President räägib elust Mustamäel, julgestuspolitseinikest, vainurästastest, usu- ja uskumatuse vabadusest, singinäitusest, Luksembugi hapukapsast ning paljust muust.

Soidro ja Kivirähk käisid presidendil Kadriorus külas reedel, 9. detsembril. Nad ei kõnelnud riigipeaga Donald Trumpist, Eesti Vabariigi uuest valitsusest ega päevapoliitikast.

Andrus: Astusid 1987. aastal ülikooli ja abiellusid väga kiiresti. Kas sa öölaulupidudel üldse käisid?

Kersti: Käisin Tartus, kui seal 1988. aastal oli muusikapäevadel suurem laulmine.

Andrus: Siis käisid sina varem. Mina käisin Tallinnas öö enne keskkooli lõpueksamit.

Kersti: Erinevalt sinust ei oleks mina sellist riski kunagi võtnud.

Andrus: Oli vaja võidelda nõukogude võimu vastu! Edaspidi, kui me juba ülikoolis olime, võis meid Mardiga leida Humala õllekast.

Kersti: Kas teile see ei tulnud pähe, et kui natukene rohkem õppida, võis saada kõrgendatud stipendiumi? Suur vahe oli, kas said 40 või 60 rubla kuus.

Andrus ja Mart: Ei olnud suurt vahet! Me kirjutasime juba sel ajal ja honorarid olid prisked!

Kersti: Selle peale ma ei tulnud. Oleks teadnud, oleks ka kirjutanud. Aga nimelist stippi ei saanud ma sellepärast, et ma ei olnud komnoor.

Mart: Miks sa ei olnud? Meie klassis ei kuulunud komsomoli ainult üks poiss, sest ta oli usklik.

Kersti: Mind küll ähvardati, et ei saa ülikooli sisse, aga kuna üks mu tuttav tüdruk oli just saanud, siis ei jäänud ma “organeid” uskuma.

Loe intervjuud president Kaljulaidiga ajalehest Meie Maa!