Lukašenka tuletas meelde, et talle on esitatud juba kaks uue konstitutsiooni varianti ja seal on olnud üsna suuri muudatusi.

Lukašenka leiab, et muudatuste arutamine peaks algama altpoolt. „Ma pean Brestis, Grodnas, Vitsebskis, Magiljovis ja Minskis pidama dialoogi tudengitega, see on praegu aktuaalne, töökollektiividega, aktiiviga. Aktiiv ei ole ainult need, kes on võimul, vaid ka osa kodanikuühiskonnast. Meil on veteranide organisatsioonid, erineva sisuga ametiühinguorganisatsioonid, on naiste organisatsioonid ja isegi parteid. Meil on noorteorganisatsioonid. Ühiskond on korralikult struktureeritud. Ja nende esindajad, sealhulgas teisi vaateid omavad, peavad rääkima ka presidendiga,” ütles Lukašenka.

Edasi tegi Lukašenka ettepaneku moodustada nõukogud kodanikuühiskonna ja võimuorganite esindajatest ning arutada konstitutsiooni ja teha ettepanekuid.

Lukašenka tuletas ka meelde ülevalgevenelise kogu kokkukutsumist „detsembris, äärmisel juhul jaanuaris”.

„See on planeerimine viisaastakuks. Ma arvan, et võime seal tähtaegadega kirja panna mõned meie tegevused kuni presidendivalimisteni välja, kui vaja,” ütles Lukašenka.

Uues konstitutsioonis tuleb Lukašenka arvates volitused võimuorganite vahel ära jagada.

„On vaja tugevat liidrit, kellel on volitused. Aga ilmselt mitte need, mis on praegu Valgevene presidendil,” tunnistas Lukašenka.

Paljud praegused presidendi volitused tuleb Lukašenka arvates anda kuberneridele ja parlamendile ning muuta struktuuri.

„Miks peab president nimetama kõik kohtunikud, alates rajoonikohtust kuni ülemkohtuni?” küsis Lukašenka. „See ei ole vajalik. Oblastikohtud, rajoonikohtud tuleb moodustada kohapeal.”

Parlamendile tuleb Lukašenka arvates tõeline koormus anda.

„Aga on üks tingimus: saades volitused, vastuta. Seetõttu peab president säilitama selle kontrolli olukorra üle riigis, võimuharude üle. Ta teostab kontrolli ja suunab võimuharude tegevust. Ta peab selle säilitama. Just need on tema peamised volitused. Ja riigikaitse ja julgeolek. Noh, võib-olla veel mingid volitused kaadriküsimustes jne,” lausus Lukašenka.

Lukašenka vastas ka ettepanekutele parteilise või parteilis-majoritaarse süsteemi kehtestamise kohta.

„Kui juba nii tahaks end valida lasta, kas või pooleldi, parteinimekirja järgi, tuleb luua tõelised parteid. Neid ei ole loodud. Me ei ole tegelnud parteide ülesehitamisega, sest inimestel ei ole olnud nõudmist parteide järele. Ja praegu ka. Mõni käratseb: andke parteisid jne. Näe, annan garantii: kui me läheksime valimistele ja seaksime inimesed üles parteidest ja majoritaarsete nimekirjade järgi, valiksid inimesed parteide esindajaid mitte teades majoritaare, sest nad saavad aru, et nemad on rahva hulgast. Tõsi, ma panin sellele käe alla: olen alati rääkinud: rahvas, rahvas,” ütles Lukašenka. „Ilmselt on mul aeg sellega tõsiselt tegelda. Loomulikult enne seda, kui me jõuame uue konstitutsioonini, tuleb veel üle käia parteide seadusest. Ja kas või kindlaks määrata: kui partei, peab olema mingi liikmete arv. Aga meil kõik teatasid parteidest ja nad on tegelikkuses registreeritud, aga parteipileteid praktiliselt ühelgi parteil ei ole. Aga kui on, siis liikmete arv pole täis. Tuleb see kõik korrastada ja pärast minna valimiste juurde.”

Lukašenka arvates peaks pärast uue konstitutsiooni vastuvõtmist uued presidendivalimised korraldama.

„Kui me uue konstitutsiooni vastu võtame, tuleb sinna kirjutada presidendivalimised. Aga eraldi ja ma kaldun selle poole, et viia läbi ennetähtaegsed presidendivalimised. Seda ma ei välista. Ma räägin teile sellest esimest korda. Ajahetkest ma ei räägi,” vastas Lukašenka küsimusele, kas valimised võiksid toimuda aasta või kahe pärast. „Tuleb vastu võtta konstitutsioon, viia läbi kohalike võimuorganite valimised. Kui viia ennetähtaegselt läbi presidendivalimised, peaksid need toimuma ilmselt varem kui parlamendivalimised. Parlamenti tuleb ikkagi säilitada, kuni ilmub uus president. Ja pärast viia uue konstitutsiooni järgi (see kinnitatakse varem) läbi parlamendivalimised.”

Vastates küsimusele, kellega on Lukašenka valmis ühiskondlik-poliitilise elu reformimise üle dialoogi pidama, vastas ta, et see ei ole kindlasti see opositsioon, mis on praegu koordinatsiooninõukokku ühinenud.

„Kui see on opositsioon, mis need kaks programmi välja andis, ei ole mul nendega millestki rääkida. Ma kasutan vene keelt ja ütlesin pöördumises aasta või kaks tagasi selgelt, et [...] vene keel on minu keel. See on riigikeel. Meil on kakskeelsus. Mida ma peaksin nendega arutama? Või riigiettevõtted – need töötavad meil hästi – tükkideks lõikama ja investoritele andma. Aga me olime juba sellele erastamisele lähedal. Mida investorid ütlevad? Pool inimestest viskame välja, vaat seda te ei hakka tootma, toda ei hakka. Jämedalt öeldes mutreid hakkate keerama ja kõik, aga ülejäänud kompetentsid hakkavad olema seal, Saksamaal, näiteks Volvos BelavtoMAZ-i puhul. Ajud hakkavad olema seal. Kuulge, tootmise kokkutõmbamine, tööjõu kokkutõmbamine ja peamised ajud Saksamaale ära anda? Kes sellele välja läheb? Mina sellele välja ei lähe!” kuulutas Lukašenka.

Veel rääkis Lukašenka tasulise hariduse ja tervishoiu vastuvõetamatusest. Seda tahab tema väitel opositsioon.

„Kui meil oleks tasuline tervishoid, kuhjaksime me Covidi laipadega kogu maa täis. Teate, seda, mis on tasuline tervishoid, näitas valgustatud Euroopa ja Ameerika eelkõige: raha on – ravime. Ma ei hakka riiki nimetama, solvub, aga te saate aru: seal ju Covidi tipphetkel sorteeriti inimesi! „Vanamees? Niikuinii sureb! Noor? No olgu. Raha on? Oo, vaat seda ravime!” Ja teie tahate, et ma istuksin laua taha ja arutaksin, kas viia sisse tasuline meditsiin või mitte?” küsis Lukašenka.

Valgevene arengu veel üheks takistuseks saaks Kollektiivse Julgeolekulepingu Organisatsioonist (venekeelne lühend ODKB) väljaastumine, leiab Lukašenka, kes on veendunud, et opositsioon tahab NATO-sse astuda. See viiks Lukašenka sõnul selleni, et Valgevene ei saaks osta sisehindadega Vene relvastust, aga NATO „saadab siia kola, mitte relvastust”.

„Valgevenest saab sõjategevuse tanner! Venemaa ja NATO blokk,” usub Lukašenka.