Nõukogude koloonia

1970. aastate Nõukogude koloonia Rootsis oma kõikide allasutustega oli küllaltki arvukas. Nendesse asutustesse oli NSV Liidust tööle lähetatud üle 400 inimese. Kuid tööd Nõukogude asutustes olid saanud ka alaliselt Rootsis elavad endised Nõukogude kodanikud või ka Rootsi ametlikult elama pääsenud (näiteks välismaalastega abiellunud venelannad), kuid jätkuvalt Nõukogude kodakondsuse säilitanud inimesed. Üldjuhul säilis Nõukogude kodakondsus neil viis aastat, kuni nad said õiguse esitada taotluse Rootsi kodakondsuse saamiseks. Enne Rootsi kodakondsuse saamist pidid nad menetlema end saatkonna kaudu vabaks Nõukogude kodakondsusest, sest rootslased topeltkodakondsust ei aktsepteerinud. Selliseid Nõukogude kodanikke ei kasutatud saatkonna abitöötajatena, vaid neid palgati rootsi keele valdajaina tööle mitmesugustesse Nõukogude Liidu Rootsis toimetavatesse diplomaatiavälistesse asutustesse.

Nõukogude suursaatkonna ja Göteborgis asunud peakonsulaadi kõrval tegutses Rootsis Nõukogude kaubandusesindus asukohaga Lidingöl. Jõuliselt oli esindatud Nõukogude ajakirjandus TASS-i ja APN-i (Агентство печати «Новости») korrespondentide, ajalehe „Izvestija” ajakirjaniku ning üleliidulise raadio- ja telekomitee korrespondentpunkti näol. Oma esindused olid üleliidulisel autorikaitse agentuuril VAAP (ВААП, Всесоюзное агентство по авторским правам), autotranspordi firmal Scansov, Soveksportfilmil, Aeroflotil ja Inturistil. Togliatti tehase Žiguli autosid (kandsid Rootsis nime Lada) müüs ja hooldas Matreco BIL AB. Mõnda aega pakuti seal rootslastele ka Moskvitše ja Volgasid, kuid need ei läinud eriti kaubaks. Esindus oli ka Morflotil ning tegutses „Rootsi-NSV Liit Ühingu” esindus.

Diplomaadi roheline pass oli tollal kogu Nõukogude koloonia arvukast koosseisust vaid 33 diplomaadil pluss nende abikaasadel. Äriga tegelejatel ja ajakirjanikel olid tavaliselt sinised ametipassid, mis ei andnud diplomaatilist puutumatust. Vaid Nõukogude kaubandusesindajal oli veel diplomaadipass. Ülejäänutel oli tavakodaniku välisreiside punaste kaantega üldpass. Kõik diplomaatilises korpuses ja muudes ametites töötavad Nõukogude kodanikud pidid andma oma passid hoiule konsulaarosakonda. Neid hoiti konsuli kabinetis asunud seifis. Kõik nad said Rootsi ametivõimudelt Rootsis viibimise ajaks vastava ametitõendi, pressikaardi, ka autojuhiloa, mis asendasid Rootsis riigisisesel tegutsemisel passi. Lühiajalistelt Rootsis viibijatelt, näiteks küllakutsetega kuuks või paariks tulnutelt, ei nõutud passi hoiustamist konsulaadis, küll nõuti enda tuleku ja lahkumise registreerimist.

Saatkonna kinnisel territooriumil tegutsesid diplomaatide kõrval Nõukogude Liidust komandeeritud saatkonna teenindava personali töötajad. Need olid referendid, sekretärid, masinakirjutajad, tõlgid, autojuhid, kojamehed, saatkonna kooli õpetajad, kokad, lukksepad, mehaanikud, majandustöötajad, saatkonna julgestuspersonal jne. Peale referentide, kellel oli sinine ametipass, olid kõik teised punase tavavälispassi omanikud. Suuremal osal nendest polnud ka mingit võõrkeelte, rääkimata rootsi keele oskust. Seetõttu ei peetud saatkonnas mõistlikuks lubada neil linnas üksi omapead ringi liikuda. Nad pidid linnareisi ette võtma vähemalt paarikaupa. Küll polnud neile keelatud minna jalutama Mälareni järve kaldapealsesse parki või suvel järve äärde päikest võtma ja suplema. Too kaldapealne park oli kilomeetritepikkune. Hästihooldatud pargitee ulatus lausa kesklinnas Kungsholmenis asuva raekojani.

Loomulikult oli kõigil vaba voli käia saatkonna vahetus läheduses väikestes poodides. Suurtesse kaubanduskeskustesse transporditi rahvast tavaliselt saatkonna bussiga, sest teenindaval personalil oma ametiautosid ei olnud. Kaubanduskeskuste ühiskülastus oli hädavajalik ka seetõttu, et Rootsis ei saadud vene keelest põrmugi aru ega teatud, et tegemist on kohustusliku keelega üleüldises rahvusvahelises suhtlemises. Pealegi olid Rootsi kaubandusvõrgus tegutsemise kombed suuresti teistsugused kui inimeste teadvusse juurdunud Nõukogude Liidu omad. Kujutan ette, et nii mõnelegi võis esimest korda rootslaste kaubaküllusesse sattumine tekitada ehmatuse, et polegi vaja seista järjekorras ja küsida eespool seisjatelt, kes on viimane, ja siis paluda tollel öelda, et annaks järgmisele teada, et tema on siin koha ära märkinud. Ise tuli samal ajal minna end fikseerima mõnda teise sama poe järjekorda, eelnevalt küsides, mida siin antakse. Rääkisin nüüd muidugi Nõukogude oludest.

Mõistetavalt oli suur osa Nõukogude koloonia asukatest NLKP liikmed. Mitte kõik, sest peale minu abikaasa oli nii diplomaatide abikaasade kui ka teenindava personali hulgas veel teisigi parteituid seltsimehi. Juba Moskvas oli selgitatud, kuidas käib partei liikmemaksu maksmine. Maksta oli vaja 2% Rootsi kroonides saadavalt töötasult. Neid maksmisi aga ei kantud kombekohaselt parteipiletisse, mida polnud Rootsis kaasas, vaid tuli anda hoiule Moskvasse NLKP Keskkomitee administratiivosakonda, kus tehti ka märge piletisse, et liikmemaks on tasutud. Parteipiletisse löödi tempel оплачено (makstud), kuid makstud summat, mida Nõukogude Liidus viibides tavaliselt märgiti, ei olnud.

Parteilane pidi põhikirja järgi käima koosolekutel. Kord kuus vähemalt. Ka saatkonnas korraldati neid koosolekuid, kuid mitte iga kuu. NLKP liikmed olid välismaal kui ametiühingu liikmed. Võimukas ja diktaatorlik NLKP häbenes välismaalaste ees oma liikmete pärast ja ei afišeerinud inimeste kuulumist oma liikmeskonda. Ei saanudki päris hästi aru, mida oli vaja karta, sest asi iseenesest polnud mitte kuidagi salajane, kuid koosolekuid korraldati kõiki salastamise reegleid jälgides. Noh, arutati nendel koosolekutel aeg-ajalt teemasid, mis oleks võinud rootslaste kõrvu ärritada, nagu suhete üle Rootsiga ja Nõukogude Liidu poliitilise kursi selgitamine. Valdavalt tegeleti aga täiesti avalike materjalidega, milleks olid NLKP kongresside otsused ja muud Nõukogude Liidu avalikud riiklikud aktsioonid. Üritati käsitleda võimalikult poliitikaväliseid teemasid. Rohkem oli juttu saatkonna olmelisest funktsioneerimisest, ürituste korraldamisest, saatkonna julgeoleku küsimustest jne. Tavaliste parteikoosolekute magusamat ja oodatumat osa, kellegi personaalküsimust, oli vaid ühel korral, kui tagantjärele analüüsiti purjus peaga autojuhtimisega rootslastele vahele jäänud pressiatašee kojusaatmist. Tavaliselt lahendas esile kerkivad personaalküsimused saadik ja neid suure kella külge ei pandud.

Kogu Nõukogude koloonia parteilasi kõiki ühekorraga ja ühte kohta kokku ei võetud, ehkki kõigi jaoks oli üks ja ühine partorgi staatuses olev diplomaadist saatkonnainimene. Kaubandusesinduses toimusid oma koosolekud, kuhu läksid osalema ka mõned saatkonna tipud. Saatkonna parteikoosolekuid (vabandust, ametiühingukoosolekuid) muidugi ei peetud saatkonna suursuguses ja avaras vastuvõttude Kasesaalis, milles toimuvat rootslased oleks saanud lihtviisil pealt kuulata ja suurte klaasseinte tõttu ka pealt vaadata, vaid ahtavõitu keldriruumis, kus muidu mängiti lauatennist, piljardit ja naistele tegutses võimlemisring. Sinna konditsioneeridega varustatud ruumi, mis oli pealtkuulamiskindel, mahtus oma sadakond inimest. Nendel koosolekutel osalesid ka üksikud muude Nõukogude asutuste ametiühingulased. Kuid korralised aruandlus-valimiskoosolekud toimusid kõikide reeglite ja rituaalinormide järgi. Puudumine polnud lubatud, või kui siiski, siis väga mõjuva tööalase põhjusega. „Ametiühingusekretär” pidas aruandekõne. Polnud ühtegi pahatahtlikku küsimust ning tema tegevus kiideti ühehäälselt heaks. Toimusid uue „ametiühingukomitee” valimised, milleks kandidaatide esitamine oli ette valmistatud. Kord oli selle ülesande saanud Moskvast välisministeeriumist stažeerimisele saadetud juudi soost noor ja hea huumorimeelega referent. Ta keerutas käes talle pihku pistetud kandidaatide nimekirja ning lausus mõtlikult: „Ma siin kaalusin tükk aega, keda ma võiksin komiteesse esitada ning tulin lõpuks veendumusele, et need võiksid olla …” Heatahtlik kahin läbis keldrisaalis, sest naerda polnud ilus, kuid heatahtlikult muiata võis küll. Iseenesest polnud need parteikoosolekud Stockholmi saatkonna keldris mingid meelelahutuslikud üritused, vaid sama igavad ja rutiinsed kui parteikoosolekud üle terve Nõukogude Liidu. Kuid et tegemist oli erudeeritud ja haritud parteilastega, siis mingit venitamist ja asjatut ajaraiskamist ega omavahelist kaklemist ette ei tulnud. Kohustuslik üritus viidi läbi tunni ajaga.

Vastuvõttude ja kultuuriliste ürituste tarvis oli saatkonna peahoonesse rajatud avar saal vaatega Mälareni järvele. Seda nimetati selle kujunduse tõttu Kasesaaliks, sest seintele oli maalitud tüüpiline Vene kasesalu. Selles saalis näidati ka kaks korda nädalas filme. Perekonna kuupilet maksis 10 krooni. Linnakinodes maksis ühe filmi vaatamine 10–12 krooni. Selles saalis toimus ka Suure Juhi, Leonid Brežnevi 70 aastaseks saamise ehk tollase nõukogude määrangu järgi keskikka jõudmise äramärkimiseks pidulik aktus. Kõnedes rõhutati kaheksa suu läbi tema suuri teeneid Nõukogude riigi ja rahva elujärje tõstmisel ning ülemaailmse rahu tagamisel. Esinesid saatkonna kunstimeistrid ehk naisansambel ja koolilapsed. Suure entusiasmiga võeti vastu otsus saata kogu kollektiivi nimel Brežnevile õnnitlustelegramm.

Suure aplombiga tähistati piduliku vastuvõtuga Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva. Kutsed saadeti 1500 inimesele ja üritus toimus muidugi täpselt 7. novembril. Kui see kuupäev sattus tööpäevale, mis oli küll üldiselt saatkonnatöötajatele vaba päev, kuid keegi konsulaarosakonnast oli ikkagi viisavalves, siis kõik kutsutud tavaliselt ei tulnud. Vastuvõtt algas küll kell 17 ehk võimalikult tööpäeva lõpul. Saatkonna diplomaadid olid muidugi kõik kohal. Nende jaoks oli tegemist rohkem tööpäevaga, sest oli vaja kutsututega kohtuda ja juttu ajada või Rootsi juhtivate isikutega midagi korda ajada või kokku leppida. Saatkonna muud töötajad hoolitsesid, et pidu korralikult kulgeks ja külalised põhjalikult joodetud, aga ka suupistetega söödetud saaksid. Korralik pidu laudadega oma inimestele korraldati järgmisel töövabal päeval.

7. novembri vastuvõtul pidas saadik alati sissejuhatava kõne, nimetas päeva ikka NSV Liidu sünnipäevaks ning märkis iga kord hoolikalt ära, mitmes see järjekorras on, nagu sooviks fikseerida rekordi püstitamist või kardaks, et see jääb viimaseks. Sellele vastuvõtule kutsuti kogu Rootsi diplomaatiline korpus välissaatkondade saadikute või alaliste esindajate näol, Rootsi peaminister ja valitsuse esindajad, eriti välisministeeriumi juhtkond ja osakonnajuhatajad, samuti Riksdagi juhtkond ja parlamendi fraktsioonide juhid. Kuningat koos Silviaga polnud kordagi. Ma ei mäleta enam, kas teda viisakuse pärastki üldse kutsuti. Ehkki võib arvata, et kutsuti, sest oleks olnud ebaviisakas seda mitte teha. Seda ei võta ma väita, et mõnes teises saatkonnas kuningapaar käis vastuvõttudel. Pigem oli kuningakojas selline etikett või hoiak, et ei minda saatkondade üritustele.

Minu esimesel niisugusel peol tuli mõnekümneks minutiks kohale peaminister Olof Palme. Pärast teda 1975. aasta parlamendivalimistel võidu saanud Keskpartei (Centerpartiet) esimehest peaminister Thorbjörn Fälldin austas Nõukogude saatkonda mõnevõrra pikema kohalviibimisega. Kõik kõrged kutsutud külalised olid muidugi palutud koos abikaasadega, kuid valitsuse liikmed ja välisministeeriumi ametnikud, nagu on meelde jäänud, abikaasasid kaasa ei võtnud. Siis oli kohal veel arvukalt „Nõukogude Liidu sõpru”, pea kõik, keda teati sõbrad olevat. Samuti rida nimekaid Rootsi ühiskonna- ja kultuuritegelasi. Nii nagu see oli ja on kombeks kõikide riikide saatkondades, kui tähistatakse riigi sünnipäeva. Teine küsimus on, kui paljud kutsutuist kohale tulid. Rootsi poliitiline juhtkond igatahes tuli alati kümmekonnaks minutiks kätt suruma ja šampanjaklaasi käes hoidma. Olgu öeldud, et kordagi kolme aasta jooksul ei saanud ma kutset osaleda mõne lääneriigi saatkonna vastuvõtul, kuna reeglina sai selleks kutse vaid suursaadik Jakovlev. Küll kutsusid mind oma saatkonna mitmesugustele vastuvõttudele Tšehhoslovakkia, Ungari, Saksa DV, Poola, Bulgaaria ja ka Hiina saatkonnad. Nende saatkondade kutsed olid allkirjastanud vastavate maade konsulid.

Ürituse ettevalmistamiseks oli mobiliseeritud kogu saatkonna Naistenõukogu (Žensovet). Diplomaatide prouad ja kõik teised abikaasad askeldasid hommikust peale, valged põlled ees, ja valmistasid koos saatkonna koosseisulise kokaga suupisteid. Saali teenindama ja kandikutega ringi käima lubati kõige kaunimad ja nooremad, aga mitte diplomaatide prouad, kellest nii mitmedki oma kauniduses ja nooruses võisid väljaspool konkurentsi olla. Kogu üritus viidi läbi oma jõududega. Rootsi catering-firmasid appi ei kutsutud. Kultuuriline meelelahutus oli samuti oma jõududega kaetud. Tavaliselt oli selleks puhuks saadetud Moskvast muusikuid ja paar solisti.

Stolitšnaja vodkat, šampanjat ning Armeenia ja Gruusia konjakit oli muidugi kõvasti. Saatkonna diplomaadid sagisid külaliste hulgas ning sõlmisid kontakte, vestlesid ja püüdsid saada uusi teadmisi ja informatsiooni, mida saaks hiljem paberile panna. Üritus kestis paar tundi. Kõige suuremad sõbrad olid kohal lõpuni ja ei astunud eriti kaugele alkoholilaudadest, mida oli paigutatud mitmesse kohta Kasesaalis. Alkoholi kallasid välja saatkonna oma „baarmenid”, kes olid kombe kohaselt riietatud valgesse särki ja mustadesse pükstesse. Meelde on jäänud, et üheks aktiivsemaks pidutsejaks oli tollase karismaatilise ja kõrge rahvusvahelise mainega peaministri Olof Palme vend, vandeadvokaat Johan Claës Woldemar Palme, kes silmanähtavalt pidas lugu vene vodkast ja käis seda nii mõnigi kord argipäeviti oma usaldusisiku vahendusel saatkonnas nõutamas.

Teiseks suuremaks, kuid mitte nii suureks vastuvõtuks oli 1. ja 9. mai ühine tähistamine. See oli rohkem saatkonnasisene ja Nõukogude Liidu vasallriikide diplomaatidele mõeldud vastuvõtt, kuhu kutsuti ka Rootsi vasakpoolseid nõukogudemeelseid poliitikuid, kes olid koondunud kunagisse stalinistlikku ideoloogiat ajanud, kuid 1970. aastatel eurokommunistliku suunitluse sisse võtnud Vänsterpartiet Kommunistierna (VPK, Vasakpartei kommunistid) ridadesse. Kohal käis nii VPK liidreid kui ka lihtliikmeid. Saatkonnas oli nendel aastatel, kui seal olin, nii mõnelgi korral näha Carl-Hendrik Hermanssoni, aga eriti tema järeltulijat Lars Wernerit.

Seda muidugi öelda ei saa, et VPK tegelased oleks olnud Nõukogude Liidu rahvusvaheliste aktsioonide jäägitud pooldajad. Pigem vastupidi, sest kuulsin nende esinemistest ja lugesin artiklitest sageli mitmesuguseid etteheiteid Nõukogude Liidule. Kuid kuna paremaid kommunistlikke sõpru Rootsist võtta ei olnud, siis tuli silm kinni pigistada ning nii mõnegi väljaütlemise puhul kurttumma teeselda. Saatkonnas oli lausa üks diplomaat, kelle peamiseks ülesandeks oligi tegeleda just VPK inimestega ja püüda aidata neil lahti mõtestada Moskva seisukohti ja tegutsemist. Edasine elu ja VPK poliitiline tegevus on näidanud, et külvatud vaev ja raha läks nii Nõukogude Liidul kui ka tema õigusjärglasel Venemaal suuresti kaduma, sest ega kaljuselt põllumaalt head saaki ei saa.

Iseenesest tähistati 1. maid kui töörahvapüha Rootsis muidugi suure haardega, sest tegemist oli ikkagi stiilipuhta sotsiaaldemokraatliku, võinuks ka öelda, et kõrgelt arenenud sotsialistliku kallakuga punase roosi maaga. Saksamaa üle võidu saavutamine see-eest polnud rootslastele mingi äramärkimist vääriv tähtpäev. Pealegi polnud Nõukogude kontseptsiooni kohaselt välja pakutud päev see, mida läänes õigeks peeti. Rootsi, see sõjaajal aktiivset neutraliteeti viljelenud maa, pidas ikkagi silmas, et sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel lõppes kaks päeva varem, 7. mail Reimsis kindralite Alfred Jodli ja Ivan Susloparovi allkirjastatud Saksamaa kapitulatsiooniakti jõustumisega selle allakirjutamise hetkest. Seda päeva märgitakse rahvusvaheliselt ja ka Rootsis tänapäeval kui Euroopa päeva.

Rootslased kuulusid suure tõenäosusega Teisest maailmasõjast vaat et kõige rohkem kasu saanud riikide hulka Šveitsi ja Ameerika Ühendriikide kõrval. Rootslased suutsid Teise maailmasõja ajal Saksamaa vaikival nõusolekul neutraalsust pidades hästi teenida ning rajada selle baasil oma tulevasele heaoluühiskonnale ja sotsiaaldemokraatlikule sotsiaalhooldussüsteemile tugeva vundamendi. Seetõttu teati saatkonnas päris hästi, et rootslasi pole vaja 9. mai tähistamisega tülitada. Nemad teadsid vägagi hästi, kes oli sisuliselt võitnud Teise maailmasõja. Seepärast oligi 9. mai tähistamine kasin ja tagasihoidlik. Sinna oli saatkonna töötajatel luba kutsuda ka oma häid tuttavaid ja saatkonnaväliseid sõpru. See kaval luba jäi aga minu poolt kasutamata, sest milleks oma sõpru afišeerida ning suure tõenäosusega oleksid kõik ka viisakalt keeldunud ehk iseenda kompromiteerimisest hoidunud.

Nõukogude koloonia suur pidu Kasesaalis oli uue aasta vastuvõtmine. See oli puhtalt mürgel omade vahel kõikide üldtuntud kommete ja traditsioonidega. Söödi rikkalikult, joodi veelgi rikkalikumalt, kuulati kõnesid ja saatkonna hõbekõride esinemisi. Kindlasti astusid mõne numbriga üles ka saatkonna kooli õpilased. Nii mõnigi seni rangena ja tõrjuvana paistnud kolleeg avanes ühtäkki ja ilmutas inimlikke jooni.

Kasesaalis toimusid ka muud üritused. Kui Rootsi saabus mõni kunstikollektiiv või teadlane või prominent Nõukogude Liidust, siis paluti neil esineda saatkonna töötajatele. Äraütlemine ei tulnud kõne alla. Tavaliselt olid need üritused keset tööpäeva ja mitte eriti osavõturikkad. Kasesaalis korraldati ka loenguid ja Naistenõukogu ettevõtmisi. Ka saatkonna kooli pidulikud üritused mahtusid korraldamiseks Kasesaali.

Järgmine katkend värskest raamatust ilmub Delfis homme!