “Kui Covid-19 hakkas laastama Euroopat ja jõudis Eestisse, pidime tegema otsuse, et ema jääb Põlvamaale üksinda. Meil tuli olla emast eemal kaks kuud ja suhelda ainult telefonitsi… see oli kõige raskem aeg selles kriisis meie pere jaoks,” räägib Zirel.

Katre arvates väärivad kõik emad niisugust tunnustust, ka üksikemad. “Ma austan ja hindan neid naisi, kes on teinud valiku, et saavad lapse ja julgevad last üksi kasvatada. Usun, et see pole kaugeltki kerge,” leiab ta. “Aktsepteerin ka seda, kui naine otsustab, et ta ei saa emaks. Kui aga oled otsustanud, et sinu elus on lapsed, siis tea, et see on kõige väärtuslikum aeg naise elus.”

Eesti naisliidu esinaise Mailis Alti sõnul esitas Katre Zireli aasta ema kandidaadiks Põhja-Eesti regionaalhaigla Covid-19 eesliinimeeskond ja ema pere. “Kui me lugesime tema iseloomustust, siis just empaatiavõime ja abivalmidus olid need väärtused, mis koheselt silma jäid,” märkis Alt.