NATO Parlamentaarse Assamblee poliitilise komitee soovitus võtta NATO uuteks liikmeteks aastal 2002 Leedu, Sloveenia ja Slovakkia tekitas teistes kandidaatriikides parajat segadust. Kui lähtuda paljude analüütikute arvamusest, et NATO teine laienemisvoor aastal 2002 toimuval tippkohtumisel võib jääda alliansi jaoks viimaseks, oleks mõnede riikide esiletõstmine ärevusttekitav. Teiseks, nagu ütles Raadiole Vaba Euroopa välisministeerioumi asekantsler Harri Tiido, oleks see tähendanud eemaldumist NATO eelmise, Washingtoni tippkohtumise põhimõtetest. Washingtonis nimetati teatavasti kandidaatriikidena Slovakkiat, Sloveeniat, Eestit, Lätit, Leedut, Bulgaariat ja Rumeeniat.

NATO Parlamentaarne Assamblee ei võtnud oma poliitilise komitee soovitust siiski kuulda. Assamblee otsustas, et laienemise kandidaatidena ei tõsteta nimeliselt esile ühtegi Kesk- ja Ida-Euroopa riiki. Selle Eesti jaoks kasuliku ettepaneku esitas muide Türgi. Seega on kõik kandidaadid endiselt võrdses seisus ja kas ja keda uude laienemisvooru kaasatakse, otsustatakse alles aastal 2002.

Poliitilise komitee algse soovitusega olid mõistagi kõige rohkem rahul leedulased, kes on alati rõhutanud, et nemad on Balti riikidest kõige paremini ette valmistunud liitumiseks NATO-ga. Leedu esiletõstmine oleks Vilniusele olnud ka magus revansh selle eest, et Eesti on Euroopa Liidu suunal temast palju edukam.

Eks ta üks paradoksaalne dilemma ole. NATO poolt on küll kuulutatud, et alliansi liikmeks saab see, kes on selleks paremini ette valmistatud. Ehk teisisõnu öeldes peaks NATO laienemisel kehtima sama printsiip, mis Euroopa Liidu laienemiselgi. Tegelikkuses on asi mõnevõrra teistmoodi. Erinevalt Euroopa Liidust on NATO laienemine eelkõige poliitiline otsus. Sisuliselt tähendab uus laienemisvoor seda, kes kandidaatidest pääsevad välja nn hallist tsoonist ja kes sinna jäävad — tõenäoliselt veel pikkadeks aastateks. Seetõttu ei ole sikkude eraldamine lammastest niivõrd varases staadiumis sugugi hea idee. Eriti kui arvestada seda, kuivõrd suurt vastuseisu NATO edasisele laienemisele ilmutab Venemaa, esmajoones just Balti riikidesse. Muidugi ei saa Eestil midagi selle vastu olla, kui kasvõi üks Balti riik saab NATO-sse — seega puhastab ka teistele tee, kuid nii poliitiliselt, strateegiliselt kui ka geopoliitiliselt oleks palju loogilisem NATO laienemine kõigisse Balti riikidesse üheaegselt.

Välispoliitika juba on üks karm värk, eriti Baltimaade suguste väikeste ja rahvusvahelisel areenil veel niiöelda õhus olevate riikide jaoks. Nii et kui Eesti rõhutab Euroopa Liidu puhul individuaalset lähenemist ja NATO puhul teistsugust vaatenurka, siis võib see tunduda omakasupüüdlik, kuid samas ka igati loogiline. Nagu juba öeldud, lähtuvadki Euroopa Liit ja NATO laienemisel erinevatest printsiipidest. Nii NATO kui ka kandidaatmaade jaoks oleks kõige mõistlikum nn suure paugu teooria. See tähendab, et järgmisel tippkohtumisel teatatakse, et põhimõtteliselt on NATO valmis kõik kandidaatmaad omaks võtma, kuid praktiline sissesaamine sõltub iga riigi valmisolekust eraldi.