President räägib enda lapsepõlvest Mustamäel, julgestuspolitseinikest, vainurästastest, usu- ja uskumatuse vabadusest, singinäitusest, Luksemburgi hapukapsast ning paljust-paljust muustki.
See on teistlaadi intervjuu riigipeaga, mille sarnast pole Eesti ajakirjanduses varem ilmunud.

„See on kolme vaimuka inimese sundimatu vestlus maast ja ilmast ning elu põhiväärtustest, mis võtab kohati nii hoogsad pöörded, mida on raske isegi ette kujutada,” ütles Meie Maa peatoimetaja Veiko Visnapuu.

Delfi avaldab Meie Maa loal mõne katke vestlusest:

/---/

Andrus: Kas sul on Eestis ka suvekodu?
Kersti: Mul on Vääna-Jõesuus tänapäeva mõistes enam mitte suvekodu, sest enamik inimesi elab seal aastaringselt. Praegu ma seal ei käi, sest politsei ei jõua kõiki kohti turvaliseks muuta. Viis aastat ma sinna ei lähe. Aga mul on Saaremaal koht, kus olla.
Andrus: (elukogenult) Aga sinna peab ka ju julgestuspolitseinik kaasa tulema. Tuleb käia palju seenel ja marjul ning panna ka turvamees neid korjama.
Kersti: Politseinikel on ametijuhend. Ma vean ka oma lapse kelku ise. Aga mul ei oleks midagi selle vastu, kui ka neil oleks õhtul võimalik seenesousti valmistada. (naerab)

/---/

Mart: (hardalt) Jõulude juurde kuulub ka kirikus käimine.
Kersti: Ei käi! Kuule, jõul on üks vana sõna, mis seostub pööripäevaga.

/---/

Andrus: Mina olen muidugi väga tänulik, et lõpuks on Eestil ilmalik president.
Kersti: Igaühel peab vabadus olema. Ja usuvabaduse teine pool on uskumatuse vabadus.

/---/

Täispikka vestlust loe peagi juba Meie Maast!