Ettekande teevad fraktsiooni esimees Andres Herkel, strateegilise kommunikatsiooni ekspert Ilmar Raag, Tartu Ülikooli IT-õiguse teadur Helen Eenmaa-Dimitrieva ja Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Ivo Juurvee.

"Infojulgeolek, sellega seotud ohud demokraatiale ja õigusriigile" arutelu
Ivo Juurvee ettekanne: "Kuna arvamusi on väga palju, siis mina katsun rääkida mõndadest faktidest, mis võiksid võib-olla teile huvitavad teile teada olla, peamiselt siis sellistest mõistetest nagu "mõjuagent" ja natuke ka aktiivsetest meetmetest. Mõistete defineerimisest oli siin enne juba natukene juttu, et näiteks fake news on väga laialivalguv mõiste. Sama võib kehtida ka selle "mõjuagendi" kohta ja sellisel juhul muutub ta üheks sõnakõlksuks, mida kasutatakse inimeste tembeldamiseks, aga millel nagu sügavat sisu ei ole. Nii nagu näiteks, ütleme, meie idanaabri juures on mõiste "fašist", mis tähendab lihtsalt poliitilises mõttes meile ebasobivat isikut, mitte midagi rohkemat ega vähemat. Aga loomulikult on tegu vaba maaga ja ega nende mõistete kasutamine nii, nagu ma siin praegu räägin, ei ole kindlasti kellelegi kohustuslik. Siis, nagu me viimastel päevadel oleme õppinud, on viitamine väga oluline. Kuna ma siin ettekandes ei viita, siis on teile handout'ina ette valmistatud üks välja prinditud minu artikkel Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste toimetistest eelmise aasta lõpust, kus need definitsioonid, mida ma siin kasutan, on ka kenasti ja ära toodud, sest definitsiooni ettelugemine ei ole alati kõige parem ja otstarbekam viis selle edasiandmiseks. Aga jah, selline mõiste nagu "mõjuagent" tegelikult algselt pärineb KGB-st, mida siis polegi teada, millal täpselt kasutama hakati, tõenäoliselt juba 50-ndatel, 60-ndatel. See definitsioon kirja pandi hiljemalt 70-ndate alguses ja tasapisi koos üle jooksnud Nõukogude Liidu luureohvitseridega jõudis see mõiste läände, kus see võeti siis üle, üle võeti üle ka akadeemilistes ringkondades, ja hakati kasutama suhteliselt nii, nagu juhtus. See päris esialgne definitsioon jõudis tegelikult läände alles 1992. aastal, kui üle hüppas selline KGB esimese peavalitsuse ehk välisluureohvitser nagu Vassili Mitrohhin, kes oli olnud arhivaar ja paljusid asju ümber kirjutanud. Muide, see slaid, mis seal ees on, pärineb Cambridge'ist, see on osa sellest Mitrohhini pärandist. Ja see mõjuagendi definitsioon aastast 1970, mille tema ümber kirjutas ja läände viis, oli siis järgmine: "Agent, kes töötab luureteenistuse juhtnööride järgi ning kasutab oma ametlikku või avalikku positsiooni ja teisi vahendeid, et mõjutada poliitikat, avalikku arvamust, sündmuste kulgu, poliitiliste organisatsioonide tegevust ja sihtriikide riigiasutusi". Põhimõtteliselt on siin kokku võetud igasugune mõjutamine, aga mis on oluline, on see väljend "agent". Ja agent oli mujal defineeritud. Agent tähendab siis inimest, kes ikkagi on värvatud, saab KGB käest tasu ja töötab vastavalt KGB juhtnööridele. Nii et vägagi selline piiratud asi. Miks seda üldse defineerida oli vaja? Sest agente oli väga mitmesuguseid KGB-l – lisaks mõjuagentidele, eks ole, tavalised infot koguvad agendid, agendid konspiratiivkorteri pidajad jne, jne. Aga seoses selle definitsiooniga ma arvan, et tihtipeale meie tänases diskursuses või üldse, ütleme, ka lääne külma sõja aegses diskursuses me ei mõtle selle all päris seda. Mõjuagendiks peetakse ka inimesi, kes niisama, kelle vaated võivad ühtida Venemaa või siis toonase Nõukogude Liidu vaadetega. Ja tegelikult oli olemas ka KGB-l teine meie kontekstis huvitav definitsioon, mis oli siis usalduslikud kontaktid ehk doveritelnõje svjazi. Need olid siis välisriikide kodanikud, kes agendiks olemata annavad luureohvitseridele huvitavat infot ja aitavad neil täita salajasi ülesandeid, sisult luureülesandeid, lähtudes oma ideoloogilistest või poliitilistest eelistustest, materiaalsest huvist või sõbralikest või muudest luureohvitseridega sõlmitud suhetest. Salajastel kontaktidel ei ole luureohvitseri ees mingisuguseid kohustusi. No vot. Siin siis ühesõnaga kohustusi ei ole, ühtlasi otseselt ei saada ka tasu. Ja mis oli juba toona, juba külma sõja ajal probleemiks – tõenäoliselt on ka praegu –, et selliste inimeste kättesaamine ja karistamine, nendel ja mõjuagentidel vahet tegemine on praktiliselt väga raske. Heal juhul suudab seda teha eriteenistus, halvemal juhul suudavad seda teha ajaloolased aastakümneid hiljem või päris halval juhul seda ei suudetagi kunagi kindlaks teha. Nojah. Ja siis olid olemas veel ka usalduslikud mõjukontaktid eraldi definitsioon, aga selle ma võib-olla pikemalt ei peatuks. Nii, aga tulles siis natukene lähemale tänasele päevale ja kutsudes teid natukene kaasa mõtlema, räägime sellisest asjast nagu aktiivsed meetmed, mis on ka KGB definitsioon, aga mis ei ole sugugi midagi ajast ja arust. Kui me võtame lahti praegu meie naaberriigis kehtiva välisluureseaduse 1996. aastast, toona Boriss Jeltsini kinnitatud, nimetatakse seda küll soodustavateks meetmeteks, aga põhimõtteliselt tähendab see ühte ja sama asja. Need olid siis agentuuroperatiivsed meetmed, millega mõjutatakse sihtriigi poliitilise elu huvipakkuvaid aspekte, sh välispoliitikat ja rahvusvaheliste küsimuste lahendamist. Viiakse vastast eksiteele, nõrgendatakse tema positsioone vaenulike plaanide nurjamiseks ning teiste eesmärkide saavutamiseks. Ja need agentuuroperatiivsed meetmed kõlavad kuidagi väga peenelt nagu natuke bondifilmilikult, aga kui te vaatate nüüd seda slaidi, mis on teile handout'ina ka antud ja mille tõlke ma sinna panin, siis midagi väga keerulist seal tegelikult ei ole. Slaidil on siis KGB esimese peavalitsuse ehk välisluure seitsmenda osakonna aktiivmeetmete jaotus 1973. aastal. Seitsmes osakond oli siis geograafiline osakond, mis tegeles nelja residentuuriga: India, Jaapani, Pakistani ja Bangladeshiga. Meenutuseks siis natukene välispoliitilisest olukorrast. 1971. aastal oli siis olnud sõda India ja Pakistani vahel, kus Nõukogude Liit toetas Indiat ja kus Ida-Pakistanist tekkis uus riik nimega Bangladesh. Nii et nagu isegi võite aru saada, siis 1973. aastal oli Pakistan kindlasti Nõukogude Liidu suhtes väga vaenulikult meelestatud, India samas väga sõbralikult meelestatud, Bangladesh ka suhteliselt sõbralikult, ja Jaapan oli pigem neutraalsem. Mis me siit näeme, on see, et kõige rohkem aktiivmeetmeid ei viidud läbi sugugi mitte vaenulikus Pakistanis, vaid hoopis sõbralikus Indias. Enne, kui me üksipulgi selle juurde läheme, siis mõtleme, võib-olla katsume silmas pidada seda, mida see võiks tähendada tänapäevase sotsiaalmeedia ja üldse interneti olemasolu juures, kus paljusid neid on teha tegelikult märksa lihtsam ja märksa odavam. Kõigepealt, avaldatud artikleid, nagu näete, peaaegu 3000 artiklit Indias. Indias avaldamine oli veel selle suhtes hea, et kuna seal osaliselt on ajakirjandus ingliskeelne, sai seda väga kergesti ringeldada teistes riikides. Ja mis siin muidugi näha on, kui te vaatate kõige alumist rida, siis seal on näha, et on ka kümme KGB poolt subsideeritud ajalehte. Me ei tea nüüd otseselt seda, kas kõik või paljud nendest on siis sisse lükatud muudesse väljaannetesse ja paljud on KGB enda väljaannetes. Teiseks, saadetud kirjad. Juhul, kui mingisugune hea asi õnnestus kuhugi lükata, tehti sellest kserokoopia ja saadeti siis kas poliitikutele, ajakirjanikele, arvamusliidritele mitmes mõttes. Ja neid on siis suisa 3020 tükki välja saadetud. Ka see võis olla kohati üpris kallis lõbu – juhul, kui oli vaja oma jälgi varjata, tuli see posti panna kuskilt sellisest riigist või sellisest linnast vähemalt, kus ei oleks Nõukogude Liidu diplomaatilist esindust, varjata sõrmejälgi jne, kõik oli pikaldane ja aeganõudev. Tänapäeval, kui meil on olemas internet, on olemas sotsiaalmeedia, siis sellist asja on võimalik ka oluliselt kiiremini ja lihtsamini teha. Avaldatud raamatud, brošüürid, miitingud, koosolekud – nagu te näete, ka suhteliselt palju, mis on siis KGB poolt organiseeritud või mõjutatud vähemalt. Avaldused – siin all mõeldakse siis tegelikult avalikke avaldusi, mis on tehtud arvamusliidrite poolt meedias. Mõjutusvestlused, kõned parlamendis – see on huvipakkuv. Nagu näete, siis nii selles pooleldi neutraalses või pigem vaenulikus Jaapanis on õnnestunud kaheksa kõnet pidada kui ka India parlamendis, mis oli väga sõbralik. Muidugi siin ei ole tehtud vahet sellel, et kuivõrd olulised või kuivõrd mõjukad need kõned olid – võib-olla need kaheksa sõnavõttu tegi üks ja seesama inimene. Lõpuks meeleavaldused. Jah, ja nii on. See on minu meelest päris huvitav slaid. Nagu me KGB teooriast teame, siis tegelikult neli erinevat peamist aktiivmeetmete viisi oli. Üks oli desinformatsioon, see tähendab valeuudist või siis seda n-ö fake news'i mida me tänapäeval kuuleme. Teine oli paljastamine. Ma arvan, et siia alla me võiksime liigitada igasuguste n-ö Nõukogude Liidu vastaste plaanide paljastamise. Siia alla, paljastamise alla me nähtavasti võime panna ka, ütleme, mitmesugused signaalluure informatsiooni kasutamised mõjutustegevuseks. Meil kõigil on hästi meeles, eks ole, seesama Ameerika Ühendriikide valimiskampaania, kus häkiti sisse postkastidesse ja neid kasutati, aga võime mõelda ka märtsile 2014, kui meie oma välisministri ja Euroopa Liidu kõrge välisesindaja Catherine Ashtoni kõnet kuulati pealt ja seda kasutati kohe ära hiljem propagandategevustes. Nii, aga kuna mul on see slaid ees, siis ma tegelikult ei teagi täpselt, palju mul aega on, aga ma hakkan vaikselt kokku võtma oma juttu või siis jõudmaks mõndade järeldusteni ka. Ütleme, eriteenistuste tegevus on, eks ole, väga keeruliselt uuritav asi, vähemalt reaalajas, aga see ongi üks põhjus, mikspärast selles kasutatakse siis kas erinevate piirkondade võrdlemist või teatud määral erinevate ajastute võrdlemist. Ja selles suhtes on hea, et nii minevikust on meil järjest rohkem materjali kättesaadav kui ka selle eriteenistuse mõjutustegevuse kohta tuleb järjest enam materjale ka tänapäevast. Ütleme, eriti, mis puudutab kohtuprotsesse, käimasolevaid praegu, Ameerika Ühendriikides, kus siis mitmesugust informatsiooni teatavaks tehakse. Teiseks, kuigi see termin on muutunud, aktiivmeetmeid enam tänapäeval ei kasutata, vaid räägitakse soodustusmeetmetest, siis see on seaduse tasandil tehtud, meie idanaabri eriteenistustele ülesandeks, nii et see ei ole mingisugune asi, mis eksisteeriks, ma ei tea, kas ainult teadlaste või ajakirjanike peades. Kolmandaks võib olla see, et mõjutustegevus ei hõlma endas ainult big data't, millest ma siin enne rääkisime, vaid ka vanad head mõjuagendid ei ole tõenäoliselt kuhugi kadunud ja selleteemalisi hoiatusi on lääne eriteenistused, sh meie oma Välisluureamet, aeg-ajalt teinud. Neid võiks võtta tõsiselt. Siis muidugi on keeruline teha vahet, eks ole, keeruline seadustada või õigemini, ütleme, seaduseväliseks kuulutada arvamusvabaduse tingimustes mõjuagente, küll aga juhul, kui ka, nagu me teame, külma sõja ajast oli ikkagi materiaalse tulu saamine ja raha üks peamisi motivaatoreid, siis oleks mõistlik nähtavasti kasutada juba olemasolevaid rahapesuvastaseid seaduseid ja, ütleme, näiteks laimuvastaseid seaduseid, mis võimaldavaid teatud määral seda probleemi vähendada. Siis kindlasti tehnoloogia areng ei vähenda neid probleeme, ei pärsi mõjuagentide kasutamist, vaid pigem teeb seda lihtsamaks. Ja lõpuks võib-olla üks küsimus, millele võiks mõelda järgmine Riigikogu koosseis, on ka lobitegevuse täpsem reguleerimine. Loomulikult on meil olemas sõnavabadus, aga et juhul, kui see inimene, kes mingisugust sõnumit väga jõuliselt edastab, saab selleks või mingitel muudel põhjustel olulisi summasid välisriigist, siis oleks see võib-olla otstarbekas deklareerida."
Helen Eenmaa-Dimitrieva ettekanne: "Vaatame nüüd mõjutustegevusele juura vaatepunktist. Tehnoloogia mõjutab õigust, õigussüsteeme. Me näeme seda tegelikult ju igal sammul. Aga mida see tähendab üldiselt turvaliste ja demokraatlike ühiskondade jaoks nagu meie oma? Ma olen oma taustalt filosoof, jurist, õigusökonoomik. Juristina ma tean, et meil on ametialane kalduvus riske kaardistada ja loetleda üles kõik viisid, kuidas midagi saab valesti minna. Aga kui me teeme tegemist uute tehnoloogiatega, siis saab ju, võib-olla peaks ka, nägema juristi rolli mitte ainult riskikaardistajana ja status quo kaitsjana, vaid ka uute lahenduste leidjana, eestvedajana. Me ei saa alal hoida sellist eluviisi, mis oli varem, enne profiilide kokkupanemiseks või mõjutuseks kasutatavaid tehnoloogiaid, rääkimata sellest, mis oli enne elektroonilisi makseid. See oli kõik väga ammu, me elame teistsuguses maailmas. Aga on mõningaid asju, mida me saame teha. Me saame vedada uute õiglusprintsiipide kujundamist ja nende jaoks vajalike tehnoloogiliste lahenduste leidmist ja rakendamist. Mingil määral olen ma püüdnud seda ka oma töös teha, näiteks Tartu Ülikoolis IT-õiguse õppe- ja teadusprogrammi ülesehitamisel, aga nüüd viimasel ajal ka näiteks Euroopa ühisdoktorantuuri EDOLAD (European Doctorate in Law and Development) raames, kus me tegeleme tehnoloogia mõju uurimisega arenguriikide õigussüsteemides. Me oleme töötanud üle maailma ja paari nädala pärast näiteks viime sel teemal läbi suurema suvekooli Lõuna-Aafrikas, kuhu me oleme kaasanud päris palju Euroopa ja Aafrika ülikoolide õppejõude ja doktorante. Nii et siit võiks küsida, et kui me uurime tehnoloogia mõju õigussüsteemidele, siis milliseid küsimusi peaks ja võiks esitada. Mitte väga ammu koosnes ju informatsioon peamiselt kirjalikest või trükitud dokumentidest ja kunstitöödest, nüüd on info dünaamiline, interaktiivne, teda on palju, tema kättesaamiseks on väga palju viise. Need probleemid on hetkel reljeefsemad selle tõttu, et me oleme näinud katseid sekkuda valimistesse ja referendumitesse, valeuudiste vabrikud on pidevalt töös. Igapäevane tegevus tähendab paljude oma andmete jagamist ettevõtete ja asutustega mis tahes põhjustel. Muuseas, kas te olete kuulnud dataismist? Mitte kunstivoolust dadaismist, vaid just dataismist kui arusaamast, et me ei ole veel hoomanud andmete tegelikku väärtust ja maailm kuulub neile, kellel on suurem andmetöötlusvõimekus. See vaatepunkt püüab pisendada mure demokraatia ja isikuautonoomia pärast. Ja kindlasti tasub selle taustal küsida, et kas andmete märkamatu kogumine ja kasutamine kahjustab usaldust ja koostöövalmidust ühiskonnas, kas seoses info haldamatusega nõrgeneb demokraatia. Kuidas kaitsta õigusriiklikust ja otsustusprotsesse? Kuidas kaitsta ühiskonna head toimimist ja kõige enam kannatavaid ühiskonnagruppe? Aga on veel midagi, mis peaks meid info ja andmetega toimuva juures panema järele mõtlema. Mulle meeldib näiteks, kuidas sellest on kirjutanud Linnet Taylor. Kui inimesed kasutavad oma tehnilisi seadmeid ja erinevaid teenuseid, siis selle tegevusega kaasneva andmete suitsu (data fumes) teke on viinud nii kaugele, et andmeid ei kasutata enam poliitikate toetamiseks, vaid need juhivad poliitikaid ja otsustusprotsesse. Inimeste tegevusega kaasneva andmesuitsu pinnalt saab teha järeldusi nende liikumise, tegevuste ja käitumismustrite kohta ning see viib praktiliste, kuid ka eetiliste ja poliitiliste järelmiteni selles, kuidas neid inimesi koheldakse. Andmetest lähtuv diskrimineerimine astub andmetöötlustehnoloogiatega sama sammu, aga teadlikkus sellest ja mehhanismid selle diskrimineerimisega toimetulekuks ei tee seda. Teadustööd või ka praktilist tööd selle kallal, kuidas andmestumine võiks teenida kodanikuks olemise, vabaduse ja sotsiaalse õigluse huve, on õnnestunud teha küllalt vähe, aga see ometi tundub ju hädavajalik ka Eestis. Meil ei ole ju mingit arusaama sellest, mis on andmetest rikastatud maailmas õiglane. Need õigluskontseptsioonid, mis meil on, on väga vanad. Milline oleks õiglane käitumine, mis arvestaks inimeste valikuid olla kas nähtavad või mittenähtavad, kaasatud või mittekaasatud ning millega kaitsta neid diskrimineerimiste eest? Arvata võib, et praegune andmekaitseregulatsioon ei ole siin piisav lahendus. Samuti ei saa lihtsalt eeldada, et piiramatu andmete kogumine meie kogumine meie kohta on lihtsalt osa kaasaegsest ühiskondlikult lepingust. No ei saa lihtsalt seda eeldada. Mis oleks siis selle küsimusega tegelemiseks õige ja praktiline lähenemine? 60-ndate Ameerikas hakkas hoogsalt kasvama uurimissuund, mis tänaseks on kasvanud sealses õigusõppes ja kohtutes domineerivaks. Eestis on ta küllalt vähetuntud, aga mujal Euroopas näeb selle mõju küll. Seda nimetatakse õiguseökonoomikaks. See on valdkond, mis tegeleb küsimusega, kuidas õigusnormide abil muuta ühiskonnas toimimine efektiivsemaks ehk tõhusamaks ja kuidas rakendada õigusnormid ühiskonna heaolu kasvatamise teenistusse. Õigusökonoomika kirjeldab ja põhjendab õiguslikke mehhanisme, mille abil saab ühiskonnas vähendada riske, teha paremaid valikuid ja suurendada heaolu. Me räägime siin ühest kolmikust: info-usaldus-õigussüsteem. Nad on kõik mehhanismid riskide vähendamiseks muu hulgas. Näiteks, kui inimestel on olemas info, siis teevad nad paremaid valikuid ja jõuavad kokkulepeteni, mis aitavad kõigi osapoolte heaolu tõsta. Ehk osapooled mitte ei oska paremini ühte pirukat jagada, vaid info olemasolu tagab selle, et kasvab pirukas ise. Informatsioon on nagu õli, mis aitab mootoril töötada. See on miski, millest sõltub tehingute tulemuslikkus ja ühiskonna heaolu. Kui meil on olemas tõene info, on meil kergem luua ja hoida erinevaid suhteid – isiklikke, ärilisi jne. Seejuures ei ole vaja mitte ainult maksimeerida tõeste uskumuste hulka või minimeerida väärate uskumuste hulka. Selles mõttes, et selleks, et maksimeerida tõeste uskumuste hulka, oleks ju praktiline uskuda kõike, mida kuuled ja loed. Ja selleks, et minimeerida väärate uskumuste hulka, oleks praktiline mitte midagi uskuda, aga see meid kaugele ei vii. On vaja võimalikult head jooksvat arusaama sellest, milline info on tõene ja milline mitte. Samamoodi nagu informatsioon, nii saab ka õigussüsteem olla vahend ühiskonna tõhusama toimimise tagamiseks ja ühiskonna heaolu kasvatamiseks. Õigusnormid üldisemalt on lihtsalt üks liik ühiskonnas kehtivaid käitumisjuhiseid ehk moraalinorme, aga see on selles mõttes eraldi teema, et moraalist võib rääkida teises kontekstis pisut hiljem. Info ja normidega samalaadse mehhanismi ühiskonnas sidustamiseks annab usaldus. Usaldus aitab kaasa suhete loomisele ja hoidmisele. See on vajalik nii ühiskondlike kui ka ärisuhete jaoks. Me teame, et on olemas kõrge usaldustasemega ja madalama usaldustasemega ühiskonnad. Selleks, et madalama usaldustasemega ühiskonnas midagi ette võtta, tuleb läbida pikem kadalipp tõestamaks mida iganes siis enda ja selle asja kohta, mida soovid teha. Mida kõrgem on ühiskonnas usaldus, seda madalamad on tõkked, seda sujuvamalt ning efektiivsemalt töötab ühiskonna mootor. Ja siin on hea tähele panna, et uuringud näitavad ka seda, et kui meil tekivad suuremad ebavõrdsused informatsioonis või ka ressurssides või võimalustes, tekivad ka alused usaldamatuseks. Siis on vaja koostöö tegemiseks ja ühiskonna paremaks toimimiseks nüansirikkamat õigussüsteemi. Mõningates riikides on ka vaja kõrgeid aedu ja müüre jne. Kokku võttes, info, usaldus ja õigus on kõik teatud liiki vahendid ühiskonna heaolu suurendamiseks ja õiglase andmemajanduse loomiseks samuti. Kuidas mõjutavad uued tehnoloogiad õigust ja ühiskonna koostöövõimet? Õigusökonoomikas on kaardistatud kokkulepete ja normide jõustamise mehhanisme. Neid on üldiselt laias laastus neli. Me saame lähtuda isikute väärtussüsteemidest, me saame lähtuda kogukondade normatiivsest korraldusest, me saame lähtuda jõu kasutamisega tagatud normisüsteemidest ja me saame lähtuda ka tehnoloogiatest. Kui me lähtume isiku enda väärtussüsteemist, näiteks normide jõustamisel, siis me tugineme tema sisemistele väärtustele. Ta tunneks ennast halvasti, kui ta lubadust ei täidaks. Kui me tugineme teisest isikust lähtuvale jõustamismehhanismile, siis see tähendab seda, et me tugineme sellele, et kokkuleppeid ja norme täidetakse tulenevalt kogukondlikest suhetest, sotsiaalsetest normidest, liikmelisusest teatud ringkonnas või ka näiteks mingis ametis. Oluline roll on siin mainel. N-ö kolmandast isikust lähtuv ehk vahel ka nimetatud Leviaatani tüüpi normide täitmine ja jõustamine põhineb teatud määral tsentraliseeritud võimu olemasolul. See on tüüpiline osale õigussüsteemidest. Kokkuleppeid ja norme täidetakse tulenevalt sellest, et seda nõuab ühiskonnas kehtiv jõu kasutamisega tagatud kord. Aga nende kõrval on ka uued tehnoloogiad, mis annavad neljanda võimaluse normide täitmiseks ja jõustamiseks automatiseeritud kujul. Selliseid võimalusi annavad näiteks targad lepingud. Automatiseeritud jõustamine võib olla lahendus siis, kui võimalikud koostööpartnerid on üksteisele tundmatud ja kaugel geograafiliselt või ka jurisdiktsiooni mõttes, aga need tehnoloogilised võimalused annavad võimalusi täiendavalt turge luua. Neist on kasu keskkondades, kus muid kokkuleppe jõustamise vahendeid võidakse ära kasutada tarbijate või ka valijate mõjutamiseks. Ja selles mõttes aitavad nad vastukaaluks senisele trendile pisut suurendada inimeste autonoomiat. Analoogselt on võimalik ka demokratiseerida turge selles mõttes, et need tehnoloogiad loovad vähem mõjukatele turuosalistele võimalusi lepingute sõlmimiseks. Ja seni on need kirjeldatud turud rohkem avatud suurtele mängijatele. Kokku võttes me teame neid nelja mehhanismi ju küll, aga oluline on siin märgata, et õigus ja õigusnormid ei ole a ja o, nad ei ole ainus lahendus. Juristina ja võib-olla just juuraga seotud ametites me tihtipeale unustame selle. Ühiskonna sidususe jaoks on olulised üldisemalt kõik positiivsed stiimulid, mida me ühiskonnas osalejatele loome. Usaldust ja koostöövalmidust ei suurenda me ühiskonnas ainult õiguslike vahenditega, neid saab luua ka isikute väärtussüsteemide, sotsiaalsete normide või kogukondade ja ka tehnoloogiate abil. Infojulgeoleku kontekstis on meil ju vaja sisukamat mehhanismide kombineerimist ja konkurentsi, sellest oleks palju kasu. On hea kasutada kõiki võimalusi ühiskonna koostöövõime ja otsustusprotsesside arendamiseks. Ja lõpetuseks, kuigi meil ei ole veel arusaama sellest, mis on andmetest rikastatud maailmas õiglane, siis meil on ometi olemas küsimus, millele vastamiseks võiks appi võtta nii mõnegi teadlase ja praktiku. Milline oleks praeguses andmetest rikastatud maailmas see õiglane käitumine? Mis põhimõtted arvestaksid kõige paremini inimeste valikuid olla nähtavad või mittenähtavad, kaasatud või mittekaasatud ning millega kaitsta neid diskrimineerimise eest? Ühe turvalise ja demokraatliku riigi arengu jaoks on teiste teaduste kõrval väga vaja õigusteadust ja filosoofiat."
Järgmine riigikogu koosseis võiks Juurvee sõnul ka lobitegevuse kontrollimisele rohkem tähelepanu pöörata. 
"Tehnoloogia areng ei pärsi mõjuagentide kasutamist, vaid pigem teeb seda lihtsamaks," ütles Juurvee. 
Ilmar Raagi ettekanne: "Ma alustan samuti sellest, et ütlen, et fake news'i väljend iseenesest vist ei ole tõesti kõige parem, ja ma tuletan sel puhul iseendale meelde, kuidas ma umbes aasta tagasi olin Brüsselis ühes töögrupis, mis pidi uurima seda, mida Euroopa tasandil võiks fake news'i vastu teha. Üle Euroopa olid kokku tulnud inimesed, kelle puhul tingimuseks oli see, et nad ei tohtinud esindada riiki, nad ei tohtinud esindada riiklikke institutsioone, pigem kodanikuühiskonda, aga seal olid siis ajalehed, telekanalid, olid ülikoolid, olid tarbijakaitse huvigrupid näiteks. Ja kohe alguses jõuti arusaamisele, et fake news, jätame selle väljendi kõrvale, sellepärast et valed uudised võivad tekkida avalikku ruumi ka lihtsa vea tõttu ja tunduvalt olulisem ühel hetkel on see, kuidas inimesed käituvad, kui see, kas see konkreetne informatsiooni hulk vastab nüüd tõele või mitte. Ehk lähtuti pigem sellisest käitumuslikust koolkonnast, mida toetavad näiteks ka sõjalise valdkonna ja infooperatsioonide inimesed, kes ütlevad, et ühel hetkel ei ole tähtis, kas inimesed mobiliseeruvad tõe või vale ajendil, tähtis on see käitumine. Nagu reklaamis, kus ei ole tähtis, et reklaam võidab kuldmuna, sest ta on väga naljakas, tähtis, et inimene teeb lõpuks selle ostu ära. Nüüd, kui meie peame riigina suhestuma ka informatsiooni, siis ma arvan, et see põhiline küsimus peaks ka olema see, mis on selle informatsiooni võimalik mõju inimeste käitumisele ja põhiseaduslikule korrale. Ja sealt edasi on ka minu soov siinkohal nüüd rääkida nendest piiridest, mida poliitika kujundamisel võib endale ette kujutada. Kõigepealt mõjutustegevus. Pange tähele, et ma ei kasuta siinkohal sõna kas propaganda või infooperatsioonid! Mõjutustegevus on selles suhtes palju laiem asi, et ta tähendab ükskõik milliste signaalide saatmist inimesele, mille tulemusena inimene võtab vastu mingisuguse otsuse ja teeb midagi. Ütleme, välispoliitika või kaitsepoliitika kontekstis on taoline sõnum see, et praegu on Eestis NATO pataljon lisaks meie oma kaitsejõududele. Ja puhtalt selle pataljoni paigutamine Eestisse on iseenesest sõnum, kommunikatsioon, mida me oleme maailmale ja mida me oleme ka oma kodanikele saatnud, ilma et me oleks ühtegi sõna ütelnud sel puhul. Aga see on nüüd näide sellest, kuidas mõjutustegevus võib-olla on laiem, kui lihtsalt jutu rääkimine. Aga kõige lihtsamal tasandil meil kõige suurem probleem peitub selles, et me kõik tegeleme igapäevaselt mingisuguse mõjutustegevusega, sest me iga päev soovime, et teised inimesed meie heaks midagi teeksid. Lapsed, minge nüüd ometi lõpuks magama või, lapsed tulge sööma! Me mõjutame oma lapsi, me tegeleme ka sellega. Demokraatlik riik iseenesest on rajatud sellele, et inimesed räägivad üksteisele oma ideid ja lõpuks nad eeldavad, et valijad valivad nendest ideedest omale meelepärasema välja ja hääletavad selle idee poolt. Seega selline mõjutustegevus kõige igapäevasemal tasandil on demokraatia kõige olemuslikum osa üldse. Nüüd sealt samm edasi, me saame aru, kui inimesed üksteisega räägivad, ka kirglikus demokraatlikus vaidluses, siis nad kasutavad teinekord väga reljeefseid väljendeid ja teinekord on suisa vihased. Ja me leiame, et sellest hoolimata senikaua, kuni valijale on jäetud õigus valida, siis on need kõik väljendid ja ka see informatsiooniga ümberkäimine poliitikute või avaliku ruumi enese südametunnistuse küsimus, sellepärast et sel hetkel, kui me hakkame midagi tsenseerima, midagi keelama, me astume ühele rajale, kus see piir lõpuks jääb häguseks ja kust on võib-olla väga raske ühel hetkel tagasi tulla. Kui me oleme jõudnud ... Me mööname ja ma arvan, et siin keegi ei hakka vaidlema, et selline iseenesest vastuoluline väitlemine ja üksteise mõjutamine on demokraatia osa, siis ma esitan juba järgmise küsimuse, mis läheb natukene kaugemale. Kui välisriigi poliitikute mõjukad kommentaatorid jne, inimesed ütlevad midagi halba Eesti kohta, kas see on nüüd selline mõjutustegevus, millele me peaksime aktiivselt vastu astuma ja need kanalid välja keerama, kust need vaenulikud poliitikud midagi räägivad? Me näeme, et maailmas selles küsimuses on erinevad seisukohad. Ameerikas Russia Today, RT, Sputnik ja erinevate rahvusgruppide lobiorganisatsioonid tegutsevad täiesti vabalt, sellepärast et Ameerika on veendunud, et ta on ise nii palju tugev, et tühja nüüd sellest, kui keegi midagi nende pihta halvasti ütleb. Venemaa variant on siis pigem teistsugune, nad on keelanud välismaise osalusega, enamusosalusega meediaväljaannetel seal töötada ehk kõik meediaväljaanded, mis Venemaal tegutsevad, nende kontrollkapital peab olema venemaalaste käes. Niisamuti, kui organisatsiooni finantseerib keegi välismaalane, siis ta peab olema deklareeritud kui välismaa agent ja neid ka pitsitatakse olulisel kombel. Ühesõnaga, Venemaa on valinud selles mõttes infojulgeolekule täiesti vastupidise tee võrreldes USA-ga. Eesti on seni veel olnud pigem läänemaailma hoiakute kandja. Kas sellel on ka nüüd mingisugune praktiline tähendus, miks ameeriklased või miks läänemaailm on niimoodi käitunud? On küll, sellel on mitte lihtsalt idealistlik tähendus, vaid esimene arusaamine on see, et valeinformatsiooni või vihakõnega kokkupuude ei tähenda alati selle mõju alla sattumist. Ehk et me teame seda küll, et me puutume ... Me vaatame mõnda telesaadet ja me mõtleme, et neetud raisad, see on ju nii vastik, mis nad seal räägivad või mis nad teevad. Kui me vaatame aga reitinguid, siis reitingute põhjal loetakse, et ahah, seda saadet vaatas nii tohutul hulgal inimesi, järelikult kõik olid selle saate sõnumite poolt. Kaugeltki mitte! See sõnumite vastupidine tõlgendamine on kommunikatsioonis üks kõige sagedasemaid nähtusi, mille puhul võiks isegi esitada järgmise küsimuse, minnes nagu järgmise aspekti juurde, et kas meie laulev revolutsioon oli välisagentide korraldatud. Ma seni ei ole veel kohanud ühtegi inimest, kes väidaks, et see täpselt niimoodi oli. Isegi, kui seal olid välismaised heasoovijad või kaasasoovijad, siis selle teo me tegime ikkagi ise ära, mis tähendab, et igasugune kommunikatsioon töötab eelkõige laiema ühiskondliku olukorra kontekstis. Sa võid võtta ükskõik millise teksti, aga kui kontekst seda ei soosi, siis see sõnum läbi ei lähe ja tööle ei hakka. No võib-olla kõige paradoksaalsemad näited on siis need, kui Viktor Kingissepp otsustas ühel hetkel, et ta prooviks Eestis edendada kohe kommunistide sõnumit, aga kohalikud töölised ei tõusnud sel viisil üles, nagu ta oleks lootnud, mis tähendab, et iseenesest see propaganda või sõnum iseenesest ei tööta. Che Guevara tegi Kuubal revolutsiooni ja mõtles, et sama sõnumiga ta tõstab üles ka Boliivia talupojad. Seda ei juhtunud, sest kontekst oli teine. Nii me näeme ka Eesti puhul, et ehkki me oleme igapäevaselt tegelikult siis vaenulike Vene föderaalsete telekanalite mõju all, eestlased üldjuhul ei ole oma hoiakuid muutnud, sellepärast, nagu öeldakse, et meie parim kaitse on see, et majandusel läheb suhteliselt hästi ja riik üldiselt on stabiilne või toimiv. Niipea kui see konteksti osa kaob ära, niipea oleme tõsise probleemi ees. Ja teistpidi, kui me mõtleme, et ka vaenulikum pool Vene eriteenistustest on alati alal hoidnud vene-eesti rahvuskonflikti olemasolu, siis me küsime, kas selle juured on ainult mõjutustegevuses. Kui me keelaksime Vene telekanalid ära, kas me võiksime öelda, et järgmisel päeval eesti ja vene kogukonna suhted on briljantselt korras? Ma kardan, et ei ole. See tähendab seda, et igal juhul ka selle mõjutustegevuse vastaseks tegevuseks tuleb eelkõige tähelepanu suunata juurpõhjustele ja paralleelselt ja alles seejärel vaadata, mida teha mõjutustegevusega. Aga kui ma seni olen rääkinud mõjutustegevusest ideedevaba konkurentsi raamides, eeldades, et ideed on õhus ja inimesed otsustavad, siis me siin ühel hetkel jõuame selle piirini, kus me ütleme, et vaba konkurents ideedel enam ei toimi. Ja see on see koht, kus ka aasta tagasi need Euroopa eksperdid leidsid, et jah, tõepoolest liikmesriikidel on õigus ise defineerida, millist sorti kõne või mõjutustegevust nad võiksid kriminaliseerida või muul viisil represseerida. Esimene kõige ilmselgem neist on üleskutsed vägivallale või vaenule, sellepärast et sellisel juhul me saame aru, kui käivitub vägivald, siis ideede konkurents enam ei toimi, toimib selle poole jõud, kes on füüsiliselt tugevam. Nüüd kui vaatame selle rakendamist, siis Läti ja Leedu on erinevatel aegadel nüüd juba mitu korda keelanud kolmeks kuuks vastavalt Euroopa reeglitele Vene telekanalite edastamise nende territooriumil. Ja põhjuseks ei ole toodud mitte seda, et Venemaa telekanalid oleksid öelnud, et näe, Läti peaminister on loll või midagi sellist, vaid põhjuseks on enamalt jaolt toodud vaenu õhutamist Ukraina-teemaliste kajastuste raames, sellepärast et tõepoolest on olnud saateid, kus on sõna otseses mõttes kutsutud aktiivsemalt sõtta minema Ukraina vastu. Ja põhimõtteliselt on Euroopa tasandil seda vaenu õhutamise sätet aktsepteeritud ja on tunnistatud, et Lätil ja Leedul oli õigus telekanalite peatamist niimoodi rakendada. Euroopa tasandil ei ole seda tehtud ainult siis Vene telekanalitega, näiteks mitmeks riigis on keelatud ka Hezbollah' telekanali Al-Manar edastamine, kuna ka selle programmiliseks osaks olid üleskutsed vägivallale Iisraeli või juutide vastu. Ja siinkohal jällegi seadusandjad ütlesid, et kuna eksisteerib selline vahetu oht, et radikaliseerunud tegelased nende koordineeritud üleskutsete ajal hakkavad ka tegutsema, siis võib neid sõnumeid kinni panna. Taoline tegevus muutus omamoodi suuremahulisemaks sel hetkel, kui internet hakkas oma rolli mängima, ja erilise hoo sai ta sisse sel hetkel, kui – noh ajaliselt ma ei saa nüüd ütelda, kumb esimene, kumb teine oli – kõigepealt islamiriik Daesh hakkas oma propaganda üleskutseid levitama, ja seejärel täiesti süsteemselt pandi nende Twitteri ja Facebooki kontosid kinni ja teisest küljest ka venelaste tegevus pärast 2014. aastat muutus aina intensiivsemaks ja ka neid kontosid on olulisel määral kinni pandud. Ühesõnaga, me saame aru, et üks kriteerium, mis juba ka Eesti seadusruumis eksisteerib, on vägivallale või vaenule üles kutsuvate sõnumite karistamine, kutsume seda niimoodi. Aga on siis veel kaks põhimõtet, mis iseenesest kahjustavad ideedevaba konkurentsi mõtet. Esimene nendest on vale ja esimese asjana ma mainin siis "vale keskkonna loomine". Mida see tähendab? See tähendab seda, et kui inimene üldiselt langetab oma otsuseid mitte ainult selle informatsiooni põhjal, mida ta kusagilt saab, näiteks internetist, vaid ka selle põhjal, kuidas ümbritsevad inimesed tema ümber käituvad, siis üks tehnika, mida mõjutustegevuseks kasutatakse, on valekontode kasutamine, nii et üks troll üheaegselt esineb mitme, teinekord ka paarikümne tegelasena. Ja kuna internetis tegeletakse, on võimalik teha ka sellist mikro sihtmärgistamist, microtargeting siis inglise keeles, siis nende inimeste ümber, kes on juba eelnevalt radikaliseerimisaltid, kellel on juba eelnevalt mingisugune konflikt sees olemas, nende ümber kujundatakse selline keskkond, kus neile tundub, et kogu maailm mõtleb juba kindlal viisil, mis annab siis neile inimestele sisemise tõuke astuda päris elus see paar sammu edasi sel soovitud suunal, kus me ka saame aru, et inimese otsus ei tekkinud mitte vaba konkurentsi tingimuses, vaid läbi selle, et teda keskkonna mõttes oli petetud. Desinformatsioon töötab samuti massipõhiselt. See tugineb siis sellisele psühholoogide seas pigem palju räägitud efektile, et kui sa puutud mingisuguse väite või informatsiooniga palju kokku, siis muutub ta sulle tuttavaks ja ühel hetkel sa lihtsalt aktsepteerid selle, sõltumata sellest, kas see on tõene või mitte. Ja selle efekti saavutamiseks on jälle vaja tekitada massi, mida on võimalik eelkõige siis tehes läbi interneti, kus automatiseerimine on oluliselt lihtsam kui n-ö traditsionaalses meedias. Nii, me nägime siin siis kahte sellist piiri, kahte kriteeriumi. Esimene on see, kas nendes sõnumites või tegevustes on selge üleskutse vägivallale, ja teine on see, kas ta sisaldab teadlikult tehtud operatsioone vale sisestamiseks avalikku ruumi. Sel puhul lõpetan siis oma praeguse jutu küsimusega: kas Eesti praegu on aktiivse mõjutuse ohver või mitte? Ma vastan, et sellega on nii ja naa. Kuna me oleme ühteaegu Euroopa Liidu ja NATO riik, siis Venemaa suhtes me oleme igal juhul kuulumas talle vaenulikku allianssi ja on selge see, et kui Eestist räägitakse, siis valdavalt Vene meedias ei ole see mitte positiivses kontekstis. Samal ajal, kui ma eelnevalt rääkisin, et oluliste efektide saavutamiseks kasutatakse tänapäeval pigem meedias tekitatud massi, siis big data või suurte andmekogude mõttes Eestile ei ole suunatud Venemaa strateegilist tähelepanu täna. Kui me vaatame, kui palju lugusid on Vene meediaruumis Ukrainast, Süüriast või Euroopa Liidust, mida käsitletakse ühe põhilise mädapaisena, siis võiks öelda, et Eestit peaaegu ei nähta. Ehk et me täna ei kujuta ette seda, kuidas võiks välja näha Vene tegelik inforünnak või massiivne mõjutustegevus, nii nagu seda teostatakse näiteks Ukraina vastu. Aga kuuludes sellesse Venemaale vaenulikku allianssi, siis ei vabasta meid miski sellest potentsiaalist, et ühel hetkel me võime ka selle rünnaku sihtmärgiks sattuda. Ja sellega ma oma ettekande lõpetan ja hea meelega võtan mõne küsimuse."
Juurvee ütles, et mõiste "mõjuagent" pärineb KGB-st. Ülejooksikutega jõudis see mõiste ka 1992. aastaks Läände ja hakati kasutama laiemalt. 
Järgmisena teeb ettekande Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Ivo Juurvee.
Ain Lutsepp uuris ettekandjalt, kuidas käitub infooperatsioonide sõjas Iisrael. Eenmaa-Dimitriev ütles, et ka talle pakuks see huvi, kuid sellele küsimusele oskavad vastata  need, kes selle teemaga on kokku puutunud. 
Kersti Sarapuu uurib ettekandjalt, kas on võimalik IT-õiguse magistri- ja doktoriprogrammide esmaseid tulemusi mõõta. Jah, on küll. 
Arutelu sissejuhatuseks sõnas Herkel, et infojulgeolek hõlmab palju laiemat probleemide välja, kui on sotsiaalmeedia või seal leviva tõese või väära informatsiooni kriitiline või kriitikavaba vastuvõtt. "Kui tuua vaid hästi lühikene loetelu probleemidest, mis siia võiksid haakuda, siis kindlasti on see suurte andmebaaside julgeolek, olgu riiklikud või eraõiguslikud, nende kaitsmine häkkimise, hävitamise, manipuleerimise eest. Kindlasti puudutab see internetisuhtluse ja andmeedastuse julgeolekut, aga ka internetikasutajate personaalset julgeolekut, sh inimõigused internetis. Ka strateegiline taristu, strateegilise taristu ja teenuste julgeolek, kuivõrd nende opereerime on internetipõhine, puudutagu see transport ja pangandust, mida iganes. Siin võivad olla mängus väga suured julgeolekuohud. Ja kõige lõpuks meie riikluse ja riigi demokraatiline institutsioonide kaitse küberründe või muude inforünnakute eest," rääkis ta.. 
Eenmaa-Dimitriev ütles, et praegune andmekaitsesüsteem ei ole piisav lahendus. 
Järgmisena teeb ettekande Tartu Ülikooli IT-õiguse teadur Helen Eenmaa-Dimitrieva. 
"Kas arvutimängu pilti võiks välja pakkuda päris sõjapildi pähe? Jah, me oleme nii kaugele jõudnud, et neid võiks päris fotode pähe esitada," ütles Raag. 
Tiit Terik uuris, kui kaugele ollakse täna jõutud sellega, et valeuudiseid ka videoformaadis toodetakse. Raag ütles, et sellega ollakse päris kaugel. Näiteks rääkis BBC juba 2006/2007. aastal sellest, kuidas neile saadetakse töödeldud fotosid. 
Raagi sõnul ei pea me arvama, et korduma hakkab 2007, vaid tõenäolisem on, et vastane toetab samaaegselt erinevaid radikaalseid gruppe, kes omavahel vastamisi lähevad. Hea näide sellest on USA 2016. aasta presidendivalimised. 
Urve Palo viitas 2007. aasta aprillile ja ütles, et toona poldud valmis inforünnakuks. "Kas me nüüd oleme selleks valmis?" Raag ütles, et Eesti riik on väga pikkasid sammusid astunud ettepoole oma valmisoleku tugevdamiseks, aga see ei tähenda seda, et võimalik kriis mööduks kuidagi väga lihtsalt. Ta lisas, et eeslased ja venelased elavad erinevates inforuumides ja see loob eeldused ka võimalikuks uueks konfliktiks. Niisamuti on olukord Raagi hinnangul halvenenud, sest nt kooseluseaduse näitel  on tekkinud ka väga selge polariseerumine ühiskonnas. See tähendab aga, et erineva konflikti olukordades me ei pruugi suuta tegutseda ühtse ühiskonnana. "Ja siin ei ole küsimus selles, kas Eesti riik omab mingisugust informatsiooniteenisust, et uueks kriisiks valmis olla. Jah, ma arvan, et need ettevalmistused on tehtud ja me suudame, aga see ühiskonna potentsiaalne lõhestatus, see on jätkuvalt selline julgeolekuoht," sõnas Raag.
Raagi sõnul ei saa rääkida konkreetsete väidetega, miks Eesti vastu pole toimunud suurt inforünnakut, selle üle võib vaid spekuleerida. Küsimus on, kas Venemaal on huvi Eestis olevaid konflikte eskaleerida. Suurt tulemust siinsete konfliktide suurendamine neile ei anna, tähtsam on mõjutada suuremaid riike, kellest võib Euroopa Liidu kokkukukkumine sõltuda. Venemaa tähelepanu on suuresti ka suunatud Balkanile, sest seal on neil suurem tõenäosus eduks kui näiteks oleks Eestis. 
Eiki Nestor uuris Raagi käest, kas erameedial võivad olla huvide konfliktid ning kas iga loo juures peaks olema täpsustav kommentaar, miks sellest kirjutatakse. Raag selgitas, et tasakaalustatuse küsimus on erinevates riikides küsimus. Olulisem on tema sõnul see, kas erinevate vaadetega inimestel on võimalus oma arvamustega välja tulla või mitte. 
Raag: "Eestile ei ole suunatud Venemaa strateegilist tähelepanu täna." Võrreldes tähelepanuga, mis suunatakse teistele riikidele, nt Ukraina vastu, võib öelda, et Eestit õieti ei nähta. Samas sõnas Raag, et ei saa välistada, et Eesti rünnaku ohvriks tulevikus võib langeda. 
Raag selgitas, et inimene langetab oma otuseid nii selle informatsiooni põhjal, mida ta saab kui ka selle põhjal, kuidas inimesed tema ümber käituvad ning sellesse samasse infosse suhtuvad. Selle viimase pärast kasutatakse internetis palju varikontosid ja tegutsevad nö trollid. 
Valeinformatsiooni ja vihakõnega kokkupuude ei tähenda alati selle mõju alla sattumist, rääkis Raag. 
Raagi sõnul peaks oleme peamine küsimus, mis on informatsiooni mõju inimestele ja põhiseaduslikule korrale. 
Strateegilise kommunikatsiooni ekspert Ilmar Raag ütles algatuseks, et väljend "fake news" ei ole tõesti kõige parem. "Valed uudised võivad tekkida avalikku ruumi ka lihtsa vea tõttu. Tunduvalt olulisem on ühel hetkel see, kuidas inimesed käituvad, mitte see, kas konkreetne informatsioonilõik vastab tõele või mitte." 
Herkel soovitab mitte kasutada mõistet "fake news", vaid "infohäire" või "desinformatsioon". 
Herkel avaldas lootust, et arutelu ei muutu riigikogus päevapoliitiliseks. 
Vabaerakonna fraktsiooni esimees Andres Herkel ütles, et infojulgeolek ei ole ainult küberjulgeolek, vaid ka andmesüsteemide kaitsmine, inimõigused internetis. Samuti tuleb rääkida küberõiguse edendamisest.