Ei tea, kas Angelesest Elüüsiumi väljadele lahkunud Ronald Reagan oli hea või halb president, aga ajaloo üle järele mõeldes jäävad sõelale tõepoolest kaks: tema ja Theodore Roosevelt, kirjutab Jaanson SL Õhtulehes. „Ronald Reagani suurust on aga aeg seni üksnes suurendanud,” märgib ta. „Ja mulle tundub, et midagi on Ajalool ses suhtes veel varukski.”

Jaanson meenutab 1983. aastal läbi raudse eesriide Maarjamaale anekdooti ühendriiklasest, kellelt küsitud, kuidas talle meeldib Reagani välispoliitika. “Üldsegi ei meeldi,” vastanud küsitu. “Kuidas sulle meeldib Reagani sisepoliitika?” — “Üldsegi ei meeldi.” — “Kelle poolt sa siis hääletaksid?” — “Reagani poolt.” — “???” — “Sest ma tean, mis ta teeb. Kuna ta teeb, mida räägib.”

Reagani visioon küpses rohkem kui kolmkümmend aastat, poliitik oli ta ametiühinguaktivistina juba 1940. aastate lõpul. Siinkohal meenutab Jaanson klassikalist sententsi: kes noorena pole sotsialist (vasakpoolne), sel pole südant; kes vanana veel on sotsialist, sellel ei ole mõistust.

„Poliitik ei peagi olema tark,” sõnab Jaanson. „Poliitik ei tohigi olla tark. Tark olla on teadlase ülesanne. Poliitikul peab olema vaist ja visioon. Visioon sellest, mis peab tulema, ja vaist, kuidas teha, et nõnda tuleks. Ta ei vaheta end peenrahaks. /---/ Poliitik ei pea üksnes rahva järel jooksma, ta peab käima ka rahva ees. Kasvatama rahvast nii, et rahvas sellest arugi ei saa. Reagan rääkis selgelt, sest mõtles selgelt.”