Imevahendiks peetud plastist on kiiresti saamas needus, millega inimene ei suuda enam hakkama saada. Nagu ikka pole probleem plastis, vaid inimeses, kes on hakanud seda vahendit liialt ekspluateerima. Veel kaugemale minnes ei ole probleem ka üleekspluateerimises – kui oleks paigas toimiv mehhanism toodetud pudelite kokkukorjamiseks, siis ei peaks ka vaatama, kuidas need metsa alla, randa ja teepervele lendavad. Eriti kui üks plastpudel laguneb looduses täielikult „vaid lühikesed” 450 aastat.

Probleem on ka selles, et ühe pudeliveega täidetud plasttaara tootmine vajab umbes 2000 korda rohkem energiat kui sama veekoguse kraanist laskmine. Selle veeliitri energiakulu tõuseb õige pisut, kui osta vee puhastamiseks koju veefilter.

Praeguses maailmas, kus aina enam tõstab pead zero-waste-mõtlemine – restoranides kasutatakse ära ka juurviljade koored ja loomakondid, autosid, diivaneid, kodutehnikat parandatakse, riideid taaskasutatakse –, tuleb ka plastpudel muuta taaskasutatavaks. Ning on palju neid tootjaid, kes plastpudeli narratiivi uueks muudavad: poest saab osta stiilset mitmekordseks kasutuseks mõeldud plasttaarat, mõni on juba varustatud aktiivsöefiltriga, mõni kaunistatud Swarovski kristallidega.

Koroonapandeemia on aga pannud inimesi kogu planeedil elu ümber hindama: puhas ja värskendav vesi kui üks inimese põhiõigus ei pea olema ostetud poest, selle kätte saamiseks ei pea riskima oma tervise ega nakatumisega. Parim lahendus on kasutada joomiseks oma kodust kraanivett, see enne filtreerides. Villida saab seda puhast vett aga sellesse pudelisse, mida saab kasutada ka pärast #püsikodus kampaania lõppu.

1 000 000 plastpudelit minutis

Maailmas ostetakse uue uuringu järgi igas minutis miljon plastpudelit, millest enamikus on tavaline joogivesi. See teeb igas sekundis 20 000 veega täidetud plastpudelit. 2021. aastaks kardetakse nende numbrite 20-protsendilist kasvu, mis tähendab, et ainult 2021. aastal müüakse kogu maailmas pool triljonit plastpudelit. Ning nagu juba mainisime, enamikku neist pudelitest täidab joogivesi. Kui kõik need 2021. aastal müüdud pudelid üksteise kõrvale ritta panna, ulatuks see pudelirivi peaaegu Maalt Päikeseni ja me ei tee nalja.

Tohutu kasvu pudelitootmises on tekitanud inimeste soov juua vett just pudelist ja eriti Hiinas ning mujal Aasias leviv läänemaailma „on the go” ehk liikuv elustiil. Ning olgugi, et joogivee pudelid toodetakse plastist, mis on väga hästi taaskasutatav, on probleem süsteemiga, mis tooks pudelid tehastesse ümbertöötlemisele. 2016. aasta statistika järgi koguti kokku ainult umbes pooled toodetud plastpudelid, uued pudelid toodeti aga vaid 7 protsendist kogutud taarast. Näiteks USA-s taaskasutatakse üknes 30 protsenti kogutud pudelitest, Norras aga 97 protsenti. Enamik plastpudelitest leiab aga tee prügimägedele ja ookeanidesse.

Ellen MacArthur Foundationi uuring leidis, et kui midagi ei muutu ja prügi ookeanidesse „loopimine” jätkub, on 2050. aastaks maailma meredes kilogrammide poolest rohkem prügi, kui on kalu. Juba praegu jõuab see merre loobitud plast tagasi meie toidulauale. Inimesed, kes söövad regulaarselt merekalu, neelavad igal aastal alla umbes 11 000 imepisikest plastitükki.

Imeplast

Inimesed on pudeldatud jooke tarbinud juba üle sajandi. Alguses villiti need joogid klaasist pudelitesse, siis tulid mängu metallpurgid, siis alumiinium ja 1970ndatel plast. Täpsemalt polüetüleentereftalaat ehk PET, millest sai siiani maailmas kõige kiiremini levinud tööstustoode.

Keemiafirma DuPont suutis polüetüleentereftalaadi luua juba 1941. aastal, kuid võttis 32 aastat, kuni firma töötaja Nathaniel Wyeth jõudis selleni, et patenteeris samast materjalist pudeli. Uus pudel oli kerge, turvaline, odav ja ka väga hõlpsasti taaskasutatav. Ehk siis täiusliku tormi laadne toode, mis ootas maailmas valla pääsemist.

Perrier ja Evian tulid 70ndatel USA turgu vallutama ja haarasid uuest pudelist kohe kinni. 90ndatel järgnesid neile vee plastpudelisse villimisega ka PepsiCo ja Coca-Cola oma brändidega. 90ndate pudeliveehullust lükkas tagant ka toona jumalannade staatuses olnud supermodellide pidev pudelivee joomine – nad jõid pea igal pildil ja videol vett plastpudelist. Statistika näitab, et aastate 1994 ja 2017 vahel kasvas pudelivee ostmine USA-s ligi 300 protsenti.

Michigan State University professor, keemiainsener Ramani Narayan ütleb, et probleem ei ole mitte pudelis endas, vaid selles, mis saab pudelist selle eluea lõpus. Lahendus oleks see, kui oleks kohustus kõik pudelid kokku korjata, ja see, et tootjatel oleks kohustus villida uued joogid pudelitesse, mis on valmistatud 50–60 protsendi ulatuses vanadest pudelitest.

Mis juhtub, kui loobume plastpudelitest?

Aus vastus: mitte midagi. Kui peame selle küsimuse juures silmas just korduvkasutamatuid pudeleid. Peame minema kõiges üle vaid pudelitele ja anumatele, mida saab korduvalt kasutada. Veepudelid, mida kasutame enne hävimist tuhandeid ja tuhandeid kordi ning päevi, pudelid, mida täidame kodus või kontoris filtreeritud veega.

Kuna suurem osa pudeliveest, mida maailmas müüakse, on filtreeritud kraanivesi, mitte mingi imeline allikavesi, siis ei ole vahet, kas filtreerida vesi kodus ise ja villida see oma pudelisse või osta vesi poest. Säästame parem raha ja planeedi tervist, filtreerime vee kodus ja joome terviseks!

NB! Filtreerige oma igapäevane joogivesi enne selle joomist, kasutades selleks BRITA veefiltreid!

BRITA taaskasutab oma filtreid
Alates 1992. aastast toimib BRITA taaskasutussüsteem, kus kasutatud veefiltrid saab tuua tasuta kogumispunkti ja need rändavad Saksamaale tehasesse „uuestisünnile”. Et vähendada rohelist jalajälge, lähevad need kokku korjatud ja kasutatud filtrid Saksamaale samades autodes, millega tuuakse turule uued filtrid.

Täpsemalt tähendab see seda, et tehases lõhutakse filtripakendid katki, plast purustatakse ja saadetakse järgmiste plasttoodete algmaterjaliks, ioonivahetusvaik ioniseeritakse ja kasutatakse uutes filtrites, aktiivsüsi saadetakse tagasi selle müünud ettevõttele, kes söe uuesti aktiveerib ja müüb edasi asumite ning linnade suuretele veepuhastusjaamadele.