Vaherahu sõlmiti kaht Koread lahutaval demarkatsioonijoonel Panmunjomi piirikülas ja tegu on lähiajaloo pikima ponnistuse tulemusel saabunud ajutise tulemusega. USA, Põhja-Korea ja Hiina vabatahtlike armee esindajate allkirju kandev dokument tsementeeris püsiva ebastabiilsuse - kuigi dokumendi järgi oleks hiljemalt kolme kuu jooksul pidanud kokku kutsuma rahumeelse Korea poolsaare kujundamiseks mõeldud foorumi.

Jalgratastel pere demilitariseeritud tsooni okastraataia lähedal Lõuna-Koreas Ganghwado saarel.
Ed JONES/AFP


Vaherahu sõlmimiseks kulus kahe aasta jooksul 158 kohtumist, kuid üks olulisemaid osapooli - Lõuna-Korea - ei kirjutanud lõpuks sellele alla.

Katsed jõudmaks püsiva ning ÜRO reeglitele vastava rahuleppeni on läbi osapooltele sobilike sõnamängude kestnud selle sõlmimisest alates. Millised on võimalused ja takistused 70 aastat väldanud status quo murdmiseks? Miks ei suuda huvitatud osapooled leida leppele sobivat sõnastust ja sisu? Kas on võimalik, et Korea sõda jääbki kestma?

Korea sula algus

2018. aastal käivitus koos Pyeongchangi taliolümpiaga üheaegselt "Korea sula", mille raames asus Põhja-Korea noor liider Kim Jong-un osalema kõrgetasemelistel ja kahtlemata ajalooliste tippkohtumiste jadas. Muuseas kerkis jututeemaks võimalus näidata välja head tahet ja lõpetada selle sümbolina 70 aastat pausil püsinud piirkondlik konflikt.

Kim kohtus esmalt Hiina, seejärel Lõnua-Korea ja üleüldse esmakordselt ajaloos ametisoleva USA presidendiga. Kohtumised lõid positiivse taustsüsteemi, et liikuda ka Korea sõja järelmitega edasi.

Korea sõja pärandit näeb tänagi. Pildil tankitõke Lõuna-Korea teel.
Ed Jones/AFP/Scanpix

Olgu siinkohal mainitud, et Põhja-Korea on kogu oma diplomaatilise leksika pikas ajaloos rõhutatult kasutanud väljendit "rahuleping". Seda alates 1960. aastatest, rääkimata 1972.aasta ühiskommünikeest lõunanaabriga (kirjutan sellest sisulisemalt allpool). Teised, peamiselt ameeriklased on aga väljendit pidevalt parandanud, nt 1994.aasta raamleppes kui ka 2000. aastate esimeses pooles toiminud kuuepoolsete kõneluste raames.

Seega - Pyongyangi sõnameistrid kasutavad väljendit "rahuleping" vaid ühepoolselt ning sedagi pelgalt välissuhtluses. Miks? Kelle sõda oli ja on Korea sõda?

Kolm miljonit inimelu ja viik

Siinkohal ei hakka süvenema ligi kolm miljonit inimelu maksma läinud ja sisuliselt viigiga lõppenud katastroofi ajaloolisse kulgu, vaid analüüsiks olukorda kaasaja seisu ja üpris pessimistliku tulevikuväljavaate võtmes.

Tänapäevases vaates on Korea sõda nelja osapoole sõda: sõltuvalt vaatenurgast kannab see isegi erinevaid nimesid.

Oluline on teadvustada, et Korea sõda võis tunduda ja on formaalselt käsitletav kodusõjana, kuid de facto osalesid otseselt sõjategevuses ning toetasid seda tagala ja personaliga rohkem kui 20 riiki.

Paljud ajaloolased näevad Korea sõda USA ennetava märguandena tuumaambitsioone loovale Nõukogude Liidule. Ka Põhja-Korea propaganda kasutab seda narratiivi. Nagasaki ja Hiroshima sündmuste järel ning pärast II maailmasõda algas elu tuumavõidurelvastumise ajastul ning alguse sai ka külm sõda.

Vaade Hiroshimale 1945. aastal ja tänapäeval.


Omas ajas oli Korea juhtum formaalselt puuduva sõjakuulutuse ja segaste osapoolte tõttu uudse iseloomuga, samas on enamik tänapäevaseid konflikte just sõjad, mida peetakse kolmandate osapoolte kaudu.

Hiina - nähtamatu osapool, mis otsustas sõja saatuse

Esmalt on tegemist Hiina sõjaga - esimese Hiina sõjaga, mis on peetud riigipiiridest väljaspool.

Hiinakeelne nimetus Korea sõjale kõnelebki "vastupanust Ameerika agressioonile ning abist Koreale" (抗美援朝戰爭). Kuigi Hiina Rahvavabariik ametlikult sõjas ei osalenud, päästis Põhja-Korea hävingust kahest miljonist võitlejast koosnev nn vabatahtlike armee (langes 600 000, ka Mao Zedongi poeg Mao Anying). Hiina hilisema kaitseministri, marssal Peng Dehuai allkiri vaherahudokumendil lõpetas (alla kirjutasid ka ohvitserid Nam Il Põhja-Korea ja William K. Harrison USA poolt) konflikti aktiivse faasi.

Joonistatud sõdur Hiina ja Põhja-Korea piirialal Hiina poolel Hunchunis.
DAMIR SAGOLJ/REUTERS/SCANPIX


Reaalpoliitilisest vaatenurgast ei ole täna Korea sõda lõpetava rahuleppe sõlmimine ilma Hiina osaluseta saavutatav. Kuidas küsida aga allkirja riigilt, mis pole sõjas osalenudki?

Hiina on selgelt väljendanud oma seisukohta: Peking ei talu Korea poolsaarel mingit ebastabiilsust. Seda tuleks tõlkida nii: kuniks USA pole oma väekontingenti Koreast ära viinud, võimalik rahulepe heakskiitu ei pälvi. Hiina ajalookäsitluses on Korea sõda USA ja Põhja-Korea omavaheline konflikt.

Kuigi Põhja-Korea levitatav narratiiv ei toeta Hiina otsustavat rolli (Põhja-Koreas on vaid üksikud Hiina osalusele pühendatud monumendid kümnete tuhandete Kim Il-sungi omade kõrval), on asjakohane ära märkida, kuidas Pekingist konflikti algfaasis mööda mängiti.

Kim mentorluse programmist

Kim Il-sungi esimesed võimuaastad on suurepäraselt dokumenteeritud. Selle tingis asjaolu, et noor Kim püsis Lavrenti Beria väljavalituna aastatel 1945 - 1950 Nõukogude Liidu mentorluse programmis ning noore natsionalisti toimekast entusiasmist aina murelikumal toonil raporteerivate Nõukogude esindajate telegramme on Moskva arhiivides märkimisväärsel hulgal.

Nõukogude saatkonna kirjavahetus Moskvaga oli ajaloolastele avatud Boriss Jeltsini võimuaastatel, Vladimir Putin sulges arhiivid presidenditoolile asudes taas. Artikli fookust, Korea sõda, silmas pidades on meil piisavalt dokumentaalne ja ümberlükkamatu teadmine Korea sõja algatajast.

Boriss Jeltsin ja Vladimir Putin 2000. aastal Moskvas.
TASS - Scanpix


Kui veel eelmise sajandi teises pooles kõnetas Pyongyangi versioon Ameerika isandate käsul Lõuna-Korea armee poolt algatatud agressioonist olulist osa Lõuna-Korea vasakpoolseid, siis teatud telegrammid räägivad selget keelt.

Aastetel 1947-1950 saatis Kim Il-Sung Jossif Stalinile adresseerituna rohkem kui 40 telegrammi, mille aina tungivamas toonis esitatud sõjalise ühendamise nõue ei jäta kellelgi peale Põhja-Korea enda konflikti algatajas mingit kahtlust.

Isegi Moskva ei käsitlenud Lõuna-Koread sõja vallapäästjana

Korea sõja algatajana ei käsitlenud hilisemas diskursuses Lõuna-Koread isegi mitte Nõukogude Liit. Loetud nädalatega Koreade ühendamist Stalinile lubanud Kim tugines reaalsele ülekaalule Moskva poolt varustatud kaasaegses tehnilises baasis, kuid alahindas alanud külma sõja tunnetusi USA juhtkonnas.

ÜRO julgeolekunõukogu hääletusel laiapõhjalise vastupanu moodustamiseks mandaadi saanud USA alustas ühendjuhatuse sildi all vastutegevust. Nõukogude Liidu vetoõigus jäi kasutamata pelgalt samal istungil arutluse all olnud Hiina küsimuse tõttu - Moskva esindaja marssis istungilt välja, kui Hiina Vabariiki eelistati Hiina esindajana rahvavabariigi asemel. Edasine on ajalugu.

Ka Lõuna-Korea mõtles vallutamisele

Ajaloolise tõe, õigemini potentsiaalse tõe vaates tuleb mainida, et Koreade jõumeetmete abil ühendamise mõtteid omas ka Soul. Kasina võimekuse ning kiivalt Nõukogude Liiduga konflikti vältida üritava Washingtoni ebamäärane tugi ning tuumavõidurelvastumise algus muutsid Lõuna-Korea plaanid pigem siiski teoreetiliseks ja Pyongyang ennetas Souli mitme aasta võrra.

Tulles tagasi Hiina Korea sõja juurde, on selge, et Pekingil olid Moskva ja Pyongyangi plaanid teada, kuid hiinlased omasid nendele pigem vähest mõju. Kuniks olukord "põllul" sundis neid otsustavalt panustama.

Põhja-Korea enda silmis - kannataja, kuid mitte kaotaja

Teiseks on Põhja-Korea enda peetav Korea sõda.

Suure Isamaa vabastamise sõjana tänaseni tuntud avantüür leiab Põhjas küll iga-aastast äramärkimist, kuid ettevaatlikult. Kui muu maailm mälestab eelkõige sõja algdaatumit, siis Põhja-Korea tähistab vaherahu aastapäeva 27.juulil. Teemal "Kes algatas Korea sõja?" ei tasu Põhja-Koreas mingil moel diskussiooni asuda.

Relvarahukokkulepe sõlmimine aastal 1953. Vasakul Kim Il-sung ja paremal kindral Nam Il.
AKG-IMAGES


Neid mõtteid mõeldakse vaid kodus, et kuidas on võimalik, et 25. juunil 1950. aastal paiknes demarkatsioonijoone kogu ulatuses (ca 250 km) kaitsevõimekus, mis jõudis Souli vaid kolme päevaga ja vallutas kogu poolsaare.

Ametlik käsitlus tunnistab vaid USA marionettide katset Lõuna-Koreas jõuga poolsaar ühendada. Kultuuriajaloolane Tatjana Gabrussenko on aastakümneid uurinud Põhja-Korea kino- ja teatrikunsti, kirjandust ja kujutavat väljendust ning kinnitab Pyongyangi ajaloolaste (loe: propagandistide) loodud narratiive.

Teadmine, et Kim Il-sung elas olulise osa võitlusvõimetuna sõna otseses mõtte maa-all, ei luba Suurt Isamaa vabastamise sõda kirjeldada heroilise ja ühendava kaitsesõjana.

Rünnaku tähtsustamise välistab agressori kuvandi tekke vältimine. Põhja-Korea tähtsustab sõjas kannatusi, fanaatiliste hordide kasvõi enesetapjalikku pühendumist Liidri nimel.

Erinevalt Venemaal levivast Suure Isamaasõja võidu ümber loodud ja arendatavast apoteoosist, ei õhuta Pyongyangi kuvand mingil moel sõjafoobiat, pigem tänulikkust olukorra lahendamisel. Esikohal on kannatused, tragöödia, imperialistlik sadism. Ülim kujund on emata laps.

Sarnast kuvandit genereerib muide ka Jaapan II maailmasõja lõpplahenduse vaates, kuid Põhja-Korea ei unusta isegi siin oma saamatut liidrit. "Kümme miljonit meist saavad relvadeks ja inimpommideks (kaitsmaks meie Liidrit)" on muusikapala, mida teab peast iga põhjakorealane.

Kim Jong-uni režiim on partei häälekandjas toonud artiklite abil maa peale mitmed isa ja vanaisa jumalikud võimed ("Rodong Sinmun" kirjutas 20.mai numbris, et "inimene ei saa korraga viibida mitmes paigas", mis on selge viide Kim Il-sungi senituntud ja hämmastavalt elujõulistele müütilistele võimetele). Ka on režiim asunud mõnevõrra tasakaalustama Korea sõja kajastamist.

Popkultuuris, kirjanduses, kunstis ning teistes valdkondades tellitakse (Põhja-Koreas ei tule loomeinimesel vaim peale, vaid selle loob töölispartei tellimus) juba kuus aastat kollektiivide kannatustele rõhuvaid väljendusi, liidrite rolli ülearu tähtsustamata.

Liidrikultus aga kestab edasi kõiges, mis puudutab võitlust Jaapani okupatsiooniga ning peab seostuma helge arenguga 1945. aastast tänapäevani. Korea sõjast esitavad laule mitte miniseelikus popstaarid, vaid soliidsemas riietuses neiud kollektiivist Chongbong Band (청봉악단). Ebaoluline, kuid huvitav on lisada teadmine, et Kim Jong-un armastab suitsetada sigarette, mille mark 7.27 viitab otseselt vaherahu daatumile.

Põhja-Korea on valinud sõja meenutamiseks vaherahu sõlmimise aastapäeva 27.juulil ning käsitleb seda võidupäevana. 21.sajandil endiselt hämmastavalt välismõjudele suletud Pyongyangil on võimalik müüa kodanikele maha ideed, et suurte kannatustega saabus riigi säilitamise vaates uhke võit.

Seetõttu ongi Pyongyangil võimatu sõlmida võrdsetel tingimuste rahulepingut, sest kui see ei kinnita isegi otsesõnu kaotust, siis verist viiki ikkagi. 25 miljonile inimesele teadaolevalt sõda ju võideti.

Souli sõjamuuseum, kus näeb Põhja-Koreaga võrreldes täiesti teist käsitlust Korea sõjast.
Ed JONES/AFP


Samuti ei ole võimalik Põhja-Koreas arutleda vähimalgi määral sõja algatamise teemadel, sest ainuüksi ametlikus käsitluses kahtleminegi on kuritegu.

Põhja-Korea enda ajaloolased (!) asetavad sõja pikemale ajateljele. Korea revolutsiooni nurgakiviks tänapäevases propagandakastmes on 1866. aastal toimunud Ameerika kaubalaeva General Sherman hävitamine. Laev seilas seni välismaailmale rangelt ja teadlikult suletud olnud Koreasse ja jõudis kaubalepingute sõlmimise soovis lausa Pyonyangini.

Revolutsioon saab lõppeda päeval, mil Koread on ühendatud ning võõrvõimud lahkunud. Siinkohal on paslik esitada küsimus, kas USA osalusel sõlmitav rahuleping ühe pisikese episoodi lõpetamiseks keset pikemalt kestvat protsessi omab mingit tähtsust? Nii kummaline kui see ei tundu, on eelnevas kahes lauses toodud konstruktsioonid Põhja-Koreas endiselt olulised.

"Korea lõks" - ohud ja võimalused


Kolmandat ja neljandat sõda mainin korraga. Lõuna-Korea peetav Korea sõda on formaalselt kõige lihtsamini lõpetatav ning annaks reaalseid hüvesid kiiresti just lisanduva turvalisuse näol. Kas sellel aga on pistmist midagi reaalsusega ning kas taaskord "päikesepaistepoliitikat" katsetav ning võime öelda, et ilmselt ebaõnnestuv president Moon Jae-in sellesse ka ise usub?

Moon Jae-in sel suvel Korea sõja 70. aastapäeva üritustel Soulis.
YONHAP NEWS AGENCY/Reuters


2019. aasta septembris (mitte 2018. aasta sulaperioodi alguses!) sõnastas president Moon ÜRO Peaassamblee kõnepuldis järgmised kolm teesi. Sõjaohu vältimiseks tuleb eelmine lõpetada, seada sisse vastastikused julgeolekugarantiid ning oluline on tagada ühine jõukus ning areng. Meenutagem siinkohal ka 1972. aasta ühiskommünikeed, mille kolm punkti on olnud kahe Korea suhete retoorilised vundamendikivid vaatamata mistahes ajahetke pingetele. Koread ühendatakse rahumeelselt, võõrvõime kaasamata ning eesmärk on ühine õitseng.

Sarnasus, aga ebarealistlik ootus teeside sõnastamise hetkedel on olnud alati üsna ilmne. Kas kaasaja julgeolekuarhitektuuris kõrvaldaks rahulepe Põhja-Koreast lähtuvad ohud naabritele, 2016. aastast alates ka USA mandriosale?

Samalaadsete kitsaskohtadega on seotud ka Ameerika Korea sõda, mida Truman on nimetanud muu hulgas "politseisõjaks". Kuid mis on siiski Korea lõks? Kiiret ja telegeenilist rahulepet sõlmima tõtates peavad ameeriklased ja lõunakorealased pidama silmas järgnevaid riske:

  • Kas rahuleppega ei tunnustata Põhja-Koread tuumariigina?
  • Ühinemine peaks olema vaid Koreade siseküsimus (1972,2018). Ühiskommünikeed seda küll nõuavad, kuid kas sellega on kaasajal nõus näiteks Hiina?
  • Põhja-Korea juhtkonna (kuritegude) legaliseerimine?
  • Võimalik USA ja Lõuna-Korea liitlassuhte lõdvenemine. Ilma pole võimalik rahuleppele saada toetust Pyongyangist, isegi kui Washingtoni ja Souli suhete küsimust reguleerib omavaheline 1953.aastal sõlmitud bilateraalne ühiste huvide leping. Meenutagem paar lõiku tagasi puudutatud Korea revolutsiooni eduka lõpetamise tingimusi.
  • Kas ei tekiks legaalne barjäär vajadusel jõu kasutamisele ja abile poolsaarel? Lõuna-Koreal ei ole oma 5.peatükki liitlassuhete lepingus, on vaid USA juhtpositsioon sõjaolukorras (OPCON), mis rahulepingu korral lõdveneks oluliselt.
  • Pyongyang saaks naasta globaalsesse majandusruumi vähemate piirangutega.


Kes üldse peaks lepingu allkirjastama?

Rahvusvahelist õigust, riikidevaheliste suhete üksikasju ja ÜRO kokkuleppeid tundvad asjatundjad suudaksid eelnevad lõksud välistada, kuid kui palju peegeldavad sellised teoreetilist laadi välistused reaalset olukorda?

Juriidiliselt vaatenurgast on huvitav ka küsimus, kes üldse peaks ja saaks rahulepingule alla kirjutada? Rahuleping poleks kahe Korea ega USA ja Põhja-Korea omavaheline dokument. Kuidas oleks määratletud Hiina või Venemaa rollid? Sõjas osalesid ka Kolumbia, Luksemburg, Etioopia, Tai ja paljud teised riigid. Nende hulgast leiame tänaseid olulisi kaubanduspartnereid mõlemale Koreale. Millised on nende huvid?

Pyongyangi elanikud Isamaa võiduka vabastamise sõjamuuseumi ees.
Foto: Jon Chol Jin, AP


Mida muudaks Korea sõda lõpetav lepe? Sõjaliselt ei midagi. Poliitiliselt võib mõju olla oluline, eriti Pyongyangile ja seda soodsas vaates. Jälgides Trumpi ja Kimi peetud kolme tippkohtumist on selge USA presidendi soov kiire ja lihtsa tähesära järele.

Vaid mõne sümboolse tuumarajatise telegeeniline hävitamine ei mõjuta Põhja-Korea tuumaprogramme, tavarelvadega regioonis ohtlik olemisest rääkimata. Kuid just rahuleping võib olla demokraatiatele piisav argument sanktsioonide lõdvendamiseks ning Põhja-Koreast lähtuva ja kasvava ohu (taaskordseks) alahindamiseks.

Rahulepe nõuab esmalt suhete normaliseerimist osapoolte vahel, mida on antud koldes keskmises perspektiivis väga keeruline prognoosida.

Kelle huvides siis oleks Korea sõja lõpetamine?