Erinevate riikide andmed koroonaviirusesse nakatunute kohta pole tegelikult võrreldavad
Erinevate riikide koroonaviirusealase olukorra võrdlemine on keeruline, sest kuigi viirus on üks ja sama, on ühiskonnad, meetmed ja nende tarvituselevõtu ajad erinevad, mistõttu on ka hinnanguline suremusprotsent olnud erinev, sõltuvalt arvutajast ja kogutud andmetest, kirjutab Soome ajaleht Helsingin Sanomat.
Soome järgib Euroopa nakkushaiguste ennetamise ja kontrolli keskuse ECDC juhiseid. Nende järgi tasub kergete sümptomitega patsientidelt koroonaviiruse proov võtta ainult esimeses faasis, kui nakatumisahelad on teada ja epideemia ei levi veel populatsiooni sees. Epideemia levides teises faasis künnist tõstetakse.
ECDC juhised ei seleta aga Soome väikest proovide võtmise arvu. Samu kriteeriume rakendatakse ka Rootsis, kus on kokku võetud märksa rohkem proove kui Soomes, ka rahvaarvu arvesse võttes. Helsingi ja Uusimaa ravipiirkonna (HUS) nakkushaiguste ülemarsti Asko Järvineni hinnangul tuleneb see erinevus osaliselt proovi võtmise kriteeriumid täitvate elanike arvust, aga ka võimekusest.
Maailmast leiab aga ka täiesti erinevaid strateegiaid.
Lõuna-Korea on proovide võtmise arvult eraldi klassis. Seal on kiiresti välja arendatud uusi kiirteste ja võetud proovid sadadelt tuhandetelt kodanikelt laias skaalas, kümme tuhat päevas.
Viimastel nädalatel on Lõuna-Korea haiglatest inimesi koju lastuid rohkem, kui on uusi nakatunuid. Siiski on raske hinnata, milline roll on üldisele olukorrale olnud proovide võtmisel.
Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) teatel suudab Hiina nüüd võtta 1,7 miljonit proovi nädalas.
USA-s käivitus proovide võtmine võrdlemisi aeglaselt. Reedel kirjutas majandusleht Financial Times, et ligi 330 miljoni elanikuga USA-s oli võetud kokku vaid 11 000 proovi riiklikus tervishoiusüsteemis ja vähem erameditsiinis.
The Atlanticu analüüsis hoiatatakse otseste järelduste tegemise eest nendest nakatunute arvudest, millest riigid teatavad. Need arvud ei räägi nimelt midagi „tegelikust“, absoluutsest juhtumite arvust, vaid kujunevad kohalike proovide võtmise tavade ning arvu, raporteerimise tõhususe ja võib-olla võimude otsuste järgi.
„Kõik mängivad ühel või teisel viisil statistikaga,“ kirjutas The Atlantic. „Ja kuigi need erinevused on avalikud ja selged, usaldavad inimesed ikka statistikat, mis esitleb erinevaid numbreid ütlemata, et neid ei ole saadud samal viisil.“
