27-aastane pereema Karolina Tsvetkova teenis leiba Ihaste Konsumis müüjana. “Kui lapsed tulid tööle külla, olid nad “Mama-mama-mama!” tal kassa juures,” kirjeldas öises tulekahjus traagiliselt lahkunud Karolinaga tööalaselt kokku puutunud inimene tema pisipõnne, keda oli aeg-ajalt abikaasa Sergeiga võimalik naise ametikohast külalistena leida. Karolina võttis alati momendi, et lastele kassaaparaadi tagant tähelepanu pühendada. Isegi pisimaimule, keda noorel emal aeg-ajalt töökohustuste vahelt ka imetada tuli.

“Ta oli sellise avara vene hingega,” iseloomustas Karolinat üks tuttav. “Tööd tegi hästi - ta oli suhtelmisaldis, naeratav, meeldiv ja kiire. Sulandus kergesti kollektiivi.”

38-aastane kodune pereisa Sergei Tsvetkov oli naabruskonnas jõudnud juba tekitada endale tragi töömehe maine: üle ristmiku paiknevad naabrid said suveperioodil tema abi osaliseks, mil mees lõi kaasa naabermaja välisfassaadi ehitamisel.

“Lapsed mängisid meil koos. Kord seal hoovis, kord siin,” meenutas naaber, poeg parasjagu tema ümber siblimas.

Suur kaotus kõigile

Põlenud maja aiatara taha oli pärastlõunal kogunenud kuuepealine kamp inimesi. Kõigi pilgud suunatud majale, mille kollane põhi sai surmava tule poolt meelevaldselt söe ja leegijälgedega üle võõbatud. Tegemist oli Karolina kooliaegsete sõpradega.

Karolina Tsvetkova kooliaegsed sõbrad lahkunuid mälestamas.
Foto: Argo Ingver

“Alustasime koos Raadi gümnaasiumist, edasi õppisime koos Puškini koolis,” jagas lahkunud noore ema kohta mälestusi 27-aastane Oksana, sõbranna koolipõlvest. “Me polnud just alati regulaarsed sõbrannad, ent pikaajalised siiski. Mõnikord oleme näinud, suhelnud ja rääkinud, aga igapäevaselt suhelnud mitte. Viimati kohtusin Karolinaga siis, kui olime veel mõlemad rasedad. Küsisime, kellel mis soost laps tuleb. Rääkisime niisama natuke juttu.”

Koolipõlvesõbranna laste ja meestega Oksana aga põgusate jutuajamiste raames kokku ei puutunud, mistõttu ei osanud ta nende kohta ka midagi lähemalt öelda. Karolina aadressil pildus ta aga ainult häid sõnu. “Tore, südamlik inimene. Midagi halba pole kindlasti öelda,” märkis naine, silm veekalkvel. “Endal on ka kaks last, nii kahju on. Ilma pisarateta ei suuda seda hoonet praegu küll vaadata.”

Mälestav küngas Tsvetkovide maja kõrval.
Argo Ingver

Maja kõrvale on tekkinud päeva jooksul kurb küngasmemoriaal, mis on kaetud Karolina ema toodud kommikeste, mänguasjade ning naabruskonnast pärit elanike hangitud hauaküünaldega. Keskealine paarike, mälestav küünal naise käte vahel, meenutas siit ilmast lahkunud perekonda heade sõnadega.

“Me ei käinud küll nii palju läbi, aga eks nad olid ikka naabrid, peretuttavad,” märkis mahapõlenud majast paar aeda edasi elav mees. “Nad olid ju nii värsked. Kohtusime rohkem poes, kus Karolina kassalinti teenindas. Ta oli väga viisakas.”

Naine sõnas, pisar põse pealt alla voolamas, et kevadel majja kolinud noorpere oli nende silmis õnnelik: “Karolina ja Sergei olid väga rõõmsad, kui nad selle koha said. Seda oli näha. Pere oli nii õnnelik. Kui jube. See on suur kaotus kõigile!”