Üks žanr, mida Eestis polegi eriti kasutatud, on memuaarid. Kui mitte memuaarideks lugeda Laari kirjutatud ajalooõpikut või Vilja Savisaare õigustust lindiskandaalile viis aastat tagasi (“Valguses ja varjus” on ta peakiri, kui kedagi peaks huvitama). Eesti Wabariigi aegsed poliitikud jätame kõrvale, need on surnud.

Ega mälestusi ei peagi kirjutama erus poliitik, kellel enam muud teha pole kui heietada, et “küll me üheksakümne viiendamal alles…” Tegelikult on poliitikutel juba praegu rääkida rohkem kui küll, sest poliitiline elu läheb aina igavamaks, rahvakogunemiste asemel on tulnud intriigid.

Nagu praegu, kui pealinna võimu kaalukeeleks on keegi Annika Laasi nimeline naiskodanik ja see, kes tollele teatavale naiskodanikule rohkem meelehead suudab pakkuda. Kauplemine tuletab meelde teatavat iidset elukutset. Mäsu ei ole enam, seltsimehed riigijuhid!

BBC avaldas oma koduleheküljel õpetuse, kuidas tuleb mälestusi kirjutada. Vana demokraatiamaa, sealt annab kindlasti midagi õppida. Õpetus sisaldab seitset reeglit, mida C@D võttis vaevaks refereerida. Õpetuseks praegustele ja mälestusteks tulevastele põlvedele, nagu vanasti üteldi.

1) Otsi omale kirjastaja. Elementaarne, eksole.
2) Järjejutt ajalehes. Võib ka sedasi avaldada, tuleb odavam ja teie sõnum jõuab suurema arvu inimesteni. Ei näe muidugi nii uhke välja kui klantsköide.
3) Üllatuslik avaldamine — äkkrünnak töötab alati. 4) Õige ajastus. Kirjastaja Magee (on seal artiklis üks sellise nimega kirjastaja) hinnangul peavad memuaarid kuidagi olema seotud hetke poliitilise situatsiooniga, et seda mõjutada. Muidu jääb asi tühjaks targutamiseks.
5) Meedia. Arvustused, kiitmine, sõim, see kõik aitab teosele tähelepanu pöörata. Ning enne avaldamist tuleb muidugi saladuslikult vaikida. Nagu Kender & Co, temalt tuleks õppida! Vt. Ka punkt 3.
6) Pane hea pealkiri. Siin on kaks võimalust: kas midagi kõikehõlmavat (a´la Lääne ja ida tõmbetuultes) või siis lihtsalt “Minu autobiograafia,” see näitab aristokraatlikku üleolekut.
7) Kirjuta hästi. St. ründavalt, enesekindlalt ja mitte liiga pikalt. Kes viitsib tänapäeval 800-leheküljelist monograafiat lugeda?

Nii lihtne ja nii raske see ongi. Poliitikud, kus on teie memuaarid epohhiloovatest õilistegudest, õpetuseks praegustele ja mälestuseks tulevastele põlvedele? Aga tegelikult teavad ka DELFI kommentaatorid, mida ja kuidas kellestki meenutada.

P. S. Soovitame soojalt — olge seekord originaalsemad ja laske Savisaarel vähe aega puhata. Teinekord jälle, värske hooga.