Van Hoorn kirjutab, et kui koroonareegleid kogu Euroopa Liidus lõdvendatakse (ja mõnes kohas taaskehtestatakse) on näha, kui püsivad muutused käitumises on.

Tallinna terrassil lõunat süües paigutab ettekandja van Hoorni laua taha, mis on tema arvates liiga lähedal teisele lauale, kus on samuti kliendid. Õnneks pole süöögikoht täis ja ta saab uue koha.

Van Hoorni sõnul on Eestis olnud lockdown light (lahja karantiin), mille puhul pidid baarid ja restoranid kell 22 uksed sulgema, aga olid muidu avatud. Koolid ja piirid olid samuti suletud.

„Kleepsud põrandal meenutavad aega, kui tuli hoida kahemeetrist vahemaad. Keegi ei tee seda enam,” kirjutab van Hoorn.

Grupp noori Tartus räägib van Hoornile õhtul, et seal ei võtnud karantiini päris tõsiselt keegi. Koroona oli Saaremaal, pealinnas Tallinnas ja eeskätt välismaal.

„Nad hüppasid ühest pikast lauast ühel terrassil sõprade juurde sama pikas lauas teisel terrassil. ... Näomaskid? Mitte siin,” kirjutab van Hoorn.

Van Hoorn elab praegu Belgias. Et Belgiat puudutas koroonaviirus üsna rängalt, kuigi arvud on ka seal kahanemas, otsustas valitsus sel nädalavahetusel teha näomaskid kohustuslikuks kõigis poodides, muuseumides, pühakodades ja kinodes.

„Igal juhul olid näomaskid juba kõikjal üldlevinud, ka väljas. Kui ma Hollandisse läksin, pidasin nende puudumist vabastavaks. Aga Eestis pean ma seda äkki hirmutavaks, seda vana normaalsust,” märgib van Hoorn.

„Kui Belgias võetakse näomaskid kasutusele, siis Tallinnas kruvitakse pleksiklaase lettide küljest paljudes kohtades lahti. Ühes suures hotellis ja autorendiettevõttes on need veel olemas. Desinfitseerimisvahendi pudelid on sageli lettidel päevapakkumiste siltide taha ära pandud,” kirjutab van Hoorn.

„Koroona on siin möödas ja ma küsin eneselt, kui raske saab olema uuesti kõik teise laine jaoks käima saada. Ja kas see on võib-olla nende Belgias äkki kohustuslikeks muudetud näomaskide väärtus: need hoiavad tähelepanu,” märgib van Hoorn.