Sa oled Delfi moderaatorite kõrval vist ainuke inimene, kes on läbi töötanud kümneid tuhandeid kommentaare ja neid süstematiseerinud. Mis mulje see jättis meist, eestlasest?

Kui Delfi tegi meile ettepaneku mõelda 20. aastapäeva tähistamisele, siis nuputasime, mis on see, mis Delfit defineerib. Ja kuigi sotsiaalmeedia ajastul on veebipõhine suhtlus kolinud suuresti mujale, siis anonüümsed kommentaarid on see, mille Delfi endaga kaasa tõi ja mis teda endiselt defineerib.

Mis meid huvitas, ei olnud aga sotsioloogiline ega isegi informatiivne analüüs. Ma ei läheks nii kaugele, et näha Delfi kommentaariumis ühiskonna autentset peegelpilti ja teha selle põhjal negatiivseid või positiivseid järeldusi kogu rahvuse kohta. Me ei saanud midagi uut "teada", Veerpalu võidud ja kaotused on juba ammu teada, küll aga tundus oluline kommentaaride emotsionaalsus.

Kui inimene vaevub midagi kommenteerima, siis sageli põhjusel, et tal on väga tugev emotsionaalne suhe teemasse. Ta ei lähe kommenteerima eesmärgiga eeskujulike põimlausetega analüüsida olukorda riigis. Ta läheb karjuma ja naerma, juubeldama ja kiruma, aga ka pihtima, nukrutsema, igatsema. Ja mulle tundub, et kui otsida kirjalikke allikaid selle kohta, kuidas üks või teine ajaloosündmus on siinset ühiskonda emotsionaalselt mõjutanud, siis Delfi kommentaarium on kummaline arhiiv, kus see kõik on olemas: anonüümsuse tõttu pannakse siin otse veeni, vahetult ja otse, unustades ära kirjavahemärgid, põhjus-tagajärg seos ja palju muud selle nimel, et oma tunnet väljendada.

Näeme ajaloo suurte sündmuste peegeldumist inimeste hinges − selles nii tähtsas paigas, mida on aga niivõrd keeruline jäädvustada, vormida, kuju anda. Olulisim antud ürituse puhul on aga mitte kommentaarid, vaid muusika ja näitlejate suhe kommentaari. Kuidas ja mis kontekstis neid esitatakse - see on võtmelise tähtsusega.

Said sa kommentaariumit lugedes palju naerda, oli seal äratundmist, said sa targemaks?

Muutusin mõtlikumaks. On alati väga õpetlik tutvuda lausetega, mille on jätnud endast maha inimesed, kellega sa oma elus ilmselt kunagi ei kohtu. See paneb aru saama, et sinu nägemus maailmast on vaid üks võimalikest. Tuhanded inimesed siinsamas sinu kõrval elavad teistsugust elu, neile lähevad teised asjad korda, nende saatused on ära määratud muude tingimuste poolt. Kuigi ka kommentaarium esindab vaid suhteliselt kitsast lõiku ühiskonnast, siis see on samamoodi meie ühiskond nagu kirjanike liidu kongress või Riigikogu istung.

On kommentaarium kollektiivne aju, kollektiivne mälu või kollektiivne häbi?

Ma oleksin jällegi ettevaatlik üldistustega, eriti tänapäeval − iga inimene võiks rääkida pigem iseenese kui kollektiivi, rahva, rahvuse, ühiskonna ja nii edasi eest. Ma pigem arvan, et Delfi kommentaarium on moodne variant kritseldustest koopaseintel. Pikselitesse tõlgitud soov, et kirjutaja läheks kellelegi korda, tema arvamust kuuldaks, tema olemasolu arvestataks ja võib-olla teda ka mäletataks, isegi kui ta varjab ennast anonüümsuse taha.

Need tekstid on rohujuure-tasandi tekstid, igasugustes kirjanduslikes või ühiskondlikes hierarhiates niivõrd madalal, vaibanurga all, väljaspool igasugust võimalust, et nendega kunagi kusagil arvestataks, et just see äratab nende vastu huvi. Kas on võimalik võtta mudaliiga tekstid ja muuta nad poeetilisteks? Anu Lamp ja Sergo Vares ei lähe lavale lihtsalt kommentaare maha lämisema või oma üleolekut demonstreerima, vaid koos Erki Pärnoja ja Marti Tärni spetsiaalselt selleks üheks korraks kirjutatud muusikaga proovitakse küsida hulgaliselt küsimusi meie ühiskonna emotsionaalse meeleseisundi kohta, kuid loodetavasti ei anta mitte ühtegi vastust.

Kui aus on kommentaarium tegelikult? Kas tõde on seal tihti alasti?

Vahel tundub küll, eriti pihtimuslikes lõikudes. Kohati hakkas tunduma, et inimesed räägivad näiteks suhteportaalis ära terve oma eluloo, mida nad võib-olla kellelegi teisele ei olegi rääkinud. Anonüümsus ja distantseeritus arvutiekraani taha annab inimestele ka suurema karistamatuse-tunde, on muidugi tuhandeid raevupurskeid, ähvardusi ja muud säärast, kuid meid huvitasid nende kõrval hetked, kus inimesed räägivad, miks nad Eestis õnnelikud ei ole, miks neile läheb niivõrd korda, kui keegi paaristõugetega olümpiavõitjaks tuleb või miks nad on lohutamatud, kui on surnud nende jaoks märgiline poplaulja.

On müüt, et kommentaatriumit loeb ja sinna kirjutab ühiskonna vähem haritud osa. Märkasid sa tihti, et sinna panustavad nutikad ja sõnaosavad inimesed?

Ei, aga see ei ütle mitte midagi inimeste kohta, vaid kommentaariumi kohta. See ei ole koht, kuhu lennataks peale sooviga teha ÜRO viimase peaassamblee peenanalüüsi. Siin tahetakse karjuda korraks OTT TÄNAK!!! või nukrutseda, et Lennart Meriga on lahkunud viimane inimene, kes üldse midagi veel tähendas. Mis on sellel pistmist "analüüsiga"? Mitte midagi. Need on lihtsalt tunded. Ja ei ole mingit vahet, kas neid väljendavad seitsme klassi haridusega inimene või doktorant, inimene on inimene ja näe erilist põhjust, miks kellegi rõõm või kurbus on vähemolulisem kui kellegi teise oma.

Oskad sa tsiteerida lauset, mis sind Delfi kommentaariumit lugedes kummitama jäi?

Jah. "Ühel hetkel päevapealt seks lõppes." See lause on kurb, täidetud tundega hüljatusest, aga ka arusaamatusest, miks see kõik juhtus just temaga, kommenteerijaga. Kuidas nii? Kuidas päevapealt? Miks maailm keerleb ainult kusagil kaugel tema ümber, teda ennast kaasa võtmata? Julgen oletada, et ühel või teisel hetkel oleme kõik nii tundnud.

Mis imenipiga sa said kommentaare ja kommentaatoreid põlistama ning neid Eesti kultuurilukku naelutama Sergo Varese, Anu Lambi, Eva Kolditsi, Erki Pärnoja ja Marti Tärni, kelle kõigi puhul võiks pigem eeldada põlgust kommentaaride suhtes?

Ei olnudki meelitamist, oleme töötanud ideega ühiselt. Anu Lamp ütles ühes proovis väga tabavalt: "Me ei saa olla kohtumõistjad." Me ei loe vist keegi netikommentaare ja suur osa seal toimuvast on tõesti rõve, vägivaldne ja barbaarne, kümnete kaupa kutsutakse üles kedagi tapma või vägistama, vihatakse ja põlatakse, tekitades mh küsimusi, kas neid õhutav ärimudel on kõige lahedam.

Aga kui kogu sellest mustast porist läbi kaevata ja otsida mingeid üksikuid seemneid, milles peegelduvad ka inimlike emotsioonide muud tonaalsused, ja võimendada neid muusika ning näitlejatega millekski natuke sümfoonilisemaks, siis kuuleme ehk ka midagi muud.

See, milline muusika ühe või teise kommentaari juures kõlab, või kas näitleja on kommentaari lugedes irooniline, pateetiline või neutraalne, muudab kommentaari tähendust kardinaalselt, seetõttu ei olegi mõtet väga pikalt algsetest netikommentaaridest jahvatada. Kui see, mida me teha tahame, oleks kokkuvõetav netikommentaaride põimikuga, siis oleks saatnud selle lihtsalt meiliga laiali. Võtmelise tähendusega on ikkagi muusika ja näitlejate hoiak, see, mis juhtub ainult üks kord siin ja praegu.

Kangelastest saavad ajaga antikangelased
Lavastaja Eva Koldits rääkis ettevõtmisest "Terevisioonis": nähtub, et positiivseid kommentaare on mahu mõttes vähem ning neid peab otsima. "Kui inimene rõõmustab meeletult, siis see peegeldub iseenesest, seda ei pea kirjutama kuhugi."

"Üks huvitav tendents on see, kuidas kangelased on 20 aasta jooksul muutunud ka antikangelasteks," tõdes Koldits ja sõnas, et nad ei anna oma lavastuses ühtki hinnangut. "Siis me oleksime ise kommentaari kommenteerijad, aga seda me ei taha olla."