Kaljurannaga tuleb saate alguses juttu Euroopa päeva tähistamisest, mis jääb tihti pronkssõdurile lillede asetamise uudiste varju. Kaljurand usub, et küll Euroopa päev olulisemaks saab. Ta leiab, et koroonakriis oli hea meeldetuletus, mis saaks siis, kui Euroopa Liitu poleks olemas ning aitas EL-i tähendust ehk paremini esile tuua. Aga ka Euroopas arutatakse piirangute mahavõtmist ja kuidas sellele võiks kaasa aidata digilahendused ning kas piirid suudetakse korrapäraselt avada taas. Kaljurand ütleb, et piiride avamine on tõehetk, sest peame kuini vaktsiini leidmiseni viirusega elama harjuma ega saa olla pikalt suletud. Saate teises pooles on aga juttu huvitavatest arengutest Euroopa sees, kus Kaljurand viitab, et aina rohkem võidakse riikide mõjutamiseks võtta kasutusele rahakotirauad. Olgu näiteks Ungari suhtes demokraatia kärbumise tõttu või nende riikide suhtes, kes vabatahtlikult põgenikke ümber paigutada ei aita. Kaljurand kutsub Eesti valitsust humaansusele ja kristlikkusele ja võtma vastu saatjata lapspõgenikke Kreekast. Saatejuht on Raimo Poom.

Homme on Euroopa päev. Eestis muretsetakse sel päeval aga tihti rohkem selle üle, mis pronkssõduri ümber toimub. Kas me ei võiks 9. mail siiski rohkem juba tähistada oma kuulumist Euroopasse, oleme EL-i liige juba 16. aastat?

Jah, ma olen sellega täiesti nõus. Mina tähistan Euroopa päeva. Ma pole kunagi tähistanud võidupäeva. Ainult siis, kui kunagi pioneerina pidin kuskil seisma ja marssima. Aga möönan, et inimestel on erinevad mälestused, erinevad tunded ja emotsioonid. Tegelikult ma saan nendest aru, kes tahavad 9. mail tähistada võidupäeva, et viia lilled pronkssõduri juurde, kui pole hukkunud lähedaste kalme. Saan sellest aru, kui seda tehakse viisakalt, rahumeelselt, provotseerimata, siis las ta olla.

Olen öelnud, et saadikuna Venemaal viisin ma lilli küüditatutele, okupatsiooniohvritele kui ka Eesti laskurkorpuses hukkunud Eesti sõduritele, sest tegelikult olid nad kõik II maailmasõja ohvrid.

Minu jaoks huvitav Euroopa päeva tähistamine oli mõni aasta tagasi Sillamäel. Õpilased kutsusid mu külla. Hommikul viisid nad lilli II maailmasõja monumendi juurde ja pärast seda arutasime koos Euroopa tuleviku üle.

Tegelikult ma näen, et Euroopa päeva tuleb ka venekseelse elanikkonna sekka. Aina rohkem saadakse aru, et võidupäev on oluline, kuid vaatame nüüd ka rohkem tulevikku.

Mis seisus on laiemalt Euroopa, kuidas me ennast näiteks julgeoleku mõttes tunda saame?Meist on väga värske kriis üle käionud. Küsin seepärast, et Eesti on just praegu maailmas juhtrollis olles ÜRO julgeolekunõukogu eesistuja maikuus ja korraldab täna just seal arutelu II maailmasõja õppetundidest ja Euroopa julgeolekust..

Me ei ole veel kriisist läbi. Oleme ehk aru saanud, mis kriis on, aga me ei ta veel kas tuleb teine laine, milline saab olema löök majandusele, inimestele. Äsja tuli prognoos, et EL-is saab majanduslangus olema 7,4%, kriis alles käib.

Aga minu jaoks näitas selle kriisi algus, mis saaks siis, kui Euroopa Liitu ei oleks, kui me ei tegutseks koos. Kui EL poleks mitte ühine vabaduste ruum, vaid 27 eraldi riiki, kes tegutseksid vaid üksteisega rääkimata, üksteist kuulamata, arvestamata. Võibolla oli see hea reaalsuse kontroll, et saaksime aru, mida tegelikult EL tähendab.

Nüüd, mis puudutab julgeolekunõukogu, siis ka mina vaatasin, et välisminister tegi ettepaneku arutada koos teiste välisministritega Euroopa julgeoleku üle ja II maailmasõja järelmite üle. Mina välisministrina poleks seda teinud. See on oluline teema Euroopale, sellega olen nõus. Aga riigi välispoliitilist võimekust näitab oskus reageerida hetkel kõige olulisemale.

Mis on maailmas kõige olulisem? Julgeolekunõukogu on maailma diplomaatia tipp, seal tuleb rääkida sellest, mis pakub huvi kõigile – selleks on praegu kriisist väljatulek. Eestil oleks erakordne võimalus rääkida digikogemusest, teaduskoostööst, toetada ÜRO algatust teha koostööd vaktsiini väljatöötamiseks.

Kriisist väljatulemisest, digilahendustest räägitakse ka Euroopas ja need on seotud teie tööga Euroopa parlamendis, kus kuulute kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni, mis nende küsimustega tegeleb. Eriti palju on räägitud vabatahtlikest nn koroonaäppidest, rakendustest, mis määraksid inimeste kontakte ja viirusega kokkupuute tuvastamise korral, annaksid häiret inimesele anonüümselt. Kas neist ikka on kasu, et tulla toime võimaliku teise viiruse lainega, et siis ei peaks laiasid piiranguid kehtestama nagu praegu?

Eile meil oli komisjonis pikk istung ja arutelu EL-is privaatsust kaitsvate asututse juhtidega ja rääkisime äppidest. Kõik liikmesriigid töötavad oma äppe. Aga kui nad hakkavad rakenduma, peaksid nad ka üksteisega rääkima. Minil, kes ma käin Brüsselis tööl üsna palju, ei ole kasu rakendusest, mis töötab vaid Eestis. Mul on vaja sellist äppi, mis töötab üle Euroopa.

Äpiga peavad kaasas käima tingimused, mis nimetasite. See saab olla ainult vabatahtlik ja neid inimesi, kes sellega ei ühine, ei tohi diskrimineerida. Näiteks praegu pakutakse välja, et kui sa ühined äpiga, siis saad võibolla ületada piiri kiiremini. Sellist asja ei tohi olla. Küsisime, et kuidas tagatakse, et ei toimuks inimeste jälitamist. Öeldakse, et vaadatakse avalikku koodi ja aruandlus peab olema läbipaistev ja selge. EL-is on väga palju selle peale mõeldud, et kui see äpp peaks tulema, siis ta ei muutuks meie isikuandmeid või privaatsust rikkuvaks. Lõplik otsus jääb meile, kas me tahame seda oma mobiilis näha või ei taha.

Ma usun, et innovatiivseid lahendusi tuleks kasutada, olen alati innovatsiooni uskunud, aga inimestele peab seletama, mida see tähendab.

Kas Euroopas on võimalik kuidagi tagada, et teise laine puhul ei korduks see, mis juhtus koroonakriisi alguses – piirid pandi kinni, elu seisma. Üks variant on see äpp, et ei peaks selliseid meetmeid kasutama. Aga kui äppi ei kasuta piisavalt palju inimesi, võivad piirid äkki taas kinni minna?

Ma olen pigem optimistlik. Järgmiseks kriisiks oleme paremini valmistunud. See, mis toimus märtsi alguses – Euroopa Liit oli kliinilises surmas nädal aega. Komisjonil on need hoovad olemas, et kaitsta kaupade vaba liikumist. Ma möönan, et kodanike vaba liikumist võib julgeoleku ja tervishoiu kaalutlustel teha. Aga kaupade vaba liikumise peatamine, see oli lubamatu. Heidan seda Komisjonile väga ette, et nad ei kasutanud võimalusi, mis neil on.

Ursula von der Leyen käis Euroopa Parlamendi ees äsja ja ütles, et kriisi algusest alates on vastu võetud sada uut otsust. Mõnes mõttes näitab see, et Komisjon töötab aktiivselt, kuid teiselt poolt on poliitilisi otsuseid kerge teha. Aga kas neid hakatakse rakendama?

Minu jaoks on tõehetk see, kuidas me sellest kriisist välja tuleme. Kuidas me näiteks hakkame avama piire. Komisjon on andnud selged juhtnöörid, et tuleb lähtuda teaduslikest andmetest, tervishoiust, tuleb alustada regiooniti – mida Eesti teeb avades piirid Balti riikidega - , siis tuleb vaadata piiriülest töörännet – mida Eesti ka teeb koosöös Soomega - , järgmise etapina tuleb Schengeni sisene piiri avamine ja alles siis kolmandate riikidega.

Kui kriisist väljatulek saab olema parem, siis see annab ka kindlust, et kui tulevikus on meil jälle mingisugune kriis, siis tehakse paremat koostööd ja Komisjon suudab seda hallata.

Seega saame loota, et kui tuleb teine laine, siis me ei reageeri nagu esimesel korral?

Sellega me peame arvestama, et kui piirid avanevad, siis nakatumiste või haigete arv võib suureneda. Seda ütlevad ka kõik eksperdid. Aga see ei tähenda, et siis on jälle kriis. Me teame seda, valmistume selleks. Aga teistmoodi me ei saagi elada, sest peame selle viirusega elama niikaua, kui töötatakse välja vaktsiin. Ja on mõeldamatu, et oleme 9-12 kuud suletud.

Sel nädalal tuli uudis, et USA mõttekoja Freedom House indeksi järgi ei saa Ungarit enam lugeda demokraatlikuks riigiks. Euroopa Liit on demokraatlike riikide kogu, kas selles osas midagi ette ka võetakse?

Kriitika on üleval. Kritiseeritakse, räägitakse, tehakse avaldusi. Kuhu see lõpuks välja jõuab, ilmselt raha juurde. Kui ei täida neid põhimõtteid, milleks EL on loodud, siis miks peab sel riigil olema õigus saada EL-i toetusi nagu teistel, kes täidavad nõudeid. Koroonakriisi varjus inimõiguste ja demokraatia mittetäitmine ei ole teema, seda jälgitakse ja see jõuab kindlasti veel ja veel plenaaristungile taas.

Kas see põhimõte võib saada kirja järgmisesse eelarveperioodi, mida Komisjon just praegu ka koostab ja maikuus välja peaks käima?

Seda arutatakse, sellest räägitakse. Minu fraktsioon seda toetab. Kas sellele tuleb taha liikmesriikide toetus, seda on keeruline öelda, aga jah, seda räägitakse. Samaoodi, kui näiteks migratsiooni puhul, kui ei olda vabatahtlikult valmis ümberpaigutamiseks – rõhutan vabatahtlikult – siis ikkagi tuleb selle eest maksta. Ja mitte vaid patjade, tekkide ja paari piirivalvuriga, vaid ikkagi olulisi summasid, et need riigid, kuhu põgenikud on jõudnud, saaksid neid üleval pidada. Nii mõnedki küsimused taanduvad rahale lõpuks.

Rääkides põgenikest, siis sama koroonakriisi ajal on näiteks Kreeka palunud abi seoses saatjata laste ümberpaigutamisega. Ja mõned riigid tulid neile vastu ning võtsid mõned lapsed vastu. Kas see paistab silma ja arutatakse seda, kes on võtnud ja pole. Ja jõuame selle eelarve juurde välja, et kui Eesti üldse kaasa ei löö, siis hakkab see rolli mängima?

Mingit moodi me mängime kaasa migratsioonikriisis ka praegu, kui ma ei eksi, siis saadame piirivalvureid ja tekke-patju. Aga kindlasti pole meie panus selline, mis sisuliselt ei aita. Olen võrrelnud seda maskidiplomaatiaga koroonakriisis ajal, kus saatsime üksteisele maske, aga sisuliselt aitasime üksteist ikka suhteliselt vähe.

Migratsiooni osas töötab Komisjon välja praegu uut strateegiat. Mäletatavasti 2015. aastal jooksis kõik liiva. Riigid ei leppinud vabatahtlikult kokku, kehtestati kvoodid, riigid said tigedaks, kõik jooksis liiva. Ja nüüd tuleb Komisjon välja uute ettepanekutega ja üks neist on tõesti selline, et riigid, kes pole valmis vabatahtlikult põgenikke ümber paigutama, peavad selle eest maksma ja oluliselt maksma.

Saatjateta lapsi on Kreekas praegu umbes 2000 ja iga kord volinik neid mainib. Ta on pöördunud ka kõikide riigijuhtide poole palvega aidata lapsi. Kui te ei taha kuulda sõna solidaarsus peale, mis on kujunenud sõimusõnaks, siis mõelge humaanselt, kristlikult. Nii palju kui mina tean, siis Ida-Euroopa riikidest on ainsana valmis lapsi vastu võtma Leedu. Kui riigid kardavad, et lapsed toovad kaasa koroonaviiruse, siis nad ei tee seda, nad on kõik testitud. Kõik on nad kuni 18-aastased, nad on saatjateta ja kõik tulnud Süüriast. Nende taustakontroll on tehtud.

Minu üleskutse on küll meie välisusele, et näidake üles lõpuks humaansust ja inimlikkust ja aidake lapsi. Meil on võimekus, me suudame seda teha, aitame seekord lapsi!

Saate valmimist toetab Euroopa parlament.