Ladj Ly film „Hüljatud“ pole see legendaarne Victor Hugo lugu, mida oleme harjunud sama nime all nägema, kuid samasugune pealkiri on linateosele valitud põhjusega. Osa Hugo raamatu sündmustikust toimub Montfermeil’s, kus kasvas üles ka filmi režissöör Ly.

Filmi peategelaseks on Stéphane, kes on hiljuti ühinenud Pariisi eeslinnas Montfermeil’s kuritegevusevastase komandoga. Kõrvuti oma uute kolleegide Chrisi ja Gwandaga, kes mõlemad on komando kogenud liikmed, mõistab ta kiiresti, et kahe naabruskonnas oleva jõugu vahel on pinged. Kui nad leiavad end ühe arreteerimise ajal ümberpiiratuna, salvestab droon nende iga liigutuse ja tegevuse. „Hüljatud“ heidab pilgu Pariisi agulite šokeerivasse ellu ja olelusvõitlusesse.

Inspireerituna 2005. aasta rahutustest, püüab Césari auhinna ja Kourtrajimé loomingulise kollektiivi liige Ladj Ly uurida kaasaegset Montfermeil’d, sama ala, mille Victor Hugo võttis aluseks oma „Hüljatute“ tegevustikule aastal 1862. Rohkem kui 150 aastat hiljem on sarnasused tänapäevaste vihaste ja kapuutside taha peituvate noorte ning Gavroche’i vahel liigagi ilmsed.

Filmis mängivad Damien Bonnard, Alexis Manenti ja Djibril Zonga. Autorite kollektiivist Kourtrajimé, kuhu ka „Hüljatute“ režissöör Ladj Ly kuulub, võib leida sellised tuntud nimed nagu Kim Chapiron, Romain Gavras, Vincent Cassel ja Mathieu Kassovitz.





Tragikomöödia „Anna mulle vabadus“ on noorest vene emigrandist Vicist, kes töötab Milwaukees sotsiaaltöötajana ja sõidutab abivajajaid linna piires mikrobussiga. Abivalmis noormees püüab kõigi vajadusi rahuldada, kuid klientide soovid ja tänavatel aset leidvad meelavaldused takistavad tal sageli õigel ajal sihtpunkti jõudmast, mis paneb ohtu tema töökoha. Närvilistes olukordades hakkab rohkem välja tulema ka tema rahvusele omane keevaline temperament, mida ta korraliku ameeriklasena on üritanud alla suruda.

Tegemist on väga liigutava ja tabavalt naljaka ning elutruu teosega.

Filmi autoriks on Moskvas juudi peres sündinud ja teismelisena Ühendriikidesse emigreerinud Kirill Mikhanovsky, kes õppis Milwaukees Wisconsini ülikoolis lingvistikat ja antropoloogiat ning osales kaastudengite lavastatud lühifilmides näitleja ja operaatorina. 1999. aastal lavastas ta oma esimese lühifilmi ja 2006. aastal Cannes’is esilinastunud esimene täispikk mängufilm „Sonhos de Peixe“ („Kala unenäod“) võitis mitmel festivalil auhindu. Ehkki Mikhanovsky töötas noorpõlves ka ise puuetega inimeste sohvrina, pole tema kolmas täispikk film „Andke mulle vabadus“ tema sõnul otseselt autobiograafiline, kuid on siiski väga isiklik teos.



Oma meisterliku lugude jutustamise oskuse poolest tuntud režissöör Streker räägib seekord loo 18-aastasest Pakistani päritolu belglasest Zahirast, kel on armastav ja usaldav suhe oma vanemate ning venna Amiriga. Kuid soov elada oma elu on tugevam kui miski muu, sest Zahira armastab meest, kes „ei ole tema jaoks“ ja keeldub leppimast traditsioonidega määratud saatusega.

Režissöör on inspiratsiooni saanud 2007. aastal Charleroi’s tõestisündinud loost. Aimatava tragöödia taustal kulgeb kahest kultuurist lõhestatud noore naise lugu lootusrikka trillerina, milles viimase hetkeni on veel kõik võimalik. Režissöör ei mõista selles delikaatses ja vägagi silmiavavas linateoses kohut ja keegi pole põhjendamatult lurjus.

Suurepärase näitlejatöö teeb auhindu ja nominatsioone noppinud noor ning andekas Lina El Arabi.



Taas üks mõnusalt intelligentne meelelahutus neile, kes on kunagi juurelnud näitleja elukutse telgitaguste üle.

Oma karjääri tipus olev Maria Enders (Juliette Binoche) seisab äkki silmitsi valusa meeldetuletusega nooruse kaduvusest ja peab hakkama saama faktiga, et uus põlvkond võtab tema positsiooni varem või hiljem üle. Vitaalset näitlejatari kehastava Juliette Binoche’i ja tema lojaalset assistenti kehastava Kirsten Stewarti äärmiselt orgaaniline ja lummav mäng rõhutab õhkõrna ning hägust piiri tegeliku elu ja rollide vahel. Tulemuseks on tõeliselt dramaatiline, Hollywoodi ja kuulsuse kultusele kõrvetavalt satiiriliselt osutav mitmekihiline põnevusdraama, mis tuletab meile meelde, kui habras on elu.

Filmi režissööriks on korduvalt Cannes’i filmifestivalil Kuldsele Palimoksale nomineeritud prantsuse lavastaja Olivier Assayas.



Kirsten Stewartit saab näha ka teises Assayas’ filmis.

„Isiklik ostja“ on on 2016. aasta psühholoogiline põnevusfilm. Stewart kehastab noort ameeriklannat Maureeni, kes elab Pariisis ja töötab kuulsa modelli Kyra juures tema isikliku ostlejana. Samal ajal üritab Maureen suhelda oma surnud kaksikvenna Lewisega, kes suri hiljuti südamehaigusesse. Enne venna surma tegelesid õde-venda spiritismiga ja uskusid, et nad on meediumid.



Frank Capra 1941. aasta filmi peategelaseks on tööst ilma jäänud reporter Ann Mitchell, keda mängib Barbara Stanwyck. Naine trükib võltskirja töötuks jäänud väljamõeldud John Doe’lt, kes ähvardab sotsiaalprobleemide vastu protesteerimiseks end ära tappa. Kirja saadab ootamatult suur tähelepanu ja toimetusse hakkavad ilmuma inimesed, kellest igaüks väidab, et tema ongi John Doe, mis sunnib toimetuse Anni taas tööle võtma ja palkama endise pesapallimängija John Willoughby (Gary Cooper) Doe’d kehastama. Ühest kirjast saab ootamatult üleriigiline poliitiline liikumine ja ajalehe toimetaja D.B. Norton (Edward Arnold) näeb selles suurepärast võimalust oma karjääri edendamiseks.

Jaga
Kommentaarid