„Peale selle, et Ossinovski taunis kõigi lasteaedade ja koolide muutmist
eestikeelseks, oli paljastav tema seisukoht, mille järgi „Eesti
hariduspoliitiline lõppeesmärk peaks olema üks Eesti kool, kus eesti- ja
venekeelsed lapsed õpivad koos, suure tähega – Eesti kool“. Nagu me
teame, tähendab väikese algustähega „eesti kool“ eestikeelset ja
eestimeelset kooli. Suure algustähega „Eesti kool“ tähistab vaid kooli
geograafilist paiknemist Eestis. Sotsid toetavad ühendatud koolidesse nn
kahekeelse keelekümbluse sisseviimist. See tähendab, et pool ajast
õpitakse eest keeles, pool ajast vene keeles. Arvestades, et näiteks
Ida-Virumaa 180-st õpetajast 140 ei ole võimelised eesti keeles tunde
andma, tähendab see eesti laste jaoks kohati kogu õpetuse vene keelseks
muutmist,“ ütles Põlluaas.

Põlluaasa sõnul ei paistnud sellist venestamisohtu isegi
okupatsiooniajal. „Siis said eesti lapsed said koolis ikka emakeeles
hakkama. Nüüd kakskümmend seitse aastat pärast taasiseseisvumist on
riigikogus erakond, kes on võtnud enda eesmärgiks haridussüsteemi ja
eestlaste sundvenestamise.“

Mis Ossinovski rääkis, saab lugeda riigikogu stenogrammist.

Lisame ka sotsiaaldemokraadist riigikogulase Toomas Jürgensteini vastulause:

"Täna toimus riigikogus arutelu teemal „Venekeelsete lasteaedade ja koolide üleminek eestikeelsele õppele.“ Oli erimeelsusi, kuid tajusin siiski enamiku saadikute arusaama, et eesti– ja venekeelse paralleelhariduse aeg on lõppemas ning tulevikus käivad kõik lapsed ühises eesti koolis. Saladuslikul kombel luges EKRE aseesimees Henn Põlluaas sellest arutelust välja, et sotsid soovivad sundida eestikeelsed lapsed vene keeles õppima. Sellel väitel puudub igasugune alus. Küll aga usume tõesti, et peaksime liikuma selles suunas, et tulevikus saaksid vene- ja eestikeelsed lapsed koos eestikeelses koolis.

Olen enne öelnud ja ütlen ka täna, et paralleelhariduse lõpetamine Eestis saab olema raske ja vaevarikas ülesanne, kus tuleb tegeleda eelarvamustega, õpetajate koolitamisega, lastevanemate kõhklustega, erinevate mudelite väljatöötamisega eri piirkondadele jne. Kõik selleks, et tulevikus lõpetaksid koolid õpilased, kes valdaksid eesti keelt, oleksid Eestimaa parioodid ning samas sügavalt teadlikud oma rahvuse juurtest ja süvakultuurist.

Loomulikult ma mõistan, et kui teemaga sügavalt tegeletud ei ole, sobib vastanduse tõstmiseks ka mõni sisult tundmatu sõnapaar, näiteks kahesuunaline keelekümblus. Tõepoolest, nii lasteaedadele kui lastevanematele vabatahtlik kahesuunaline keelekümblus toimub neljas lasteaias (vt https://www.innove.ee/blogi/anna-golubeva-kahesuunaline-keelekumblus-neljas-lasteaias-ei-ohusta-eestikeelset-haridussusteemi/), sotsiaaldemokraatide soovist viia see meetod üldisena sisse tulevasse ühtsesse eesti kooli kuulen mina esmakordselt. Küll aga tean ma teoloogina, kui lihtne on teadmatuse ja pimeda usu kaudu jõuda vandenõuteooriateni.

Tulles tagasi tänase arutelu juurde, siis küsimus on tõepoolest riikliku tähtsusega. Lahenduse peab siin andma teadlaste analüüs, kompromissiotsingud, lõputud selgitused, koolitused ja süsteemne töö, mitte ajutised poliitilised plusspunktid ja vandenõuteooriad."