Ega mälestusi ei peagi kirjutama erus poliitik, kellel enam muud teha pole kui heietada, et “küll me üheksakümne viiendamal alles…” Tegelikult on poliitikutel juba praegu rääkida rohkem kui küll, sest poliitiline elu läheb aina igavamaks, rahvakogunemiste asemel on tulnud intriigid.
Nagu praegu, kui pealinna võimu kaalukeeleks on keegi Annika Laasi nimeline naiskodanik ja see, kes tollele teatavale naiskodanikule rohkem meelehead suudab pakkuda. Kauplemine tuletab meelde teatavat iidset elukutset. Mäsu ei ole enam, seltsimehed riigijuhid!
BBC avaldas oma koduleheküljel õpetuse, kuidas tuleb mälestusi kirjutada. Vana demokraatiamaa, sealt annab kindlasti midagi õppida. Õpetus sisaldab seitset reeglit, mida C@D võttis vaevaks refereerida. Õpetuseks praegustele ja mälestusteks tulevastele põlvedele, nagu vanasti üteldi.
1) Otsi omale kirjastaja. Elementaarne, eksole.
2) Järjejutt ajalehes. Võib ka sedasi avaldada, tuleb odavam ja teie sõnum
jõuab suurema arvu inimesteni. Ei näe muidugi nii uhke välja kui
klantsköide.
3) Üllatuslik avaldamine — äkkrünnak töötab alati.
4) Õige ajastus. Kirjastaja Magee (on seal artiklis üks sellise nimega
kirjastaja) hinnangul peavad memuaarid kuidagi olema seotud hetke
poliitilise situatsiooniga, et seda mõjutada. Muidu jääb asi tühjaks
targutamiseks.
5) Meedia. Arvustused, kiitmine, sõim, see kõik aitab teosele tähelepanu
pöörata. Ning enne avaldamist tuleb muidugi saladuslikult vaikida. Nagu
Kender & Co, temalt tuleks õppida! Vt. Ka punkt 3.
6) Pane hea pealkiri. Siin on kaks võimalust: kas midagi kõikehõlmavat (a´la
Lääne ja ida tõmbetuultes) või siis lihtsalt “Minu autobiograafia,” see
näitab aristokraatlikku üleolekut.
7) Kirjuta hästi. St. ründavalt, enesekindlalt ja mitte liiga pikalt. Kes
viitsib tänapäeval 800-leheküljelist monograafiat lugeda?
Nii lihtne ja nii raske see ongi. Poliitikud, kus on teie memuaarid epohhiloovatest õilistegudest, õpetuseks praegustele ja mälestuseks tulevastele põlvedele? Aga tegelikult teavad ka DELFI kommentaatorid, mida ja kuidas kellestki meenutada.
P. S. Soovitame soojalt — olge seekord originaalsemad ja laske Savisaarel vähe aega puhata. Teinekord jälle, värske hooga.
