Hiinast alanud ning mitmeid maailma riike puudutaval uudsel alumiste hingamisteede viirusel COVID-19 on arvestatav poliitiline mõju Põhja-Korea režiimile. Aastakümneid pidevas blokaadis edukalt ellujäämist harjutanud režiimile võib globaalselt piire sulgev nakkushaigus kujutada isegi eksistentsiaalset ohtu.

Näomaskides põhjakorealased möödunud kuul pealinnas Pyongyangis.
SCanpix, AFP By-line:KIM WON-JIN


Erakordsetele väljakutsetele sanktsiooniderežiimi tingimustes viitas Kim Jong-un detsembri lõpus peetud Korea Töölispartei pleenumil ning arengult hoopis ellujäämisele kutsuvad üles isegi värsked postmargid. Viirusepuhang regioonis jätab alles üsna kasinad valikud.

Äsjailmunud viiest propagandast nõretavast postmargist detsembripleenumi otsuste toetuseks kaks kõnelevad esmakordselt otsesõnu kannatustest. Sõnapaar "제재" (sanktsioonid) ning "봉쇄" (blokaad) ei kuulu üldiselt ise hakkamasaamist fundamentaalseks alustalaks pidava režiimi leksikasse.

Kuigi margiseeria kujundajad on kirevad ja sõltumatust rõhutavad taiesed loonud tõenäoliselt enne kurikuulsa viiruse puhangut, annab loetud retoorika tausta võimalikele mõjudele, mida niigi suletud riigi tegelik kinnipitseerimine tähendada võib.

Põhja-Korea sõltub Hiinast rohkem kui kunagi varem

Vaatamata tuuma- ja raketiprogrammi edenemisega seotud sanktsioonidele on Põhja-Korea majandus ja ellujäämine Hiinast suuremas sõltuvuses kui kunagi varem.

Kim Jong-un võib majandusliku sõltumatuse saavutamise vajadusest ning sellega seotud edusammudest kõneleda, kuid päriseluga on sellel vähe pistmist. 2019. aastal moodustasid Põhja-Korea ametlikust (sanktsioonideta toodete ja tooraine) impordist Hiinast suurema osa toidusaadused ning kerge- ja toidutööstusega seotud sisseseade. Hiina osakaalu Põhja-Korea väliskaubanduses hinnatakse endiselt suurusjärgus 90%.

Halli tsooni jääva omavahelise kaubanduse osakaal on niivõrd oluline, et seda sobib endiselt nimetada Põhja-Korea "eluliiniks". 2017.aastast alates, kui on kehtinud ajaloo karmimad piirangud, on keelatud kaubandus jätkunud ning põhjakorealaste hakkamasaamine ning elujärg olnud stabiilne, kui mitte suunaga paranemise poole. Äsja lahvatanud viirusepuhang on toonud aga kiired ning drastilised muutused.

Oht rahvuslikule kestmajäämisele

Põhja-Korea käitumine on olnud nüüd ning ka varasemate globaalsete epideemiate (2003. aastal SARS, 2014. aastal ebola ning 2015. aastal MERS) korral näiliselt resoluutne. Ilmselgelt olematu meditsiinilise võimekusega riik on siiski tunnistanud olukorra ohtlikkust ning kasutanud sel korral lausa väljendit "oht rahvuslikule kestmajäämisele". Veel mullu novembris nõudis Kim Jong-un riigi meditsiinisüsteemi radikaalset reformimist ning sisseseade kiiret kaasajastamist.

Pyongyangi trammisõitjad möödunud nädalal.
Foto: KIM WON JIN, AFP


Põhja-Korea propaganda armastab tänaseni kiidelda tasuta tervishoiusüsteemiga, kuid millegi tõest kaugema üle on isegi fantaseerida raske. Üksikud Pyongyangi eliithaiglad suudavad täna pakkuda küll uue viiruse testimist, kuid pealinnast väljapoole jäävad ligi 22 miljonit elanikku peavad vajalikel operatsioonidel kasutatavad anesteetikumidki ise muretsema.

Tuberkuloosiepideemiat ohjab vaid välisabi

Krooniline puudus vaheldusrikkas toitumises on muutnud elanike immuunsüsteemid nakkushaigustele erakordselt haavatavaks. Seda kinnitab kasvõi tuberkuloosi juba veerandsajandit kestnud epideemia, mida hoitakse kontrolli all vaid välisabi toel.

1995.aastast tegutseb riigis Ameerika päritolu, kuid Lõuna-Korea ja etniliste korealaste toetusel tegutsev Eugene Belli Fond, kes oma tosina ravikeskusega üle kogu maa on aidanud elule tagasi tuhandeid ränga kopsutõve poolt surmamõistetud inimesi. Kuigi võimude vaikiva tunnustuse pälvinud, tuleb fondil pidevalt pista rinda poliitiliste taktistuste ning väljakutsetega. Kehtivatesse ÜRO sanktsioonidesse erandi kauplemine on erakordselt keeruline isegi niivõrd staažikale heategevusorganisatsioonile.

Pyongyangi trammi desinfitseerimine.
SCanpix, AFP By-line:KIM WON-JIN


Käesoleva viirusepuhangu ajal on Põhja-Koreale abikätt pakkunud mitmed riigid ning valitsusvälised organisatsioonid, kuid põrgates sanktsioonidele ning Pyongyangi võimude vastuseisule, ei ole sisuliste arenguteni jõutud. Maailma terviseorganisatsioongi (WHO) ei kinnita ega lükka ümber Põhja-Korea väiteid viiruse puudumisest riigis, sest enamikule riigi territooriumist puudub ligipääs. Nakatumised on kinnitust leidnud Põhja-Koreaga piirnevates Hiina linnades Tumenis ning Dandongis.

Viirus sai hakkama seal, kus sanktsioonid äpardusid

Edasi kõnekatest faktidest. Just Dandongi ja Sinuiju (Põhja-Korea linn Yalu piirijõe idakaldal) vahelise silla ja sadamate sulgemised kõnelevad Põhja-Korea hirmudest suurte trükitähtedega. Kahte linna läbib kuni kolmveerand Hiina ja Põhja-Korea kaubandusest ja veelgi enam turismist. Lõpetatud on igasugune inimeste läbikäimine.

Nn Sõprussild Hiina Dandong ja Põhja-Korea Sinuiju vahel.
FRED DUFOUR/AFP


Põhja-Korea on loobumas olulisest valuutaallikast, turismist. Hiinast ei soovita tagasi isegi seal kinnipeetud põgenikke. Põhjakorealastest tööjõudu kodumaale tagasi ei lubata. Eelmisel aastal külastas riiki pool miljonit turisti, peaaegu kõik neist Hiinast. Riik on suletud turismile õhust, maalt ja veelt. Kehtestatud on 30-päevane karantiin nii välisriikide saatkondadele kui riiki naasvatele põhjakorealastele. Piirilinnade majutusasutused on muudetud karantiinikeskusteks. Kuuajalisele kinnipidamisele ja jälgimisele peavad alluma ka kõige kõrgemad võimurid ning diplomaatiline ringkond.

Kogu piirialal Hiinaga, mis mööda Yalu ja Tumeni jõgesid mõõtes on enam kui 1500 km pikkune, on tugevdatud sõjaväestatud valvet välistamaks igasugust legaalselt või illegaalselt piiriületust.

Olles kursis looduslike tingimustega (jõed on ülemjooksudel kohati mõne meetri laiused nired) ning sularaha tuimestaval mõjul võib meetmete täiuslikus toimimises muidugi mõnevõrra kahelda, kuid andmed regioonist kõnelevad ka muud keelt.

Kui ÜRO ja mitmete riikide ühepoolsed sanktsioonid (isegi Hiina kinnitab Põhja-Korea survestamisele pühendumist täiel määral) pole suutnud mõjutada toiduainete ning kütuste hindu, siis viirus COVID-19 sai sellega hakkama olulisel määral, andes tunnistust piiriülese kaubanduse olulisest vähenemisest.

Lõuna-Korea toiduabi põhjanaabritele 2010. aastal.


Nii näiteks on Hiina riisi ja bensiini hind tõusnud vaid kahe nädalaga 30% ning diisel lausa 60%. Dollari hind Korea vonni suhtes on stabiilne, kuna selle ostujõud ei ole puuduse tingimustes tõusnud. Tehased, mis kogu toorme hankisid Hiinast, on jäänud või jäämas seisma.

Olukord on vaid loetud nädalatega niivõrd halvenenud, et partei häälekandja Rodong Sinmun on sunnitud tunnistama vajadust riiklikult sekkuda turgudel kujunenud esmatarbekaupade hinnakujundusse.

Just sellised eluliste kaupade ning tegevuste nii olulised hinnakõikumised või tegevuspiirangud tekitavad Põhja-Korea elanikes olulisi rahulolematuse ilminguid, mida režiim läbi ajaloo endale ohtlikuks on pidanud. Vaatamata 2019.aastal hoogustunud ja sisemaiseks tarbimiseks mõeldud isehakkamasaamise poliitilise retoorika vaates tunnevad põhjakorealased eriti nüüd oma täielikku sõltuvust Hiina toest.

Kimi pole jaanuari lõpust saadik nähtud
Kahtlusi liidrite võimetuses süvendab ka Kim Jong-uni avalikkuse eest peidusolek alates 25.jaanuarist (täna ilmusid temast lõpuks fotod päev varem toimunud õppusi jälgimas - toim).

Enne tänast fotot polnud Kim Jong-uni nähtud avalikkuse ees 25. jaanuarist.
Foto: Scanpix/ YONHAP, EPA


Sarnaselt Hiina võimude käitumisele on ka Põhja-Koreas taudi poliitilisest tipust saadetud avalikkuse jaoks lahendama peaminister Kim Jae-ryong, kes peab maskides telekoosolekuid piiriäärsetes karantiinikeskustes.

Kodanikke õpetatakse pesema käsi ning meediafookuse teravik suunatakse probleemidele välismaal. Põhja-Korea teleprogramm kirjeldab uhkusega ulatuslikku abiprogrammi Hiinale näomaskide ennaktempos tootmise ja tarnimise näol. Samas on leidnud kinnitust fakt armee jaoks sadade tuhandete Lõuna-Korea näomaskide smuugeldamisest riiki, sest omatoodangut ei jätku ning selle kvaliteedis kaheldakse. Näomaskidest on saanud kiratsevate turupäevade tulusamaid kaubaartikleid.

Põhja-Korea võimude võimet mistahes mastaabis kriise ületada oleme saanud ajaloos näha korduvalt. 1996.aastal alanud, kolm aastat kestnud ning üle miljoni surmanud näljahäda ei suutnud katkestada isegi riigi tuumaprogrammi vääramatut kurssi.

Tõenäosus viirushaigustest tingitud ohust valitsevale eliidile on küll madal, kuid väljakutse iseloom on taaskord puudutamas tavainimesele tundlikke keeli - täis kõhtu, head tervist ja sooja tuba. Arvatavasti ei väära ohtlik nohu-köha ka Põhja-Korea relvaprogramme, milliste vägev edu saab kohalikus meedias summutama kõik doktor vassiljevid.