Just pandeemiariskide sügavamat teadvustamist, mis tuleneb varasematest kogemustest SARSi ja muude puhangutega, nimetatakse üheks põhjuseks, miks mitmed Aasia piirkonnad näivad COVID-19-ga mõnevõrra paremini hakkama saavat kui suurem osa lääneriike, märgib ajaleht The Wall Street Journal.

3,7 miljonist tänaseks kinnitatud koroonajuhtumist umbes kolm neljandikku tulevad Lääne-Euroopast ja USA-st. Ida-Aasiast, kus viirus esmakordselt tekkis, ja Kagu-Aasiast - kus elab umbes kolmandik maailma elanikkonnast - tuleb pelgalt 1/15 kõigist nakatunutest, ehkki tasub ka märkida, et mõned Aasia riigid on testinud kõigest murdosa oma populatsioonist.

Hongkongis möödus sel nädalal 14 päeva viimase nakatunu tuvastamisest, Taiwanil täitus aga hiljuti kolm nädalat ilma ühegi kodumaise juhtumita. Lõuna-Korea, mis oli kriisi algul üks enim kannatanud riike, leevendas kolmapäeval sotsiaalse distantseerimise nõudeid pärast seda, kui terve aprillikuu vältel leidis aset aset vähem uusi nakatumisi kui kriisi tipphetkel ühel päeval, mil diagnoositi 909 nakatunut. Tai ja Vietnam on suurematest puhangutest aga sootuks pääsenud.

Isegi Singapuris ja Jaapanis, kus kolded moodustusid eelmisel kuul ootamatult, pole probleem enam kontrolli alt väljunud ega elanikkonna hulgas suurenenud - seda suuresti tänu varasemale valmisolekule haigusele reageerida ja kodanike valmidusele vabatahtlikult kodus püsida.

Näib, et Hiinas on koroonaviiruse levik alates pühapäevast piirdunud pelgalt mõne üksiku juhtumiga, ehkki selle ilmne edu nõudis dramaatilisemaid samme, sealhulgas inimkonna ajaloo ühte suurimat massikarantiini.

Kõigis neis kohtades püsib oht uute puhangute tekkeks, eriti kuna riigid lõdvendavad piiranguid ja lubavad kodanikel vabamalt liikuda. Mõnes piirkonna riigis, näiteks Indoneesias, võideldakse aga endiselt nakatumiste arvu kasvuga.

Mitmete Aasia riikide strateegiates on sarnasusi, mis ekspertide sõnul on aidanud neil siiani suhteliselt hästi edasi liikuda, sealhulgas nende kalduvus reageerida kiiremini haiguse ohu varajaste märkide puhul, tuginedes tõsiasjale, et laiem avalikkus toetab sotsiaalsetele kontrollimeetmete kehtestamist.

„Tegutsege kiiresti. See on suurim õppetund,” ütles Oxfordi ülikooli Vietnami haru kliiniliste uuringute üksuse direktor Guy Thwaites.

Täpsed lähenemised erinevates Aasia riikides erinevad oluliselt. Mõned otsustasid sulgemiste ja kontaktsete otsimise kasuks, rakendades kodanike järel nuhkimist, mis oleks mitmete lääneriikides mõeldamatu. Teised pidasid esmatähtsaks testimist ja karantiini.

Valdaval osal Aasia riikidest olid tsentraliseeritud tegutsemisplaanid paigas juba enne pandeemiat ja elanikud olid nendega kursis tänu varasematele kokkupuudetele haigustega nagu linnugripp, H1N1 gripp ja SARS.

Kui Jaapani peaminister Shinzo Abe, keda kritiseeriti aeglase reageerimise eest, kuulutas 16. aprillil välja üleriigilise eriolukorra, olid paljud elanikud juba nädalaid näomaske kandnud. Tavapäratud on ka meeleavaldused karantiinimeetmete vastu, nagu võis näha näiteks mitmetes USA osariikides.

Hiina lähedus võis anda ka ootamatu eelise. Arvestades nende lähedust pandeemia algsele epitsentrile, kaldusid paljud Aasia riigid tegutsema kiiremini Hiina lendude peatamiseks, piirates teatavat levikut. Teised riigid keelasid Aasias reisimise, vähendades tõenäosust, et kodanik nakatub välismaal ja toob haiguse sealt kodumaale.

Lõuna-Korea kiiret reageerimist toetasid õppetunnid viie aasta tagusest Lähis-Ida respiratoorse sündroomi ehk MERSi surmavast puhangust, milleks ei oldud toona ette valmistatud. Kui COVID-19 juhtumite arv hakkas veebruari keskel järsult kasvama, suutis valitsus taaskäivitada masstestide koostamise süsteemi, eraldada raskekujulised haiged kergete sümptomitega inimestest ja jagada kodanikele hoiatavat teavet.

Ka Hongkongis rakendati sotsiaalse distantseerimise meetmeid vahetult pärast seda, kui Hiina kehtestas jaanuaris esimesed koroonaviiruse karantiinid. Ametivõimud sulgesid koolid ja käskisid tuhandetel linnaametnikel kodust töötada juba jaanuari lõpus. Tänavad tühjenesid kiiresti, kui eraettevõtted asusid omaalgatuslikult piiranguid kehtestama.

Hongkongi ametivõimud moodustasid ministeeriumide ülese töörühma ja panid paika tugevad protokollid kontaktsete isikute leidmiseks ja juhtumite isoleerimiseks, kasutades karantiiniruumidena puhkelaagreid ja vabu avalikke eluruume.

Taktika juhindus Hongkongi kogemusest SARS-iga 2003. aastal. Aasta hiljem oli riik asutanud puhangute jälgimiseks tervisekaitsekeskuse. Inimeste kehatemperatuuri mõõtmine - mis on nüüd üldlevinud - muutus avalikes kohtades tavapäraseks juba toona. Elanikud harjusid maskide kandmisega, mis paljude ülemaailmsete ekspertide arvates aitab vältida teiste nakatamist.

"15 ja enam aastat on olnud meile rahu aeg ja oleme valmistunud," ütles Hong Kongi ülikooli rahvatervise kooli epidemioloogia ja biostatistika osakonna juhataja Ben Cowling. Hongkongi nakkushaiguste epidemioloogia osakond, mis on alates 2004. aastast kasvanud kolmelt töötajalt 50-le, nõustas valitsust seoses koroonapiirangutega. "Nüüd oleme sõjaks valmis," kinnitas Cowling.

Tänavu märtsis tabas Hongkongi koroonaviiruse teine ​​laine, kui haiguspuhangu alguses põgenenud inimesed naasesid välismaalt. Juhtumite arvu kasv ajendas viimase kuue nädala jooksul rangemate keeldude kehtestamise valitsuse poolt, sh spordisaalide, ilusalongide, baaride, kinode ja mõnede muude meelelahutuskohtade sulgemise, samal ajal kui enam kui nelja inimesega kogunemised keelati. Neid piiranguid on alates sellest nädalast suures osas taas lõdvendatud.

See „tõkesta ja lõdvenda” strateegia - meetmete kohandamine vastavalt haiguspuhangu staatusele - jätkub ka järgmistel kuudel, ütles Hongkongi tegevjuht Carrie Lam teisipäeval.

Taiwanil õnnestus suuremat puhangut sootuks vältida ning seda suuresti tänu sarnastele teguritele, nagu näomaskide vabatahtlik kasutamine ja liikuvuse spontaanne vähendamine, rangete piirangute järgimine ning range 14-päevase kodukarantiini nõude kehtestamine kõigile sinna reisijatele.

Vaid 271-st juhtumist teatanud Vietnamis sulgesid ametivõimud peaaegu kohe pärast esimeste juhtumite ilmnemist koolid ja ülikoolid, peatasid lennud Hiinaga ja hakkasid elanikele saatma tekstisõnumeid terviseteabe ja -hoiatustega.

Kui ilmnes, et epideemia oli liikunud Euroopasse ja USA-sse, peatasid Vietnami võimud peaaegu kõik rahvusvahelised lennud. Nad laiendasid kontaktide jälgimist, kehtestades kõigile nakatunutele ja nendega kontaktsetele kohustusliku 14-päevase karantiini. Testimisvõimalused laienesid kiiresti kogu riigis, ehkki pea ainult karantiinis olevatele isikutele. Tänase seisuga kõige paremini toime tulnud riigid näitasid COVID-19 suhtes üles teatavat alandlikkust, alahindamata selle võimalikku laastamist, ütles USA haiguste tõrje ja ennetamise keskuse endine epidemioloog, Washingtoni ülikooli professor Ali H. Mokdad. "Kui sulgute kiiresti, siis ka avanete kiiremini," märkis ta.